nii külmana kui varem ja pärast esimest sissekastmist jäi ka sumin peas tüki maad vaiksemaks. Ometi ei julgenud nooruk kuigi kaua aega viita, ta ronis pärast paari tõmmet kiiresti veest välja ning tõmbas riided niiskele ihule. „Nüüd võivad need kaabakad siis jälle tulla, kui siin mõni on, kes tulla soovib,” otsustas ta.
Veel mõni tund tagasi selges taevas ergavkollasena leegitsenud tulepall oli nüüdseks juba rahunenud ja saatis teravate, halastamatult kõrvetavate kiirte asemel maale mahedat apelsinivärvi valgust, kogu läänetaevast kõikvõimalikes punase toonides lõõmama pannes. Ka piki järve, õrna tuule käes säbruliseks muutunud veepinnal jooksis leegitsev tee loojuva päikese suunas. Silmapiiri kohal rippuvate üksikute pilvede alumised küljed õhetasid roosalt.
Noormees seisatas ja imetles päikeseloojangut. Ootamatult kuulis ta selja taga kellegi samme ja pöördus pikkamööda ümber. See oli Terria.
„Ilus, kas pole,” küsis naine, loojuva päikese poole osutades. „Ka minule meeldib seda alati vaadata, ning vee ääres on päikeseloojang midagi täiesti erilist. Sa naudid kaunist värvidemängu, veest õhkuv soojus teeb su pisut uimaseks ja sa tunned end justkui kõiksusega ühte sulavat.” Ta astus paar sammu järve poole, jäi veepiirile seisma, tõmbas kinga jalast, kergitas pisut kleiti ja katsus varbaga vett. „Vesi paistab olevat nii mõnus,” lausus ta, „et ka mina värskendaksin end meeleldi.”
Meie kangelane tundis, kuidas ta süda hakkab taguma ja hingamine kiireneb. Noormees mõistis, et hetke pärast peab tema silme all toimuma midagi nii sõnuseletamatult kaunist, millele ei saa ligilähedale isegi kümme niisugust päikeseloojangut. „Ole nii armas, kallis Terria, tee seda,” palus ta mõttes, ning naine näis ta mõtteid lugevat.
Aeglaselt tõstis Terria käed, kergitas juukseid ja heitis need pead kuklasse lüües graatsilise liigutusega selja taha. Imearmsa pilguga noorukile otsa vaadates saatis ta tema suunas teele kauneima naeratuse ning avas pikkamööda oma kleidi kuni vööni, paljastades valged haprad õlad ning tillukeste tumepunaste nibudega pringid ja vormikad, puudutama kutsuvad rinnad. Lõi siis pilgu maha, pööras noormehele selja ja lasi kleidil kiirustamata, sihiliku aeglusega mööda külgi alla libiseda. Ta seisis oma lummavas ingellikus alastuses just selle leegitseva tee alguses, mis väreleval järvepinnal loojuva päikese poole suundus. Nooruk silmitses vaimustusega tema ehavalguses punetav-valendavat keha, seljale voogavaid siidjaid ronkmusti juukseid, prinke tuharaid, õblukest pihta lüürakujuliselt kaarduvate puusade kohal, saledaid reisi ja sihvakaid sääri. Ta seisis paigale tardunult, julgemata õieti hingatagi, justkui kartes, et ainus liigutus võiks teda sellest imelisest unenäost äratada. „Oo, kaunis hetk, sa viibi veel,” kisendas kogu ta olemus. Aeglasel sammul astus Terria järve, kastis end vette ja ujus pikkamööda, graatsiliste tõmmetega, laskmata end vähematki häirida temale suunatud imetlevast silmapaarist. Korra sukeldunud, pööras ta ringi, ujus kalda lähedusse ja tõusis veest. Märgi juukseid ümber parema käsivarre keerates ja neid kuivaks väänates sammus ta kiirustamata kaldale, paljad rinnad erutavalt rappumas ja sajad veepiisakesed kehal pärlendamas. Ükskõik missuguses normaalses mehes tekitanuks see soovi neid veepiisakesi ükshaaval noppida või vähemalt keelega ära limpsida. Mõni samm eemal jäi ta nooruki ette seisma, nautis hetke tema ihalevat pilku ja vaatas siis oma imetlejale otse silma.
Meie kangelane kohmetus. Punastades pööras ta pilgu kõrvale.
„Ära karda, ilus noormees,” sosistas Terria tasa. „Ma ei tee ju sulle midagi.” Käsi rindade kõrgusele tõstes sirutas ta need noorukile vastu. Too kõhkles hetke ja astus justkui hüpnotiseeritult paar arglikku sammu kaunitari suunas. „Sa ei tunne ju ometi hirmu kaitsetu naise ees,” julgustas Terria teda ja naeratas. Alles see naeratus vabastas meie kangelase tardumusest. Ta astus Terria poole ja peatus peaaegu tema vastas, siiski teda puudutamata, ja kummardus naise kohale. Alles siis, kui Terria oma käed tema kaela ümber heitis ja ihalevad huuled talle vastu sirutas, põimis meie kangelane käed ümber Terria sooja niiske keha, kattes kirglike suudlustega tema huuli ja põski. Läks siis suudeldes aeglaselt mööda Terria kaela allapoole, seda korraks õrnalt hammastega naksates, ja vajutas huuled tema rangluuõnarusse. „Kui armas sa oled, Kassike,” sosistas Terria, teda tugevasti emmates. Meie kangelane puudutas huultega naise õlga, kummardus siis allapoole ja riivas keeleotsaga tema vasaku rinna nibu. Võpatus läbis Terria keha, naine liibus veel tugevamini tema vastu. Ta suudles Terria rinnanibu ja hakkas keelega aeglaselt selle ümber ringe tegema, samas põlve naise jalge vahele lükates. Terria oigas tänulikult ja surus häbemekolmnurga tema reie vastu. Noormees hammustas nüüd rinnanibu ettevaatlikult huultega ja hakkas seda imema, samas käsi mööda naise selga tuharaile libistades. Hellitas suu ja keeleotsaga Terria teist rinda ja suudles siis uuesti tema huuli. Nihutas parema käe Terria veenusekingule ja surus seda õrnalt. Naine kallistas teda täiest jõust ja surus karjatuse summutamiseks hambad tema õlga, nii et meie kangelane tõepoolest hetkeks mõtles: „Oleks parem, kui ma praegu soomust kannaksin.” Sõrmedega Terria veenusekingul mängides tundis ta, kuidas naise hingamine kiireneb, kuidas kaunitar vastab tema liigutustele kogu kehaga, justkui oleks ta tervenisti muutunud tundlikuks meeleelundiks. Siis lõtvus Terria äkitselt. Aegamööda vajus ta mööda meie kangelase külge liivale, tõmbas põlved lõua alla ja jäi liikumatult külili lebama.
Noormees võttis liivale heidetud kleidi, mähkis Terria alasti keha selle sisse ja tõstis naise ettevaatlikult endale sülle. Kandis ta siis telki, asetas õrnalt voodile ja jäi ise tema kõrvale istuma. Naine lamas ikka veel liikumatult, viibides umbes samasuguses tardumuses nagu ta isegi veidi aega tagasi. Ainult ta rind kerkis ja vajus hingamise rütmis vaevumärgatavalt.
Viimaks avas Terria silmad. Tükk aega vaatas ta noormehele otsa, raputas siis pead ja lausus tunnustavalt: „Sa oled vapustav, Kassike. Midagi niisugust pole ma veel iial läbi elanud. Sest kui aus olla, pole sa ju sugugi esimene mees, kellega mul elu jooksul on kokku tulnud puutuda, ning enamik neist oli valmis paljugi andma ja paljustki loobuma, et minuga kas või korraks ühte heita. Et oma soove rahuldada. Pärast on nemad niimoodi kurnatult maas lamanud ja mina, enamasti taas ühe mittemidagiütleva kogemuse võrra rikkamaks saanud, olen võidukalt nende kohal seisnud. Kuid see, mida sina praegu minuga tegid, ületas kõik mu ootused. Ühesõnaga, sa oled proovi edukalt läbi teinud, kallis Ylvio. Või peaksin ma ütlema Teie Hertsoglik Kõrgus?”
Noormees oli oma naiivsuses nähtavasti lootnud, et tänase päeva jooksul tal enam rohkem imestada ei tule, seetõttu mõjusid Terria viimased laused talle kui ämbritäis külma vett krae vahele. Ta võpatas jahmunult, voodil lamavast naisest instinktiivselt eemale tõmbudes, ning jäi talle kohkunud ilmel otsa vaatama.
„Tubli-tubli,” sõnas Terria naerdes, sirutas istukile tõustes parema käe välja ja patsutas Ylviot kergelt põsele. „See tuleb sul kohe väga hästi välja.” Tema alasti keha kattev kleit libises prinki rinda paljastades kõrvale. Ootamatult häbelikuks muutunud naine haaras tasa kiljatades kleidiservast ja kattis oma pilkupüüdvad kumerused nooruki kurvastuseks kiiresti kinni. Laskus siis uuesti selili ja jätkas:
„Nagu ma juba ütlesin, tegid sa proovi vägagi edukalt läbi, kõik kolm katset. Tõsi küll, juba üleeile hommikul näitasid sa, mis mees sa tegelikult oled, kui sa preestrikuues, ainult kepi ja pistodadega relvastatult viiele soomustatud ratsanikule vastu astusid ja neist kergesti jagu said ning äsja ohtliku röövlijõugu justkui möödaminnes kahjutuks tegid. Hertsogi sõduritest ma ei räägigi. Mitte keegi peale valgete paladiinide ei võitle nii hästi, kuid ka nende hulgas võib leiduda igasuguseid, seetõttu tahtsin ma enne oma tegeliku olemuse avaldamist sinust pisut rohkem teada saada. Sellepärast ka see tagantjärele veidi tobedana tunduv näitemäng.
Ma tean, kes sa oled ja miks sa siia tulid. Ma tean usurpaatorist, kes neliteist aastat tagasi su vanemad mõrvata lasi ja ise hertsogitroonile tõusis, ja ma tean sinu sattumisest valgete paladiinide juurde seitsmeaastase poisina. Ning nagu ma näen, pole neliteist aastat nende hulgas asjatult möödunud. Nüüd oled sa siin, et oma kadunud isa alamaid usurpaatori võimu alt päästa ning ma tahan sind selles
