vanaisa võis kaks korda seitsekümmend meetrit pluss tavaõiguse ja südame järgi merre libistada. Muidugi polnudki Jüri oma püüniseid sel hommikul kaasa võtnud, kindlasti olid need tal kusagil kuurinurgas klaarimata hunnikus ja ega vennikesel lubagi olnud. Nillis niisama peaparandust ja aerusulase noosi nagu tava ette nägi. Üldiselt oli nende püügipiirkonna keskkonnainspektoril teada, et kalamehed kippusid ikka rohkem võrgumeetreid merre laskma, kui neil selleks ametlikult õigus oli, aga tähte ei hakatud närima ja vee peal polnud keegi veel liini pikkust mõõtma kippunud. Kuigi urisemist vahel ikka ette tuli.
Võrreldes vanade rammusate aegadega, mil vaid riigikalurid võisid punaste piirivalve sihikute all püünistega nõudmas käia, oli meri juba üheksakümnendate aastate keskpaiku kalast kuidagi hõredaks jäänud. Selle kahanemise põhjuseks pakuti mitmeid süüdlasi: iseseisvuse taastamise aegne ohjeldamatu ülepüük, kontrollimatu traalimisega ahnitsemine, hülged, kormoranid. Aga vanad kalurid teadsid rääkida, et ennevanasti, üldiselt prisketel aegadel ja ka vana vabariigi ajal tuli samuti ette hõredavõitu vaheaastaid, kui kala mingil seletamatul põhjusel merest ära kaob ja siis jälle tagasi tuleb. Oodati, loodeti ja katsetati edasi, sest ega siis kala koju eide perse taha teki alla tule. Ikka ise peab mees olema ja merel nõudmas käima. Ja kel vähegi võimalust, see kergekäeliselt oma püügist ei loobunud. Hoopis uusi proovijaid, nende hulgas ka rohelisi naljanumbreid tuli juurde ja kuigi pea igal aastal eeskirjades midagi muudeti, oli süsteem üldiselt kontrolli alla saadud. Kuid sugugi harvad polnud juba ammu need nädalad, kui kala polnud omagi pere tarvis lauale panna, rääkimata ülejääkidega kauplemisest.
Eerik lasi auklikuks puuritud kivi raskuseks põhja ja sidus põhjanööri aasa ankrunööriga, sõlmis märgilipu nööri ainaga, viskas hännise hulpima ja hakkas võrgulina libistama. Iga poetagune põhulõugki teadis puhuda, et lest labistas sügaval liiva peal, kust polnud kaugel ka mõni kilone tursavunts või siig. Jüri hoidis tasa tantsivat paati enam-vähem vastu lainet, Eerik andis peost järele ja varsti oli oma sadakond meetrit lestaliini merepõhjas.
„Anna üks lonks! Janutab.” Jüri lasi lainetest õõtsutatud paadil vabalt alla minna.
Eerik võttis võrgukastist pooliku õlleballooni, keeras korgi maha ja kulistas enne ise ühe pika sõõmu, kui Jürile ulatas.
„Näh, lase lõpuni. Ahvenaliini paneme karide äärde sügavale.”
„Kuhu siis mujale.”
Õllele põhja peale teinud Jüri lükkas suitsu kollaste hammaste vahele ja aerutas ahvenate karjamaale. Allatuult paati tagasi hoides lasid nad liini paika ja triivisid pirakate rannarahnude vahel manööverdades kaldasse kinni. Eerikul oli plaan tunnike kuival tuterdada, et siis jada üle kontrollida, sest tuul, kuigi kirdest, oli ahvena jaoks ikkagi soodus ja mõnikord juulis-augustis oli päevapüük head saaki andnud. Muidugi hakkas Jüri teise ballooni asjus peale käima ja kuigi mehel oli paras samm juba sees, pidi Eerik sellegi lahti keerama. Nad kusid, istusid ja tegid suitsu.
Jüri elas sealt neemenukast mitu kilomeetrit lääne suunas, Jõesuu talus koos õega. Mõlemad olid pensionil ega saanud omavahel kuigi hästi läbi. Sest üks tahtis veel müümata maad rahaks teha, teine aga oma lastele hoida. Omand oli ühine, aga õel polnud rahapuudusel võimalust oma eelisostuõigust kasutada ja Jüri käis talle oma müügijutuga pidevalt närvidele. Sest mine sa tea, mis paberid talle nina alla lükatakse ja kohale mingi võhivõõras, saama peal väljas kaasomanik tekib. Seetõttu tuli õel pidevalt Jüri müügiähvardusi tasandada ja käraka väljapressimisele järele anda. Jüri õelapsed olid linnas nagu Eerikulgi, aga hoopis teises Eesti otsas, kust heal juhul aastas korra mereäärseid vaatamas käidi. Jüril endal lapsi polnud, ta oli Vene ajal kergemate jamade ja lolli pea eest paar korda lühemat aega vangis istunud ning sealt oli talle sisse jäänud eriliselt üleolev ja ülbe hoiak. Aga muidu oli ta vintske vend, kaubajaamas paar aastakümmet vaguneid laadinud, oma sõnul paremail päevil pudeli peale kihla vedanud, kolm tsemendikotti korraga selga võtnud ja vagunist välja kandnud. Nüüd olid mehel igasugused otsad käsil, aga pikemalt ta mingit tööd enam kinni ei pidanud. Niitis suvitajasakstel muru, kohendas kiviaedu, lõhkus puid, sest suurem osa pensionist läks kõrist alla. Ja kui ta mingi otsaga valmis ja raha pihku sai, väntas kohe poodi. Sugugi harvad polnud need juhud, kui jalgratas oli kraavis ja Jüri keset tanumat sirakil või vastupidi. Aga tervist tal veel jätkus, kuigi mees tiksus juba seitsmekümne ligi.
Tunnikese pärast uuesti merel lappas Eerik püünised läbi ja noppis üksteise järel neli korralikku ahvenat pardale. Ta oli tavalisest sutsu suurema, kolmekümne kaheksa millimeetrise silmaga võrgud pannud ning nüüd lebasid kenad vöödilised ja küürakad „ahvenased”, nagu Jüri ütles, kasti põhjas sugulaste ootel.
Üleval otsas panid nad paadi ankrusse, libistasid õlut, tegid suitsu ja veeretasid aega. Eerik võttis hauskari ja kühveldas paati pritsinud vett üle parda tagasi.
„Kirre virdab.”
„Alles eile oli kagus.”
„Pirni Kalev oli nädala sees panga alt paar siiga saanud.”
„Jah, seda ta rääkis.”
„Varsti peaks lõhe ja forell jälle liikuma hakkama.”
„Kus nad pääsevad.”
Meri oli hall ja meeste jutt lihtsamast lihtsam. Laine laksus vastu plastikust paadikülge, avamerel libises suur valge laev lääne suunas, pangapealsel jahvatasid kõrged elektriveskid. Nelja-viiekümne aastaga oli rannalagedale korralik männik kasvanud, ainult pank, rahnud ja meri ise oma rohekashallis kobrutuses oli endine. Ja samal ajal alati uus.Teist korda võrkusid üle nõudes ja siis alla tulles oli Eerikul selge, et Jürist sel päeval enam aerude peal asja ei ole. Nad istusid autosse ja tungiva lunimise peale ostis ta abilisele veel ühe õlle, viis jommis Jüri koju ja andis ta õele neli prisket pannikala.
5
Hommikul oli Jüri kadunud kui tina tuhka ja selle üle ei imestanud mitte keegi. Eerik oli üksi mereleminekuks juba endamisi valmistunud. Kirre küll virdas, aga mitte nii tugevasti, et poleks saanud üksi liini lapata. Ta rebis paadi järskude ja kiirete, tulle naksavate tõmmetega üle liivikule rulluvate laineharjade ja sõudis jõudsalt kohale. Oranži päästevesti kõrge krae laperdas vastu Eeriku põski. Sinistes tunkedes mehed liigutavad saeveskis palke ja laudu, mina väntan aerudega, mõtles Eerik ja nuuskas üle parda, küsides endamisi merelt selleks luba. Nüüd on aega küll ning teen, mida õigeks pean ja tahan.
Rannale lähemal ahvenavõrgud ei petnud ta lootust, aga linas oli kinni ka muda ja adru, pealegi oli osa kalu juba hinge heitnud, polnud mõtet püüniste kohendamisega punnitada. Selis ja põhjanöör korraga peos, sikutas Eerik liini pardale, silma järgi võis kastis hinnata poole pange jagu. Töö vääris tegemist.
Lestavõrgud seisid kaugemal, kuhu kirre rohkem peale käis, märgilipp laperdas nagu eputis. Eerik sikutas ankrukivi pardale, tuul lükkas paati tagasi, aga mees hoidis liini ja tõmbas end koos paadiga vastu tuult. Liin oli paraja pinge all, nii et andis rebida. See töö oli talle tuttav, aga tugevama tuulega mitte kuigi meeldiv. Vaiksema ilma ja soodsa briisiga oli ta alla lainet üksi võrke ka sisse lasknud, uuemal ajal oli selline isepäi kangutamine laiemaltki levinud, eriti just kummipaadimehed olid usinad omaette tegutsema. Sest alati polnud aerude peale abilist võtta, aga tahtmine oli tugev ja see tuli teoks teha.
Kuid lesta tuli hõredalt, polnud enam kuigi magus aeg ja muidugi oli kõiges süüdi kirre. Enne liini lõppu oli kinni jäänud ka üks kilone tursk ja selle vuntsi üle tundis Lautri Eerik erilist heameelt. Tasus jännata küll, iga vähegi võimalik võrgupäev, mida ilm nüüd lubas, tuli varmalt püügiga täita. Jutumehed rääkisid, et millalgi aastate eest olla mitu-setu kuupkilomeetrit Atlandi soolast ookeanivett läbi Taani väinade Läänemerre
