niisugune koletu madu, et selle peale ei taha mõeldagi! Kes teab, mis elukas veel minu kepist saada võiks? Ning kolmandaks, neljandaks ja viiendaks ei suuda ma paremagi tahtmise korral näha ühtegi põhjust, miks peaksin ma teie käskude järgi toimima. Muidugi, kui te arvate, et teie käsutuses on vahendeid minu kuuletuma sundimiseks, siis palun väga, laske ainult käia. Mina pole siia kedagi tulnud ümber veenma. Kuid siiski oleksin teile väga tänulik, kui te nüüd oma jala eest ära võtaksite. Tohin ma seda heategu paluda, või kuidas?”
Pealik ahmis õhku ning tema nägu muutis silmanähtavalt värvi. „Sina, lõuamees,” hüüdis ta valjul häälel. „Ma loen kolmeni, pane tähele, ainult kolmeni! Ning kui sa selle aja jooksul ei seisa ilma oma kepi ja kuueta siin minu selja taga teiste vagurate lambukeste hulgas, teevad mu mängukaaslased oma nooltega sinu papikuuele paar auku juurde!” Siinkohal viipas ta oma kahele saatjale, kes vibud kerge liigutusega vinna vedasid ja nooled teekäijale suunasid. „Niisiis – üks…”
Preester surus huuled kokku ja noogutas. „Heakene küll, ma mõistan. Eks ma viskan oma kepikese pealegi käest. Aga pidage meeles, ise te tahtsite seda.” Seda öelnud, ajas ta end ootamatult sirgu ja lennutas malaka veidra käeliigutusega õhku. Nii ratsanike kui vangide pilgud pöördusid instinktiivselt ülespoole.
Rongkäigu tähelepanu oli vaid silmapilguks kepile suunatud, kuid sellest piisas täiesti. Viinud käed kaarja liigutusega pea kohalt uuesti rinnale kokku, pistis preester parema peopesa vasakusse ja vasaku peopesa paremasse käisesse. Hetk hiljem hoidis ta sõrmede vahel kahte vahedat pistoda. Kaks äkilist randmeliigutust, ning vibumehed langesid sadulast, ühele pistoda silmaauku, teisele kõrri tunginud. Kerge hüpe kõrvale, ning kaks noolt kündsid maad just selle koha taga, kus jumalamees äsja seisnud oli. Parema käe ülespoole sirutanud, püüdis preester allalangeva malaka osavalt kinni, toetas selle taas maha, nõjatus sellele täpselt samasuguses poosis nagu enne ja vaatas samasugusel rahulikul pilgul pealikule otsa.
„Kuidas siis nüüd jääb, aulik rüütel,” küsis ta ükskõiksel toonil. „Kas pean veel üks kord oma kepi käest viskama või ehk selleks korraks aitab?”
Kogu seltskond oli sündmuste säärasest käigust nii jahmunud, et ei mõistnud ei i-d ega a-d kosta, rääkimata siis veel mingist tegutsemisest. Mitu sekundit seisid nii vangid kui sõdurid tardunult paigal, jumalameest kohkunud nägudega põrnitsedes. Teel valitses selline vaikus, et oleks võinud kuulata nõela langemist.
Pealikule tuli esimesena elu sisse. „Kuradi papiraisk,” möirgas ta hüsteerilisel häälel. „Kärva nagu koer, ja needus olgu sinuga!” Mõõga kõrgele pea kohale tõstnud, kummardus ta meie kangelase kohale ja rabas oma relva koletu jõuga alla, ilmse kavatsusega preester tükkideks raiuda.
Aga papiraisa arusaam lähitulevikust erines järsult ratsameeste pealiku omast. Kiire samm parema jalaga vasakule taha, veel kiirem kerepööre sinna juurde, väike kehakallutus, ning vahe tera möödus umbes kämbla kauguselt ta rinnast. Pealik kaotas õhku tabanud löögist tasakaalu ja seda kasutas preester osavasti ära, haarates ühe käega pealiku randmest ja teisega küünarnukist. Järgnes äkiline tõmme ning kogukas keha prantsatas sadulast. Loomulikult kuulus pealik nende karastatud sõdalaste hulka, keda taoline põrutus võitlusvõimetuks ei tee, ning korraks pead raputanud, üritas ta uuesti püsti karata. Seda võimalust talle paraku ei antud, jumalasulane kostitas teda koletu rusikahoobiga lõua alla. Midagi raksatas, raske keha paiskus täies pikkuses teetolmu ning pea ootamatult lõtvunud kaela otsas põrkus vastu maad. Preester tõstis uuesti rusika, et esimesele hoobile teist samasugust järele saata. Veendus aga siis, et järgmine löök oleks juba asjatu laibarüvetamine, haaras maast mõõga ja kepi ning pöördus kahe allesjäänud ratsaniku suunas.
Viimaks oli toimuv ka nende teadvuseni jõudnud. Ettesirutatud odadega üritasid nad üks ühelt ja teine teiselt poolt vangidekolonni meie kangelasele peale tormata. Too sööstis lähemale jõudnud ratsanikule vastu. Ratsanik tõusis jalustele toetudes püsti ja tegi ettepoole torke, millele hobuse ja soomustatud mehe mass ning kiirus kujuteldamatu jõu andsid. Torge aga, mille eest samasugusel soomustatud ratsanikul olnuks üsna lootusetu kõrvale põigata, tabas samamoodi õhku nagu äsja siitilmast lahkunud pealiku mõõgahoop. Surmatoova teraviku eest napilt kõrvale hüpanud, viskas preester mõõga käest, vedrutas keppi hüppeteibana kasutades oma keha kõrgele õhku ja virutas mõlema jalatallaga vastu ratsaniku külge, nii et viimane käkaskaela sadulast lendas. Kukkumispõrutus tekitas tema arusaamises hetkelise lünga, mille vältel preester mõõga uuesti pihku kahmas ja seda kiiresti ning efektiivselt kasutas.
Kaaslaste kurva lõpu tunnistajaks olnud viimane ratsanik otsustas nüüd, et on tänaseks juba küllalt näinud, pööras kallaletungimise asemel hobuse ringi ja andis kannuseid. Preester ei soovinud teda aga niisama minema lasta. Haaranud maast ühe tapetud sõduri vibu, vedas ta jämeda kaare hämmastavalt kerge liigutusega vinna ja saatis surmatoova läkituse põgenejale järele. Nool vuhises madalat poognat joonistades läbi õhu ja tungis kabuhirmus põgenevale ratsanikule abaluude vahele. Tabatu heitis valjult röögatades käed laiali ja kukkus hobuselt.
Vangid seisid ikka veel liikumatult keset teed. Neile hakkas alles nüüd kohale jõudma, et lähikonnas toimus just praegu midagi põhjapanevat. Midagi nii põhjapanevat, et see võiks nende edaspidist käekäiku lausa radikaalselt muuta. Viimaks astus üks neist, nii palju kui nöör seda lubas, meie kangelase suunas ning alustas ebaleval häälel: „Püha isa, me täname…”
Noormees tõstis tõrjuvalt käed. „Minge rahus ja Issanda õnnistus olgu teiega. Ärge kaotage aega, sest varsti võivad jälituskoertest saadetud ratsanikud teil kannul olla. Vaadake, et teele ei jääks ainsatki märki toimunud võitlusest ning teie endi huvides liigutage end väheke kiiremini kui seniajani. Nii et – nöörid katki, tee puhtaks ja minema! Hopp-hopp! Samas suunas lähete kiirsammul umbes pool tunnikest, siis keerab üks jalgrada paremale, teelt kõrvale metsa alla. Lähete seda mööda, kuni jõuate oja äärde. Teisel pool oja olete suuremast ohust pääsenud. Valvurite juurest leitud asjad võtate endale, ning nüüd – eluga!”
Ta tõmbas peakoti uuesti silmile ja hakkas kiiresti astuma. Umbes kümmekond sammu käinud, pöördus ta korra ümber ja lehvitas endistele vangidele. Tänu jumalale, need olid ta sõnadest õigesti aru saanud ja askeldasid agaralt, üksteisel nööre läbi lõigates. Kaks meest lohistasid juba ühe valvuri laipa teelt eemale. Nii et vähemalt asjaliku jutu mõistmisega paistis neil isikutel küll kõik korras olevat.
„Jama küll,” pomises noormees, oma puutaldadega uuesti teed mõõtma asudes. „Sihukest asja poleks mingil juhul vaja olnud!” Päeva nii teguderohke algus ei meeldinud talle vähimalgi määral, selle märkamiseks ei pidanud selgeltnägija olema. „Huvitav, palju mulle aega on jäänud, kuni nad leiavad viis sõdurit ja poolteist tosinat orja puudu olevat? Siis kihab kogu ümbrus verekoertega otsijaist, iga põõsaalune tuustitakse läbi, iga mätas pööratakse pahupidi ja minu nõrgale tervisele kogu see sahmerdamine ilmselt kasuks ei tule. Ja loota, et juhtunu Tema kõrvu ei jõua, vist eriti ei maksa. See tähendab – siinkandis mul enam asu ei ole!”
Preester kiirendas sammu, sest kõigepealt tuli kaduda vabastatud orjade nägemisulatusest. Tema keskendunud ilme ja kipras laup andsid märku ülimalt aktiivsest mõttetegevusest. „Praegu pean ma minema kindlasti otse edasi, kuni vangide nägemisulatusest välja jõuan,” arutas ta käigu pealt. ”Ja siis, kui mind mälu ei peta, keerab üks tee läände, sedapidi jääb paar tunnikest astumist. Aga veel kord – ei meeldi mulle sugugi, et pean oma plaani juba esimesel päeval muutma! Juba hommikul vara! Ausõna, ei meeldi! Ent mis parata?”
Veerand tunni pärast hakkaski eestpoolt paistma vasakule pöörav teeharu, mis oleks pidanud meie kangelase välja viima selle mõjuvõimsa isiku haardeulatusest, kellega tal näis olevat nii mõnigi kana kitkuda. Kuid noormees oli valvsuse kaotanud ning unustanud ümbruskonda hoolikalt silmas pidada. Nüüd märkaski ta, et just sellest suunast, kuhu ta pöörata kavatses,
