hommikune külmus nad taas kaldale peletas, jooksid nad telki, riietusid rutuga, istusid siis sõnatult laua taha ja vaikisid, teineteisele otsa vaadates.
„Väga kurb, kuid pean täna lahkuma,” ütles Ylvio viimaks. „Tõesti väga kahju. Tuleb mõelda sellele, mis ülesanne mul täita on, ning mida päev edasi, seda raskemaks selle täitmine muutub. Sest usurpaator kogub jõudu uuteks kuritegudeks ning ta selja taga seisavad tugevad liitlased. Siiski suudan tänu sinu abile oma missiooni kindlasti paremini ellu viia. Ning see kaunis mälestus ööst sinu kõrval annab mulle rasketes, lootusetuna näivates olukordades uut jõudu juurde.”
„Tore, kui sa nii mõtled,” nõustus Terria. „Loodan, et meie kohtumine ei jää viimaseks ning sind aitan mina ja aitab kogu meie sõsarkond alati hea meelega, sest meil on ühine vaenlane. Ka minu jaoks oli meie tutvus ja meievahelised suhted midagi sõnuseletamatult ilusat, kuid ka seitsmendast taevast tuleb osata õigel ajal maa peale tagasi tulla, et ühel hetkel poleks maandumine väga ootamatu ning ränk.” Ta pidas hetkelise pausi. „Kas ma võiksin paluda, et sa jälle sealt kannust valaksid, kuid mitte rohkem kui pool karikatäit, nagu eile?”
Ylvio täitis ta palve. Mõnda aega vaikisid nad jälle, kumbki vaid huultega karikaservast maitstes. Siis alustas Terria uuesti: „Ega vist polegi vaja lahkumisel suuri sõnu teha.” Ta kuivatas kaks silmanurkadesse ilmunud pisarat ja rüüpas suurema sõõmu. „Sul saab raske olema, Kassike. Väga raske. Kuid ma usun ja loodan, et sa saad hakkama. Sest ära unusta, kui sul surmarüütlitega peaks tegemist tulema, seisavad ka sinu selja taga parimad sõjamehed, keda maa peal leida võib. Paladiinid on ju võrdsete võimaluste korral neist alati üle olnud. Ka sõsarkonna maagia aitab sind.”
Ylvio kehitas õlgu. „Eks muidugi. Kuid kas keegi on öelnud, et midagi peab kergelt kätte tulema? Peaasi on võtta kõike rahulikult ja alistuda Kõigevägevama tahtele. Igal juhul tuleb anda oma parim ka ebaõnnestumise korral.”
Ta tõusis aeglaselt ja hakkas soomusrüüd selga panema. Sellega valmis saanud, heitis ta viskenugadega rihmad ja mõõgatupe õlale ning tõmbas rihma vööle. Pöördus siis uuesti Terria poole, kallistas teda tugevasti ja suudles.
„Ela hästi, armas,” lausus ta. „Ja aitäh kõige eest. Me kindlasti kohtume veel.”
„Ole tugev,” sosistas Terria pisaratega võideldes. „Soovin, et sa alati käppadele maanduksid, Kassike.”
Ta vaatas korraks roosade luikede paari, kes taas järvel ringi ujus. „Ilusad linnud, kas pole? Ja kui ustavad nad teineteisele on,” ütles ta. „Ja mitte ainult teineteisele. Jäta meelde, neid linde võid sa alati usaldada, ükskõik missuguses olukorras. Kas jäi meelde?”
Noormees vaatas talle arusaamatult otsa. „Vabandust, ma ei saa päris hästi aru,” vastas ta. „Pole midagi, varsti hakkad saama,” lohutas Terria teda. „Ütlen sulle veel kord, usalda neid linde alati, mis ka ei juhtuks. Pea seda meeles. Ja ära unusta, roosad luiged on suursugused linnud, igaühele nad end kätte ei anna. Said aru?”
Noormees vaatas teda veel arusaamatuma ilmega. „No eks ma püüan,” sõnas ta naeratades. „Püüdmisest on vähe,” lausus Terria nüüd. „Jäta hästi meelde ja korda minu järel. Roosad luiged on suursugused linnud, igaühele nad end kätte ei anna.”
„Roosad luiged on suursugused linnud, igaühele nad end kätte ei anna,” kordas Ylvio ebalevalt. „Vaat nii,” noogutas Terria heakskiitvalt. „Jääb ehk meelde küll. Ja nüüd – head teed sulle.”
Ylvio suudles Terriat veel korra, vabastas end siis tema embusest, pöördus ja hakkas aegamööda minema. Telgist mõnekümne sammu kaugusele jõudnud, vaatas ta tagasi. Terria seisis telgiuksel ja lehvitas talle. Ylvio lehvitas vastu.
„Hämmastav,” mõtles ta. „Mida küll kõike ei juhtu. Sest kes oleks veel eile samal ajal osanud midagi sellesarnast oodata? Läksin ju usurpaatori vastu preestrikuues ja malakaga, kuid nüüd on mul täitsa korralik kaitsevarustus ja igapidi asine relv, millega võib juba kellele tahes edukalt vastu hakata. Ning nagu näib, ka ühe võimsa sõsarkonna toetus. Kuigi mu ülesanne osutus tunduvalt raskemaks, kui esialgu arvata võis. Aga siiski, juba üksi tutvus niisuguse kauni ja armsa olevusega nagu Terria kaalub ette üles kõik need ebameeldivused, mis mind veel ees ootavad. Kuigi on kindel, et kui ma siit veel sadakond sammu eemale läheksin ja siis tagasi pöörduksin, ei näeks ma enam ei Terriat, ei telki ega isegi seda roosade luikedega järvekest mitte. Kuidagi imelik tundub see kõik. Pealtnäha täiesti kaitsetu naine ihuüksi sellises kohas, kus kubiseb röövlitest ning usurpaatori kõrilõikajaist ja kus võib isegi surmarüütleid kohata, nagu nüüd selgub. Aga ma ei kahtle, et kui seda kohta hakkaks otsima keegi, kellega kohtumisest Terria ei peaks huvitatud olema, tiirutaks ta päevade kaupa sihitult metsas ringi ning lõpetaks halvemal juhul ehk kusagil soolaukas, kes teab?”
Ega ta ei teadnud isegi veel päris täpselt, kuhu läheb, kuid otsustas esialgu jääda Terria poolt näidatud rajale. See oli pikkamööda muutunud korralikult sissesõidetud teeks, millel üks vanker teisest mööda oleks mahtunud, ning sedasorti teed viivad üldiselt ikka kusagile välja. Järjest kõrgemale tõusva ja üha kollasemaks muutuva päikesega võidu edasi marssides püüdis ta veidigi mõtteid koguda ja olukorrast süsteemi luua. „Esiteks,” arutas ta, „on meil võimas vaenlane, usurpaator ja tema palgasõdurid, keda varjatult toetab veelgi võimsam Surmarüütlite Ordu. Tõsi küll, usurpaatorit ei salli ei ta sunniviisilised alamad ega ka kuningas, kes praegu tõenäoliselt kahetseb, et Ciriani maakonna liiga kergekäeliselt tema hoole alla andis, kuid nende kummagi abiga ei saa veel esialgu arvestada. Igasugune omaalgatuslik ülestõus Ciriani maadel lõppeks ruttu ja veriselt, üksikud ellujäänud osalejad vannuksid tõenäoliselt veel kaua seda tundi, mil nad otsustasid rõhujatele vastu hakata. Ning Cirian liiga tugev, isegi kuningas ei üritaks praegu ülekäte läinud Orgothit omade jõududega hertsogitroonilt kangutada. Nii et ainus lootus on esialgu barbarid ja esimesel võimalusel tuleks nad Orgothi vastu kuidagi välja mängida, kuid kuidas? Ning oletame, et mul see mingi imenipiga korda läheks, mis siis? Nende viha Orgothi vastu aja jooksul vaevalt et väiksemaks läheb, kuid nagu elu senini on näidanud, lüüakse puruks ikkagi see, kes esimesena üle Rahutu jõe tuleb.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
