korteriukse lahti ja nägin, et Gretal oli olnud õigus: kodus polnud meil tõepoolest mitte kedagi. Süütasin tuled ja me läksime minu tuppa.
Tegin oma hoovi poole avaneva akna lahti; aknast kümnekonna meetri kaugusel kasvava kahe vaiguse tüvega männi tõttu hoovas sisse pahvak meeldivat öist männilõhna. Greta tuli minu kõrvale, küünitas üle aknalaua ning surus kaugele väljasirutatud käega oma korteri aknapoole nii laiali kui vähegi võimalik.
„Tuleb see trikk välja küll,” konstateeris ta.
Seepeale hakkas ta oma õhukest alussärki üle pea kiskuma.
„Hulluks oled läinud või?” küsisin.
„Ma ei saa riided seljas ronida,” väitis ta vastu. „Riided jäävad kinni. Kas sa ei mäleta, kuidas ma lapsena ronisin? Ikka poolpaljalt, nagu me suvel õues ringi lasksime. Ainult üks kord, kui mul särk seljas oli, pidin ma alla kukkuma, sest see jäi mingi kruvi või millegi taolise taha kinni! Tissimajandust mul siis veel ei olnud, need jäävad nagunii ette.”
Niisama iseenesestmõistetavalt vabastas Greta end ka rinnahoidjast. Ja siis püksikutest.
„Kuule, neid sa ei pea ju ometi…”
Greta haaras mul äkitselt kaela ümbert kinni ja surus oma ülakeha kergelt minu vastu.
„Aga äkki me enne seda…?”
„Jäta nüüd! Sul on oma elu, mul on oma, mis me jandime, sel pole mingit mõtet!” ütlesin võrdlemisi karmilt.
Ent Greta ei lasknud lahti. Mu toa laetuli põles ja paratamatult nägin ma Greta alasti keha väga selgelt. Ta oli endiselt sale, aga kõhule olid tekkinud väikesed rasvavoldid, nahk polnud igal pool enam nooruslikult siidine. Puusanuki läheduses nägin kahte sinist vorpi, väiksemad ja vähem märgatavad sinikad olid ka käevarrel, küünarnukist kõrgemal. Rinnad olid veidi väsinud, aga nibud see-eest suured, tumepunased ja kikkis. Nahk rindadel ja rindade vahel polnud päris valge, aga see polnud ka päevitus. Nahk seal oli lihtsalt teistsugune, karedam.
Mingi arusaamatu kihu ajel võtsin ta rinna pihku, surusin ja silitasin seda. Nahk käe all tundus tõepoolest krobeline. Rind oli soe, pehme, ja selle pitsitamine erutas mind millegipärast hoopis rohkem, kui Iirise rindade silitamine.
Üle Greta näo valgus õnnelik muie.
„Nüüd sa ei saa enam pooleli jätta,” sosistas ta velpalt.
Ma ei suutnud tõepoolest oma tungidele vastu seista – või ei tahtnud.
Pärast seda, kui ta oli ennast vannitoas kiiresti pesnud, ronis Greta aknalauale. Ta klammerdus aknapiida külge ja kobas teise jalaga kõrvalkorteri aknalauda.
„Kui sa poleks mulle energiat juurde tankinud, ei suudaks ma vist ennast kokku võtta,” pomises ta ja kandis samal ajal aeglaselt oma keharaskuse üle sellele jalale, mis toetus tema korteri aknalauale. Seejärel tuli keha järele viia.
„Kuramus, nisad on ikkagi ees,” sisises ta omaette, aga sellegipoolest suutis ta oma keha aknapiitade vahele jäävast kitsast, aga kõige enam välja ulatuvast osast üle nihutada, ja see tähendas, et ta oli kohale jõudnud. Hetk hiljem lasi ta käe minu aknapiida küljest lahti, kummardus, ja potsatas kerge hüppega oma tuppa.
„Huh! Korras!” ütles ta, kui oli pea aknast välja pistnud. „Viska mu hilbud!”
Kallutasin ennast poolest kerest saadik välja ja ulatasin Gretale ta aluspesu.
„Tead, mis jama oli? Tisside pärast oleks peaaegu pooleli jäänud. Ma mõtlesin, et käed ei ulatu. Hoidsin näpuotstega kinni, muidu ei saanud.”
Mõne päeva jooksul oli Iiris muutunud hoopis teiseks inimeseks. Ta jutustas kõigile oma tuttavatele ja ülikoolikaaslastele raha jumalustavast usukonfessioonist ja tutvustas selle põhilisi arusaamu. Tolles kleenukeses tüdrukus oli järsku palju energiat.
Ta oli vanakraamipoest ostnud endale ühe suure koleda tinapeekri ning täitnud selle ühekrooniste metallrahadega. Peeker seisis tema peeglilaual, kust oli ära koristatud kõik varem seal laiutanud puudritoosid, kreemitopsid ja meikimistarbed; peeglilauast oli saanud Iirise kodualtar. Hommikul ja õhtul laskus ta peegli ees seisva rahapeekri ees põlvili. Ta langetas pea, vaikis (või palvetas) nii mõne minuti ja tõusis siis jälle püsti. Ruudule oli Iiris oma uuest kombest teada andnud ja too kiitis selle igati heaks.
Iiris oli Ruuduga e-posti teel päris tihedas ühenduses. Mina olin Ruuduga hoopis vähem suhelnud: olin püüdnud vahepeal oma mõttetööga tegeleda ja jutluse teksti arendada, aga polnud sellega ikkagi kuigi kaugele jõudnud. Samas oli Ruut mulle veel ühe ülesande andnud: tuli välja mõelda need laused (palvesõnad), millega jumaluse poole pöördutakse. Arvasin, et Iiris võib mind selles aidata, aga tema kostis, et sõnum, millega ta põlvitades kõigevägevama poole pöördub, pole sõnaline ja seda ei saa kirja panna. Ta ainult tunneb, et tegelikult oleks sõnalist vormelit väga vaja. See peab olema mingi lihtne lause, mida kõik rahausklikud oma altari ees või ka mujal kordavad. Sellised mantrad on arvatavasti kõigil usutunnistustel. Aga omalt poolt ei osanud Iiris mulle midagi välja pakkuda. „Kui see ühel päeval minu seest tuleb, siis ma ütlen,” sõnas ta.
Iiris küsis, miks mina tema altari ees ei põlvita. Ütlesin, et loomulikult ma võin seda teha.
Põlvitasin Iirise altari ette; vaatasin end lähedalt tema peeglist, mu silme all seisis münte täis tinakarikas. Langetasin pea, nii nagu Iiris oli teinud. Rahausk oli seni minu jaoks olnud üks Ruudu järjekordne põrutav, efektne idee, mille ellurakendamisele ma aitasin kaasa peamiselt seetõttu, et tahtsin näha, mis sellest kõigest saab. Nüüd, täites Iirise väljamõeldud rituaali, tundsin, kuidas rahausuga võib tekkida mingi tegelik side. Ma küll ei hakanud uskuma, et raha ongi päris jumal (suurema osa Ruudu väidetega raha tegelikust ülemvõimust olin ma ju kogu aeg nõus olnud), kuid hakkasin aimama, et tolle postulaadi tõsiselt võtmine on iseenesest võimalik.
Kui ma püsti tõusin, küsis Iiris, kas ka mina tunnen ennast ime-imepuhtana.
Noogutasin, kuigi see polnud vahest päris see tunne, mis mind hetkel valdas.
Ka tema tõusis diivanilt püsti ja sirutas nagu luik või luike tantsiv baleriin oma kaela minu poole, et ma seda suudleksin. Tegin seda ning siis keksis Iiris kebjalt halli riidega tugitooli poole, meelitades mind endale järgnema.
Õhtul kodu poole minnes mõtlesin, et pean oma kirjatöö tõsiselt käsile võtma. Muud asjad arenevad jõudsalt edasi, ainult mina tammun paigal, ei saa ega saa midagi valmis. Koju jõudes avastasin, et õnneks pole meie korteris hingelistki. Mitte kedagi, kes mind oleks segada võinud.
Tõstsin sülearvuti lauale, lülitasin sisse ja suunasin pilgu aknast välja. Õues hämardus, vaatasin pikki sirgeid männitüvesid, mis kõrgusid meie ja naabermaja krundil – need eraldusid muust loodusest justkui mustad ebakorrapäraselt püstitatud taevasambad. Ma ei süüdanud valgust, arvutiekraani helendusest piisas täiesti. Üle pika aja suutsin täiesti rahuldavalt kontsentreeruda. Mind oli hakanud äkitselt lummama peegli idee. Peegel on altaril, mille ees põlvitatakse, peeglit võib enda poole pööratult käes hoida ja sellesse vaadates mediteerida… Kõik see sobis väga hästi.
Klõbistasin kiiresti, sidusin peeglit rahausuga, siis aga kuulsin välisukse lukkude sõjakat raginat ning selle järel lõikavaid samme.
Hetk hiljem vaatas Pritta mu toa uksest sisse. Ta oli tugevasti purjus ja tal oli poolik viinapudel kaelapidi käes. Mu õde muutus järjest mehelikumaks.
