najale, kes tundis neist koonudest ehedat rõõmu. Koerte truudus oli üks vähene asi siin ilmas, millele sai alati kindel olla. Aga kauaks neidki jätkub, pole sugugi selge, kellel siit esimesena minek.
Eerik jättis koerad õue peale nuuskima, vihastas oma vesise hinge peale ja läks rookis rehe all ka lestad puhtaks. Võib-olla säristan ühe jao õhtuks pannilegi, las Antu krõbistab värsket ja eit imestagu, kuidas mees majas toimetanud. Riputanud võrgud aida poomile konksude külge tuulduma, istus ta sadulasse ja väntas poodi õlle järele.
6
Passis, mis ta seal passis, aga ühtegi head tuttavat Eerik kaupluse ees ei näinud. Tuli mõni nägupidi kusagilt nagu tuttav tüüp ja hõredalt läbisõitjaid, tõstsid oma ostud autosse ja vurasid edasi. Vanast külast, kus kõik nime-, nägu- ja tegupidi kõiki tundsid, polnud enam palju järele jäänud. Uut elanikkonda oli paljugi peale tulnud ja see vahetus nii, et keegi selget arvet enam pidada ei suutnud. Maarahvas käis linna tööle ja linnakraed sõitsid nädalavahetuseks maale, kes kusagile sisse oli kirjutatud, polnud enam ühegi koera asi, piiritsoon oli juba kakskümmend aastat tagasi ära kaotatud. Igasuguste suvilate klopsimisele, talude vuntsimisele ja uhkete maamajade üleslöömisele oli nüüd viimaks nagu põõn ette tulnud, sest rahad hakkasid kokku kuivama. Maad ja õhku veel jätkus, aga ind oli silmanähtavalt raugenud, mitmed majad olid vesise savi peale lagedale nõnda äpuks jäänud, et mitte keegi ei tahtnud neid papist, kipsist, vatist ja plastikust moodsaid kuure ka poole hinnaga osta. Mis siis, et meri ja jõgi ja mets ja metsaalune ja kõik see väärisvärk puha kiviviske kaugusel seisis. Uus aeg oli kiire ja vaheldusrikas, selles ei tohtinud uisa-päisa rapsida.
Poole tunniga oli Eerik poe ees kaks suitsu ära tõmmanud ja õllele põhja peale teinud ning astus siis, jalgratas käekõrval, edasi õlletuppa. Ka see oli päris tühi, ainult vana Tammehabe konutas vesiseil silmil kannu põrnitsedes, teise seina äärest hõikas teda Nanni Lembit.
„Kae, kae, keda siin päise päeva ajal ka nähakse. Soontevahe Eerik ise kohal. Ei no tere-tere. Hea ikka töömehe kätt tunda, istu aga platsi.”
Eerik lasi baariemandal pudelisisu kannu ümber valada, maksis kakskümmend viis ja istus lauda. Tammehabe, vana moosekant, ei teinud neid kuulma ega nägema, tema istus tundide kaupa kui sfinks oma toobinatukesega laulatatult. Aga Nanni Lembit oli hoopis teist masti mees, kunagi punase aja lõpu poole ajalehes, hiljem ka vallavalitsuses töötanud, aga seal mingite sahkerdustega ülemustele hammaste vahele jäänud, siis mitmeid ärisid proovinud ja mingeid arendusi konsulteerinud, aga nüüd nagu pooleldi ripakile jäänud mees, kes ikka igasuguseid uudiseid teadis rääkida. Nad rüüpasid tubli sõõmu ja panid kannud kolksatusega lauale.
„Kas sa Eerik seda tead, et Pangaääre tammikut tahetakse maha võtta?”
„Kust sa seda võtad?”
„Loe viimast vallalehte! Seal on selge sõnaga mustvalgel kirjas, et volikogu otsustas oma hiljutisel istungil müüa tammiku mingile firmale, oli vist osaühing Vacantum, või midagi sellist, täpselt ei mäleta. Aga no sitta sellega, igatahes vald otsustas tammiku maha müüa ja sinna hakatakse tegema detailplaneeringut spaa jaoks.”
„Mis kuradi spaa? Tammik on ju sotsiaalmaa, meie küla põline jaaniku plats! Oma kätega panime sinna kiige ja lipumasti püsti, tahusime istepingid, istutasime uusi puid. Kuhu nad sinna selle spaa veel panevad?”
„Kes seda nüüd enam mäletab, mis viisteist aastat tagasi oli? Juhtivate parteide noored ninad on vallas võimu võtnud ja müüvad väärt maa omadele kundedele kena vaheltkasuga maha. Mine sa köhi kus tahes, ega nad hakka mättal krooksuvate konnadega arvestama, kui sookuivendus käsil.”
„No aga, kurat, see on ju sotsiaalmaa, meie kõigi ühiseks kasutamiseks. Nii oli siin juba sada aastat tagasi. Kuidas siis nüüd äkki…”
„Lehes oli selge sõnaga öeldud, et sotsiaalmaa on muudetud ärimaaks, mille sihtotstarve on tulevase vesiravila ja hotelli ehitamine, et tuua valda uusi töökohti ja arendada turismi, uuendada väärisala ja nii edasi.”
„Ei no kurat, seda asja ei saa niimoodi minna lasta. Alles kevadel panime kiigele uued kuullaagrid ja vahetasime pehkinud istepingid välja. Meiega pole seda asja üldse arutatud, tegid selja taga vargsi otsuse ära ja nüüd annavad tagantjärele teada.”
„Nii see asi käib ja vaevalt, et seda enam pöörata annab.”
„Kurat, see teeb mind väga vihaseks. Sa ju tead, et see on tegelikult minu ema ja isa, õigemini veel vanaisa tammik.”
„Tean, tean.”
Eerik rüüpas ja hakkas kasvava erutusega seletama: „Elli oli siis juba üle kaheksakümne aasta vana, kui maid hakati tagasi andma ja ema ütles siis surivoodil selge sõnaga, et Pangaääre tammik jäägu kogu külarahvale üldiseks kasutuseks, nagu kogu aeg olnud. Ja nii see tammik meie kingitusena valla alla läkski. Aga nüüd, kurat, kui su jutt vett peab, siis läheb löömaks. Seda ma, Lembit, sulle ütlen, siis läheb löömaks!”
Eerik jõi kannu põhjani ja hõikas baariemandale: „Lase mulle veel üks!”
„Ei no mida sa seal enam lööd, otsus on ju tehtud. Oleks varem teadnud, mida nad haudusid, oleks vahele hakanud protsessima, aga kus sa nüüd enam otsust pöörad.”
Lembit polnud pealtnäha arg mees ega kaasakoogutaja, vaid justkui loogik, kes taipas seaduste tagamaid ja toimet. Kuid sisimas oli ta paindlik, valmis olusid õigustama ja kaasa minema mis tahes parteiga, kui vaid keegi vallast uut koostööd pakkunuks. Kuid Lembitut ei kutsunud enam mitte keegi, sest ta oli uute tegijate jaoks vana tarikas, kelle üldiselt pehkinud loomus oli läbi nähtud ja mees sellega praagiks tunnistatu märgi külge saanud. Kuid pisemate asjade ajamisel ja kas või lihtlabasel häältepüüdmisel võidi teda ikkagi veel rakendada.
Eerikul oli aur pähe tõusnud ja ta hakkas üksipulgi meenutama: „Pangaääre tammik oli Soontevahe Alberti ja Elli oma, Elli päris selle oma isalt, kes oli tuletornis vahiks. Albert tuli kolmekümnendate algul noore mehena siia rannikule piirivalve komandantuuri aega teenima ja sai vanas vallamajas peetud tantsuõhtul Elli põrandale. Piirivalve poisid olid toona kihlveo korras pannud välja kasti õlut sellele mehele, kellega Elli tantsima nõustub ja Albertil see õnnestuski. Oma küla poisid ei saanud Ellile üldse pihta, ei vallamajas ega jaanikul. Aga Albert, Läänemaalt turbaraba äärest tulnud kuivamaarott, sai kasti õlut ja aasta hiljem ka Elli koos pärastise Soontevahega, kui mu vanaisa talupidamisest ära väsis. Siis sündis mu vanem õde ja tulid venelased oma baasidega ja sõda ja mitu võimuvahetust. Vanaisa suri peale minu sündimist kohe ära, kui oli mind pimedana üle katsunud. Keegi ei tahtnud kolhoosi astuda, aga kommunistid ladusid nii suured maksud ja kõvad koormised talule peale, et keegi ei jaksanud enam loomi pidada. See oli sihilik laostamine, talude närvutamine, varade kolhoosi tirimine, ise tead ju… Ja siis veeti meid veel Siberisse. Ainult vanaema jäi üksi maha, sest oli parajasti teises kihelkonnas tädi matustel. Õnneks said ta pojad Valter ja Ilmar – minu onud – tead küll, Elli nooremad vennad neljakümne neljanda aasta sügisel oma paadiga Rootsi põgeneda. Muidu oleks nad kindlasti koos meiega rongi peale lükatud. Valter ju sõdis Sinimägedes ja Soomes vist ka.”
„Ja-jah, seda ma olen kuulnud. Nad varjasid ennast juba neljakümne esimese suvel meie naabertalu keldris, kui poisse Tallinna lauluväljakule surmanuhtluse ähvardusel kokku aeti ja hiljem Vene tagala orjalaagrisse laskurkorpuse seemneks verd sittuma veeti.”
„Ega meiegi seal külmal maal pidu pannud. Üle kuue aasta nägime Uuralide taga näguripäevi, soolikad seljanaha küljes kinni, sittumine oli omaette luksus, ema ja õde oma tervise sinna jätsidki. Ega meil kellelgi kunagi kerge olnud, esimese aasta õppisin venekeelses
