talle avaldab.
Noormees vedas suu peenikeseks kriipsuks, raputas pead, hingas paar korda sügavalt ja lausus viimaks: „Ränk. Väga ränk on see kõik, mida sa mulle rääkisid. Nii et mu ülesanne kujuneb palju-palju keerulisemaks, kui arvatagi oskasin. Oma lihtsameelsuses kujutasin enesele veel natuke aega tagasi ette, et asi seisab ainult ühe hirmuvalitseja kukutamises, kes ebaseaduslikul teel ja mu vanemaid mõrvates hertsogitrooni anastas. Kuid nagu ma nüüd aru saan, seisavad mu vastas hoopis suuremad jõud kui usurpaatori palgasõdurid. Nagu poleks vähe…”
„Kallis noormees,” katkestas Terria teda. „Ära arva, nagu sa üksi Surmarüütlite Orduga vastamisi peaksid seisma. Valged paladiinid ei jäta kunagi omasid hätta, seda ei tasu karta. Ja ka meie sõsarkonna maagia aitab sind. Just veidi aega tagasi näitasid sa oma käitumisega, et oled meie abi väärt. Tule nüüd.”
Ta tõusis lauast, võttis Ylviol käest kinni ja viis ta telgi tagumise seina juurde. „Mis sa arvad, milleks ma muidu kogu seda näitemängu mängisin? Alguses pakkusin ma sulle tasu Laanekaru ja tema jõugu kahjutukstegemise eest. Oleksid sa kulla vastu võtnud, oleksin lubanud sul küll siin ööbida, kuid hommikul oleksime teineteisest lahku läinud ja ma poleks sulle midagi rääkinud ei Ehatähe Sõsarkonnast ega millestki muust. Oleksid sa end purju joonud sellest joogist, mida ma sulle pakkusin, oleksid sa hommikul ärganud siit kaugel eemal ega mäletaks juhtunust enam midagi. Ja siis veel kolmas, kõige raskem katse. Ei jäta ju ühtki meest külmaks see, kui üks naine end tema ees nii veetlevalt paljastab ja alasti ujuma läheb ning see ilus õhtu ja päikeseloojang veel sinna juurde. Kuid mehed reageerivad sellele erinevalt. Kui sa oleksid üritanud mulle viga teha, oleksin olnud sinu ees täiesti kaitsetu ja sa oleksid saanud oma tahtmise, kuid siit lahkuda poleks sul enam võimalik olnud. Sa jõudsid siiagi alles pärast mitmetunnist ekslemist. Vastu minu tahtmist lahkudes ei piisaks ka mitme päeva pikkusest ekslemisest. Sina aga käitusid nagu kohane rüütlile. Nii et nagu ma nägin, jäävad ahnus ja mõõdutundetus sinust kaugele ning sul pole kombeks usaldust kuritarvitada. Sinu peale võib kindel olla ja me aitame sind.”
Ta avas ühe laekakese ja tõi sealt nähtavale kaks väikest metallpudelit, üks punast ja teine sinist värvi. „Kui sind võitluses haavatakse,” sõnas ta, „isegi kui relv on mürgitatud või nõiutud, aitavad need vedelikud sind alati. Punasest pudelist pead igale haavale valama ühe tilga, pea meeles, ainult ühe tilga, mitte rohkem. Ja sinisest jooma täpselt sama palju tilku. Paugupealt see muidugi jalule ei pane, kuid varsti oled jälle rivis. Nii et ära unusta, punane pealtpoolt, sinine seestpoolt, jääb hästi meelde.” Ta ulatas pudelid Ylviole, kes need tänades vastu võttis ja vöö sisetaskusse pistis. „Ja nüüd,” jätkas ta, „meie sõsarkonna üks suurimaid aardeid peale Tähekristalli.”
Tagaseina ääres seisval laual lebas pikergune kast, mille kaane Terria nüüd avas. Sõnatult viipas ta Ylvio lähemale ja osutas kasti sisemusele.
See oli mõõk. Pikk, sirge, ristikujulise käepidemega. Habemenoana vahedat peopesalaiust tera, mille nõgus soon kaheks jagas, katsid kummalised salamärgid ja käepidemes sätendas neli sügavsinist kalliskivi, täpselt sama värvi kui see, mida Terria oma peavõrus kandis. Kõige suurem kalliskivi oli tera ja käekaitse ristumiskohas, natuke väiksem mõõgapäras, veel kaks pisikest käekaitse otstes. Mõõgapära lõppes kolmetahulise teravikuga, see oli arvatavasti ette nähtud juhuks, kui vastane liiga lähedale, niinimetatud surnud tsooni on jõudnud. Relv ulatus Ylviole peaaegu kaenlani, nii et igati kohane soomusrüüde purustamiseks. Terariista ümbritses kummaline maagiline nimbus, mida noormees tajus mingi sisemise meelega. Samasuguste kummaliste märkidega kaetud tupp lebas mõõga kõrval.
„Jäämõõk,” lausus naine relvale osutades.
„Jäämõõk,” kordas Ylvio küsivalt. „Mispärast Jäämõõk?”
„Nii seda nimetatakse. Taotud palju-palju aastaid tagasi juba igavikku läinud imesepa poolt sellestsamast allakukkunud tähest, millega langes maa peale ka Tähekristall. Need kivid, mida sa näed mõõga käepidemes ning ka kivi mu peavõrus pärinevad samuti sellest tähest. Meie sõsarkonna parimad võlukunstide tundjad katsid mõõgatera salamärkidega, et anda talle maagilist jõudu. Pole soomust, mida ta läbistada ei suudaks ning kindlasti ei saa talle vastu ka surmarüütlite nõiutud turvised. Tema metallis peitub kosmiline külmus. Kui Jäämõõk vastast kas või riivamisi haavab, tungib see külm tema kehasse. Koos Tähekristalliga hoidsime mõõka oma pühamus just selleks puhuks, kui sõsarkonda peaks ähvardama oht ning leiduks kangelane, kes meie kaitseks välja astuks ning seda mõõka väärt oleks. Sina näitasid täna, et sa oled seda väärt, nii et mõõk on sinu. Kui mõõka kurjasti kasutada, pöördub temas sisalduv võlujõud tema kandja enda vastu. Kuidas see toimub, seda ma täpselt ei oska öelda, kuid ma ei soovitaks hakata proovima.”
„Enne tapaksin ma selle mõõgaga ennast, kui et valaksin süütut verd,” vastas noormees nüüd. „Aga ma olen sulle tänulik, väga tänulik, kallis Terria. Sulle ja kogu Ehatähe Sõsarkonnale. Sest pärast seda kõike, mis sa mulle rääkisid, pole mul muud soovi kui võimuanastajale koht kätte näidata. Ja see mõõk siin sobib ideaalselt.”
Ta sirutas parema käe välja, pööras peopesa allapoole ja hoidis kätt umbes vaksa kõrgusel käepidemest. Ta peopesa all tekkis kummaline sinakas helendus, helendama lõid ka kalliskivid mõõgapäras. Kostis tasast kuminat, Ylvio tundis peopesas imelikku kirvendust ning mõõk hakkas pikkamööda kerkima, jäädes horisontaalasendisse. Kui see noormehe käeni jõudis, ei jäänudki Ylviol muud üle, kui sõrmed ümber mõõgapära põimida. Terriast mõne sammu kaugusele astunud, vibutas ta relva enne parema, siis vasaku käega paar korda. Kergete kilda mõõk ei kuulunud, enamik võitlejaid oleksid seda lahingus kahe peoga hoidnud, kuid Ylviole polnud mingiks probleemiks relva ükskõik kumma käega kiiresti keerlema lüüa. Terria vangutas imestusest pead, kui nooruk rasket sõjariista kergelt nagu kaigast käsitses. Võtnud kastist ka tupe, pani Ylvio kingituse sinna sisse ja heitis rihmapidi üle õla.
„Veel kord aitäh,” ütles ta. „Mul on selle üle nii hea meel, et ma annaksin sulle rõõmuga ühe musi. Kui tohib, muidugi.”
Terria astus lähemale, kummardus naerdes nooruki suunas ja pööras tema poole põse, mida Ylvio huultega puudutas. Hetke seisid nad vaikides peaaegu teineteise vastas, siis küsis Ylvio ebalevalt: „Ütle, palun, Terria, mulle veel… Sa andsid mulle kaks hindamatut kingitust, kuid ma tegin ju kolm katset läbi, ning üsnagi edukalt, nagu sa ka ise ütlesid. Kas selle kolmanda eest ka midagi ette on nähtud?”
Naine toetas käed lauale enda kõrval, kallutas end ette ja kogu ta keha lausa vappus naerust. Veidi aega lõkerdanud, nii et noormees ennast juba natukene imelikult hakkas tundma, vastas ta lõpuks: „Kallis Ylvio. Mäletad, ma ju ütlesin sulle meie kohtumise alguses, et sa võid selleks ööks minu telki tulla. Ja nagu sa näed, pole siin rohkem asemeid kui see üks siin. Vannun sulle, et kui ma palun sul endaga täna öösel voodit jagada, pole see mingi katse sind „sisse vedada”. Kuid valik on sinu. Mina isiklikult leian, et selles pole midagi halba, kui mees ja naine teineteist ihaldavad ning kumbki neist tahab teisele pakkuda kauneimat ja parimat, mis tal on. Mehe ja naise suhtes ei tohi olla aluseks maine printsiip, kus alati kehtib see, et kui keegi midagi saab, siis peab kellelgi teisel sellevõrra vähemaks jääma. See peab rajanema taevasel printsiibil – eimillestki luuakse midagi kaunist ja sellest saavad mõlemad ühevõrra osa. Kui ainult soovid, oleme täna õhtul teineteise päralt.”
Ta kummardus ettepoole ja puhus ära laual põleva küünla. Telgis muutus hämaraks, nii et Ylvio ainult aimamisi Terria valendavat kogu eristas. Samamoodi nagu enne järve ääres päästis naine lahti oma kleidi ja lasi selle maha langeda, kuid ei pööranud enam noormehele selga nagu varem. „Ma ootan sind, mu paladiin,” sosistas ta käsi ettepoole sirutades vaikselt. „Kui leiad tee, siis tule.”
Ylvio ei vastanud midagi. Kiirustamata riietus
