keerulisemat mõtlemist on vaja, et nähtuste tegeliku olemuseni jõuda. Selles mõttes on Ruudu mõte väga originaalne: raha ongi jumal, kummardage teda ausalt ja ärgem tehkem nägu, et me usume või jumaldame midagi muud! Ma tahan kohe selle sekti liikmeks hakata, esimesel võimalusel, ütle seda Ruudule!” Ta kaisutas mind ja surus pikaks ajaks oma näo minu õla vastu. „Võib-olla ma saan teile isegi uute mõtete genereerimisega kasulik olla. Tead, see on küll hoopis teisest ooperist, aga peale selle taanlase kuulamist on mind hakanud mitmed ühiskonna asjad kõvasti painama. Näiteks: mida kujutab endast tegelikult mauism? Mille poolest ta erineb marksismi peavoolust? Pariisi üliõpilasrahutuste ajal olid paljud professorid, kes üliõpilastega kaasa läksid, Mao ideedest vaimustatud. Milles need täpsemalt seisnesid, ma tahaks teada? Need olid ju väga targad inimesed. Võib-olla on mauismis mingi konks, millest saaks ka tänapäeva globaliseerunud kapitalismi kriitikas kuidagi kinni haarata? Hiinas vist mauismi enam suurt ei järgita – sõnades küll –, aga see on ju üsna tavaline, et prohvetid pole kuulsad omal maal.”
Iirise vaimustusepuhang ei pannud mind imestama. Kui me tutvusime, oli ta suur loomakaitsja, nõudis kodututele loomadele paremat kohtlemist ja karmimaid karistusi loomapiinajatele. Vahepeal oli aktiivne loomakaitsetegevus tagaplaanile jäänud, sest õpingud võtsid oma osa. Iiris võttis õppimist väga tõsiselt. Kauge perifeeriagümnaasiumi oli ta lõpetanud kuldmedaliga, ning, ehkki ta seda kunagi ei maininud, oli mul põhjust arvata, et ta pürgib ka ülikooli cum laude lõpetamise poole.
Silitasin Iirise pead ja õlga. Vähemalt selle ma olin saavutanud, et tüdruk oli mustlase ränga ettekuulutuse praeguseks hetkeks unustanud. Ent ma tundsin Iirist küllalt, et teada: olgu siis õhtul hiljem, järgmisel päeval või isegi järgmisel nädalal, kui mind tema kõrval ei ole, tuleb talle kõik uuesti meelde, ja ta satub jälle ahastusse.
Iiris vaatas mulle silma ja hakkas ka minu pead silitama. Teadsin, et me mõtleme ühele ja samale asjale.
Iirise toas oli üksainus tugitool, kaetud halli, kulunud, räpsulise mustriga riidega. Sellel olid heledast lakitud puust jupatsid käetoed, mis olid justkui loodud selleks, et Iiris võiks oma jalad üles, nende peale toetada. Mina sain oma koivad mõlemale poole tugitooli välja sirutada ja Iirise jäägitult oma sügavasse sülelusse võtta. Iiris oli surutud vastu seljatuge, ega saanud eest ära libiseda, küll aga oli muus suunas vaba. Me olime ükskord juhuslikult selle tugitooli peal katsetanud ja nüüd ei kujutanud me ettegi, et tugitool meie kahe vahelt puudunud oleks. Ta oli siin toas meie sõnatu kaaslane. Me ei puutunud teda, kui meil polnud ükskõik mis põhjusel võimalik lõpetada tema sügavuses, higised näod vastamisi. Muidugi pakkus Iiris ka oma külalistele istekohta pehmes tugitoolis, siis oli tool neutraalne, ilma lisatähenduseta. Aga kui me pärast olengut kahekesi jäime, tuli tema staatusega jälle kohe arvestama hakata.
Iiris rääkis mulle kunagi, et tema vanaprouast korteriperenaine, kes ise elas hoopis oma elukaaslase juures kusagil Mustamäe keskküttega korteris, oli hakanud ükskord mokaotsast rääkima vanadest diivanivedrudest ja vajadusest neid hoida. „Ta vist arvab, et tema diivanit kasutavad kõik paarikesed, kes mul aeg-ajalt külas käivad,” muigas Iiris, „lisaks veel mina ise iga päev uue kavaleriga.” Ta oli lubanud perenaisele diivanit kõigiti säästa; tõsiasi oli aga see, et diivanil polnud olnud pärast seda, kui me tugitooli avastasime, enam mingit ülemäärast koormust.
Õhtupoolikul sõitsime bussiga linna. Astusime Ruudu poole sisse. Ruut oli soetanud endale korteri ühte odavasse neljakorruselisse Väike-Ameerika tänava tellismajja, kus ümbrus meenutas mingit tänapäeval sürrealistlikuna mõjuvat Nõukogude filmi (aega ennast ma ise ei mäletanud, ummas ega ka mujal kodu lähedal polnud ma sellise lagastatusega kunagi kokku puutunud): kusehais trepikojas, katkilöödud vaheuste klaasid, võikalt määrdunud ja roppusi täiskraabitud trepikojaseinad. Üles minnes tuli hinge kinni hoida ja hoiduda seinte vastu puutumast.
„Kui inimene sellises kohas elab, siis pole ime, et ta hakkab raha jumalaks pidama. See jumal on ainuke, mis siit välja võib aidata,” ütles Iiris mulle, enne kui me kolmandale korrusele, Ruudu ukse taha jõudsime.
„Ruut oleks sama summa eest saanud hoopis viisakama trepikojaga majja korteri osta,” vastasin ma. „Aga Ruut ütles, et tema ei viitsi iga päev sõita. Siit viskab kesklinna ja igale poole mujale jala. Talle tundus see olulisem.”
Juhtumisi oli Ruut üksinda. Tundus, nagu oleks ta oma korteris õmblustöökoja avanud: kõikjal vedeles kangatükke, diivanil lösutas üks suurem valge riidekanga rull.
Niipea, kui me olime istet võtnud, tõi Ruut teisest toast meile näha veel ühe kanga ja kui ta selle lahti laotas, nägime, et sellele on musta värviga tõmmatud mingi joonise piirjooned.
„Karoll kauples siia ühe oma õe tuttava kunstikooli õpilase,” seletas Ruut. „See proovis terve tänase päeva riidele Koidulat kopeerida. Vaadake, minu meelest hakkab midagi juba looma.”
„Mis Koidula?” küsis Iiris juhmilt.
„Sajakroonisel oleva Koidula muidugi. Näe, siin on soeng, see on lõug, krae, aga siin, näe, on ööbiku nokk. Oled sa kunagi tähele pannud, et sajasel on lisaks Koidulale veel ööbik ka?”
Ruut sattus kohe hoogu. Iiris, uustulnuk, kes oli veel üsna vähe meie plaanidesse pühendatud, oli talle nagu taevast kukkunud kingitus. Aga ega minagi olnud lipukavandeid veel näinud.
„Me maalime endale lipud, need täidavad pühapiltide ja ikoonide aset, mida me protsessioonidel kandma hakkame. Maalime lipukangastele rahakupüüride kujutised. Siit tuleb sajakroonine, aga plaanis on veel kahekümnedollarilise ja arvatavasti kümneeurose kujutisega lipud. Liiga suuri rahatähti ei taha, teeme neid kõige kasutatavamaid, mille eest juba midagi osta saab. Eurodest võiks ju olla samuti kahekümnene, aga kahekümnene on sinine, nagu Koidulagi. Seepärast oleks mõttekam võtta kümnene. Siis on kroonilipud sinised, dollarilipud rohekashallid ja eurolipud punakaspruunid. Edaspidi võib ka teisi vääringuid lippudele maalida.”
„Läti latid, Vene rublad,” pakkus Iiris.
„Kui meie õpetus rahvusvaheliselt levib, siis miks mitte. Igal juhul! Kuigi minu arusaamise järgi kummardatakse Venemaal pigem dollarit. Aga see jäägu venelaste otsustada.”„Meil kummardatakse pigem eurot?”
„Kõik need kolm valuutat on omamoodi tähtsad, sellepärast alustame nendest.”
Ruut lükkas ühe nurgadiivani sopi paberitest ja muust sinna ladestunud tränist puhtaks ja istus Iirise kõrvale.
„Vambola püüdis uurida võimalust teha rahalippe siiditrükitehnikas, see oleks lihtsam ja kvaliteet oleks ka kindlustatud, aga tõenäoliselt jääb see plaan katki: meil pole seda luksust millegagi kinni maksta. Karolli tuttav kunstiõpilane oli nõus niisama, omast huvist katsetama. Aga rahakupüüridega lipud on ainult ühed meie konfessiooni tähtsad atribuudid.” Iiris vaatas Ruutu nagu räägiks see mingi ilmutuse nägemisest. Paistis, et paremat kuulajat ei saanud mu sõbral olla. „Need on asjad, mis hakkavad võib-olla kõige rohkem väliselt, võõrastele, silma jääma. Kõige tähtsam püha ese on müntidega täidetud karikas. Selles võiksid olla ju hõbedast mündid, aga esialgu on mul tunne, et meil tuleb läbi ajada tavaliste valkjast metallist rahadega. Mis teha. Pealegi, ega keegi ju näe, mis mündid seal karika sees kuhjas on. Igal juhul me kanname müntidega täidetud karikat protsessioonis kõige ees, samuti on palvusel, või mis iganes vormi meie teenistus ka võtab, karikas kõige nähtavamal ja tähtsamal kohal – nagu kristlikus kirikus krutsifiks. See on jumala otsene sümbolkuju. Ja siis me oleme veel mõelnud kuldvasika peale…”
Iiris hakkas itsitama:
„Lapsepõlves ma lugesin üht raamatut, mille pealkiri oli „Kuldvasikas”. Mingi vana raamat…”
„Seal
