neil vaja saada vabad käed nendel maadel tegutsemiseks. Selleks tuli kõrvaldada hertsogitroonilt su isa ja panna tema kohale mõni selline tegelane, kelle varjus nad võiksid rahulikult toimetada. Su isa lähikonnas oli üks krahv, Orgoth oli ta nimi, keda su isa igati usaldas, kuid kes tegelikult oli valmis mis tahes alatuseks, kui see talle vaid kasulikuks peaks osutuma. Sellele mehele panidki surmarüütlid oma lootused. Ta maksti kõva rahaga kinni ja tema selle asja ära korraldaski.
Palgati „mustatöötegijate” üksus, kamp kõrilõikajaid, kes riietusid barbariteks ja ründasid ühte küla Ciriani piiri lähedal. „Juhuslikult” sealkandis viibinud reetur Orgoth saatis su isale käskjala teatega, et need, kellega ta kaheksa aastat tagasi igavese rahu sõlmis, on toime saanud alatu reetmisega ja ründavad ta valdusi. Su isa kogus kokku kõik lossis viibivad võitlusvõimelised mehed ja kiirustas appi. Sattus aga palgamõrtsukatest „barbarite” poolt seatud varitsusele. Ootamatu kallaletungi käigus tapeti ta koos oma salgaga, surma said peaaegu kõik tema lähikondlased. „Juhuslikult” jäi ellu paar lihtsõdurit, kes võisid hiljem kinnitada, et su isa oma kaaskonnaga tõepoolest barbarite käe läbi hukkus. Sama „juhuslikult” ootas seesama reeturist krahv lähikonnas sõjameeste salgaga, kes tegelikult olid hertsogi meeste tunnuseid kandvad surmarüütlid. Reetur kihutas selle salgaga kohale ja ründas omakorda palgamõrtsukaid, kes olid parajasti ametis su isa väeosa riismete hävitamisega. Surmarüütlid kui vanad lahinguhundid tegid „barbareile” mõne hetkega lõpu ja ettekavatsetult ellujäetud tunnistajaile jäigi mulje, nagu oleks krahv Orgoth kiirustanud oma lääniisandale appi, kuid jäänud mõne minuti võrra hiljaks.
Sellega oli surmarüütlite tagala kindlustatud. Hertsog ja ta lähikondlased olid hukkunud ning krahv, see praegune usurpaator, osutus ühtäkki kõrgeimaks aadlikuks hertsogkonnas. Kuna krahv hakkas toimunut ettekäändena kasutades otsekohe barbarite vastu tasuretke organiseerima, ei mõeldud pikalt ja kuningas andis temale kõrgeima täidesaatva võimu Ciriani maadel.
Nõnda said surmarüütlid tegutsemiseks vabad käed. Paladiinid ei võinud enam avalikult sekkuda, sest see oleks tähendanud sõja alustamist hertsogkonna seadusliku valitsuse vastu ja sellel oleksid olnud rängad tagajärjed kogu vennaskonnale. Ainus asi, mida nad veel teha said, oli päästa hertsogi poeg, et see ükskord sobival ajal hertsogkonna seadusliku pärijana välja ilmuks ning saaks võimalikuks see maakoht surmarüütlite võimu alt vabastada. Et sina ei viibinud nende sündmuste ajal lossis, läks su ohutusse kohta toimetamine suhteliselt kergesti.
Kohapeal kanda kinnitanud surmarüütlid asusid otsekohe tegema pingutusi Tähekristalli omandamiseks. Hoop, mis meie sõsarkonnale anti, oli ootamatu ja ränk. Meie, naised, pole juba loomu poolest võitlejad, kuid tavalise vastasega oleksime oma maagia abil tõenäoliselt toime tulnud. Surmarüütlite vastu jäid aga kõik meie püüdlused asjatuteks. Tõsi küll, Tähekristall päästeti nende kätte sattumast, kuid hind, mida meil selle eest maksta tuli, oli tohutu. Et päästa kristalli ja sõsarkonna noviitse, kelle hulka ka mina kaheksateistkümneaastase neiuna kuulusin, andsid kümmekond vanemat liiget end surmarüütlite meelevalda, et nende tähelepanu kõrvale juhtida. Mõni nädal pärast juhtunut põletati nad elusalt Ciriani turuplatsil kui nõiad. Teiste hulgas saadeti tuleriidale ka sinu ema, keda samuti süüdistati nõidumises ja lisaks veel katsetes organiseerida vandenõu, et Ciriani maid barbarite kätte mängida. Piinamiste abil pressiti ohvritelt välja tunnistused, et nad olid rituaalmõrva tarbeks röövinud ja ohverdanud hertsogi poja, see tähendab sinu, kuna su kadumist tuli kuidagi seletada.
Meie ei saanud pärast juhtunut oma olemasolu enam kuidagi salajas hoida, sõsarkonna allesjäänud liikmed läksid valgete paladiinide juurde ja palusid neilt kaitset, viies ühtlasi ka Tähekristalli nende vennaskonna kesksesse pühamusse varjule. Paladiinid ei võinud enam avalikult sekkuda, kuid sinu siinviibimine näitab, et nad mitte niisama pealt ei vaadanud, kuidas nende suurimad vaenlased kogu hertsogkonna enda võimu alla saavad. Nendele oleks sekkumine tähendanud tõenäoliselt sõda Kuningriigiga, kuid sinuga on teine asi. Sina oled Ciriani hertsogkonna seaduslik pärija, sinul on õigus astuda usurpaatori ette ja öelda, et sa nüüd oma isa maid tagasi tahaksid. Ainult et pisut liitlasi läheks sul vaja, kes sind su nõudmistes toetaksid. Ning kui mõelda, et kolm barbarihõimu hea meelega näeksid, et nende vihatud vaenlasele koht kätte näidataks ning et ka Ciriani rahvas oleks vajaduse korral hakkamas, et oma rõhujatest vabaneda, siis ei tohiks liitlaste leidmine ju kohutavalt raske olla.
Vaja läheb ainult kedagi, kes kogu asja liikuma paneks ja sina kui tegelik Ciriani hertsog sobiksid igati selle kõige etteotsa. Ära unusta sedagi, et sinus voolab ka edelahõimu vürstide veri. Sa oled selle inimese poeg, keda kõik kolm hõimu omal ajal jumaldasid. Kui barbarid üritaksid praegu omal algatusel Ciriani rünnata, peaks ka kuningas oma vasalli Orgothit toetama ning kogu Kuningriik oleks barbareile siiski liiga kõva vastane. Kui aga kõik toimub sinu juhtimisel, oleks kuningal vähemalt ettekääne mitte Orgothi poolel sekkuda ja kui aus olla, siis näeks ka tema heameelega hertsogkonna eesotsas mõnda kuulekamat vasalli. Ning barbarite viha usurpaatori ja ta pooldajate vastu on tõepoolest suur. Nad ju põletasid elusalt selle, keda barbarid austasid kui elavat pühakut ning kelle eest iga mees kolme hõimu hulgast oleks silmagi pilgutamata surma läinud. Kui kohutav uudis barbariteni jõudis, vandusid nad jumaldatud Aelia eest halastamatut kättemaksu ning mõni päev hiljem tungis edelahõimu vägi üle piiri. Kahjuks aga ainult edelahõimu vägi, sest vürst Eonoril oli oma armastatud tütre eest tasumisega nii kiire, et ta ei mallanud liitlasüksuste saabumist oodata.
Ja kõik läkski nii, nagu arvata võis. Surmarüütlite toel löödi barbarite armee pihuks ja põrmuks, lahingus hukkusid nii Eonor kui ka ta poeg ning eks see oligi usurpaatori kavatsus – meelitada Aelia hukkamisega barbarid oma maadele, kus ta võis arvestada surmarüütlite toetusega, kus maastik Orgothi pooldajaid igati soosis. Barbarite kaotused oleksid võinud olla veelgi suuremad, kui pärast Eonori hukkumist poleks vägede juhtimist enda kätte võtnud üks tema kaugeid sugulasi, võimekas alamväepealik Therk. Tema koondas rohkem kui poole võrra kahanenud armee enda ümber ja korraldas organiseeritud taganemise, päästes palju sõdalasi hukkumisest. Olles edelahõimu väe purustanud, otsustas Orgoth kiiresti vastulöögi anda ja vähemalt Edelamaa vallutada. Oma pooldajatega piirijõe ületanud, hakkas ta kiiresti sisemaale liikuma, kuid õnneks jõudsid selleks ajaks kohale ka põhja- ja lõunahõimu sõdalased, kes Therki juhatusel kiiruga kaitset korraldama hakkasid. Kaks suurt väge kohtusid umbes päevateekonna kaugusel Ciriani piirist. Õnneks polnud Orgothil seekord kaasas oma vägevaid liitlasi, kuna nood valgete paladiinide kartuses ei julgenud Ciriani maadelt lahkuda. Sellele vaatamata tuli taplus kohutav ja ohvriterohke, varahommikul alanud lahing kestis üsna vahelduva eduga õhtuni välja ja keegi poleks osanud ka siis öelda, kumb pool teisest üle on. Kuni barbarite naised otsustasid astuda meeleheitliku sammu.”
„Meeleheitliku?” küsis Ylvio vahele. „Kuidas seda mõista?”
Terria kehitas õlgu. „Mis oleks neid oodanud, kui Orgoth oleks lahingu võitnud? Häbistav ja ehk ka piinarikas surm. Nad tulid suure hulgana lahinguväljale ja seisid oma meeste selja taha. Kui barbarid nüüd taganenud oleksid, oleksid nende emad ja abikaasad sattunud vaenlase kätte, kellele on tundmatu selline sõna nagu halastus. Ning barbarid pidasid vastu, sammugi taandumata, ehkki terved nende üksused peaaegu viimase meheni langesid. Kes ka vargsi taganemisplaane pidas, unustas need kohe, sest ühe barbarist sõjamehe jaoks pole hullemat teotust ja häbi kui naissoo põlguse alla sattumine. Naiste silmis argpüksiks jääda on ühele barbarist sõdurile hullem kui surm. Sa mainisid meie jutuajamise alguses nende kardetud taplusraevu, ja ilmselt andis naiste juuresolek sellele veel lisa. Seetõttu kujuneski päikeseloojangu ajaks välja olukord, et lahinguvälja peremeesteks jäid küll rängalt räsitud, kuid siiski võidukad barbarid ja Orgoth ise sadakonna ratsamehe saatel hädavaevu minema pääses. Nende jälitamiseks võitjatel enam jõudu ei jätkunud – liiga palju oli viimase kahe lahingu käigus nendegi poolel mehi otsa saanud. Et aga Edelamaakond oli jäänud juhita ning ka hukkunud Eonori kumbagi järeltulijat polnud enam elavate kirjas, tuli edelamaakondlastel kiiresti valida uus vürst. Kuna Therk oli mõlemas lahingus nii oivaliselt vägesid juhtinud, ei tekkinud mingit
