rahulikult ja pahaaimamatult oma kohal, keha ettepoole kummardunud ja käed ohje hoidmas, ka tema silmad ei uurinud teraselt ümbrust nagu lõksumeelitajal üldiselt kombeks. „Kaupmees maha tõugata ja vankri alla lükata,” käis noormehel läbi pea. „Temaga ei tohi midagi juhtuda, sest tema ei puutu asjasse. Esimesel kallaletungijal katsun relva käest tõmmata. Kui heaga ei saa, siis noaga ikka saan, ja see on juba veenev argument. Eks siis näe, mis pärast tuleb…”
„Seis! Ja vankrilt maha!”
Röögatus oli nii vali ja ootamatu, et isegi hobune kohkunult paigale tardus ja mõlemad mehed jahmunult võpatasid. Võpatas ka meie kangelane, kuigi ta oli juba jõudnud end ootamatuste vastu hingeliselt ette valmistada. Paar sammu eestpoolt kostis oksaraginat, põõsad hakkasid liikuma ja teele astus hiiglasekasvu mehemürakas tohutu tapakirvega käes, üle rinna lisaks kaks viskenuge tulvil õlarihma. Hiiglase keha kattis paksust parknahast õmmeldud, poolde reide ulatuv turvis, mida kalasoomustena pealistasid raudplaadikesed. Nende vastu oleks meie kangelane oma pistodad ainult katki murdnud. Ilmutise pead varjas rohke nahaga polsterdatud ümmargune raudkübar. Kübara alt turritav sassis habe ja takutortidena pulstunud juuksed andsid tunnistust sellest, et nende omanikul oma puhtuse eest hoolitsemiseks erilist mahti ei paistnud jäävat.
„Röövlid. Jumal tänatud, ainult röövlid,” mõtles meie kangelane kergendatult. Temast tublisti kogukam vastane võis varustuse ja jõulise kehaehituse järgi otsustades olla sama ohtlik kui mõni eliitsõdur, ent siiski oli kohe selge, et see varitsus pole mitte tema hingekest himustava mõjuvõimsa isiku poolt seatud. Tema palgamõrtsukad poleks hakanud aeglaselt teele loivama ja juttu puhuma, nemad oleksid talle kiiresti ja ootamatult kallale tormanud. Sellist käitumist nagu siin võis endale lubada ainult mõni oma üleolekus sajaprotsendiliselt kindel ründaja, kes peab hobust ja täislaadungis vankrit kergeks saagiks ning kaupmeest ja preestrit täiesti tühisteks vastasteks. Keegi, keda oleks hoiatatud, et varitsetav isik võib olla ülimalt ohtlik vastane isegi paljakäsi ja särgiväel, oleks käitunud hoopis teisiti.
„Astu maha, ma räägin temaga ise,” sosistas meie kangelane kohkunud kaupmehele. Viimane ei lasknud seda endale teist korda öelda ja libistas ennast kiiresti vankrilt. Preestrikuues noormees jäi aga rahulikult oma kohale istuma.
„Sai vist midagi öeldud,” käratas habemik rämedal häälel. „Vankrilt maha, ja kähku! Seisate teeserva!” Ta osutas vankri kõrvale. „Ja see käib ka sinu kohta, papp! Või oled suurest hirmust juba püksid täis teinud ja tagumikkupidi pingi külge kleepunud? Aga oota vaid, küll ma sulle, raipele, jalad alla teen!”
Noormees vaatas talle oma roheliste silmadega nii leebel ja rahulikul pilgul otsa, et isegi pealetormav maruhärg oleks selle peale saba jalge vahele tõmmanud ja vihaleaetud karu poolelt möirgelt taltunud. Vaatas tükk aega, vaatas põhjalikult. Pööras siis pea ilmsüütu ilmega viltu, kehitas õlgu ja laiutas käsi. „Vabandust, teie auväärsus, kuid ma ei mõista,” lausus ta.
Habemik ahmis õhku ja jäi noorukist paari sammu kaugusel seisma. Millegi taolisega polnud ta küll iial kokku puutunud, kuigi ohvreid oli tal olnud juba omajagu. Kes palus oma elu eest ja lubas, et ei räägi temast mitte sõnakestki kellelegi, kes needis ja ähvardas kõikvõimalike põrgupiinadega, kes püüdis meeleheitlikult vastu hakata. Kes neid kõiki mäletab, soolauka põhjas on nad nüüd kõik, kuid et keegi oleks julgenud temaga nii rahulikult tõtt vahtida? See polnud mingil juhul teeseldud julgus, seda tajus habemik otsekohe Silmapilguks tundis ta preestri vastu isegi midagi aukartusetaolist. Selle surus ta endas aga otsekohe maha, sest töö oli tarvis lõpule viia. Et ebakindlusest üle saada, puhkes ta sissejuhatuseks möirates naerma, ent see kõlas kuidagi teeseldult. „Mis, kurat ja põrgu,” röökis ta. „Poisid, vaadake nüüd seda tegelast siin! Tema, näete, ei mõista!”
Veel kord kostis tihnikust raginat ja veel kaks, pisut väiksemat kasvu löömameest astusid põõsastest välja ning piirasid vankri sisse. „Asi kisub tõsiseks,” mõtles noormees. „Ma ütleksin isegi, et on kaklust karta…” Ta silmad libisesid kiiresti üle pealiku, otsides nõrka kohta ründamiseks. „Esmalt pean pealikuga toime tulema,” otsustas ta, „ning seda juba esimesel katsel, sest teist võimalust mulle ei anta. Soomust ma pistodaga läbi ei löö, see on selge, siin läheks vaja suurt kirvest nagu temal, või kahekäemõõka. Saaks talle kõrri susata, seda soomus ei kata… Või silmaauku… Selleks on vaja ta valvsust uinutada, ta tähelepanu kõrvale juhtida. Tuleb ta vihale ärritada, et ta mind pöörases raevuhoos ründaks ja mõne vea teeks…”
„Nii et mis meil siin siis on,” kommenteeris habemik irvitades. „Hobune, tükki üks, kraami täis vanker, tükki üks. Kaupmees, kah tükki üks, ning ma söön ära oma vanad püksid, kui selle kaupmehe hõlma all ei peitu mitte priske rahapung. Ning tagatipuks veel üks papp… Ai-ai-ai! Nendest on mu meestel alati suur lõbu olnud ja igavest nalja on nendega saanud. Nii et kui sa juhtumisi peaksid arvama, et su papikuub sind kaitseb, siis varsti võid sa veenduda selle arvamuse ekslikkuses. Sest ausalt öeldes ei salli pappe ei mina ega mu kaaslased. Ning seda halvem sulle…”
„Huvitav küll, juba ei tea mitmes seltskond viimaste päevade jooksul, kellele mu papikuub ette jääb,” mõtles meie kangelane. „Aga see on imelik, et tema ei käsigi mul oma kepikest käest visata nagu kõik need teised enne teda, andku Issand neile igavest rahu ja olgu muld neile kerge.” Ta hingas sügavalt, saatis röövlipealiku poole uue surmrahuliku pilgu ja raputas pead. „Kas ma olen öelnud, et papikuub mind kaitsma peaks? See ei puutu nüüd küll asjasse, mitte kõige vähematki.”
„Aga mis siis puutub, kurat võtaks,” möirgas habemik ja veri lõi talle pähe. „Mis siis puutub, sa…” Ta sõnad said otsa. Kogu oma olemusega tundis ta, et tema vestluskaaslane on temast vaimses mõttes enam kui tornijagu üle. Et tema ise ei suudaks küll nii rahulikult surmale silma vaadata ja et lausa võimatu on sedasorti mehe vastu relva tõsta. „Mis siis puutub…” üritas ta veel kord alustada, ent sama tagajärjetult.
„See seal,” vastas noormees rahulikult ja osutas sõrmega taevasse. „Ilma Tema tahtmata ei lange ükski leheke puult ega ükski juuksekarv meie peast. Ning kui Tema on otsustanud, et meie antud aeg on nüüd möödas, ei aita meie soovid ega palved kõigevähematki ning tuleb rahulikult Tema tahtele alistuda. Sest mullast oleme me kõik võetud ja mullaks peame me kord jälle saama.”
„Lorisemise asemel võiksid parem oma hinge eest palvetada, papp,” vastas habemik, kelle enesekindlus näis jälle tasapisi tagasi tulevat. „Palu oma viletsa hingenatukese eest, sest kaua ma su plära enam kuulata ei kavatse! Üks mats sellega siin,” ta kergitas kirvest, „üksainus mats, ja sa oled vaid raipelasu! Nii et loe oma palve ja ära kuluta aega mulle mingist Jumalast vatramisega!” Sellele järgnes kiirkõneline loetelu mitmesugustest võimalikest ja võimatutest kohtadest, kuhu seda Jumalat pista võiks, kuid see loetelu võiks ehk mõne uskliku lugeja tundeid riivata ja seetõttu ei leia siinkohal kajastamist.
Meie kangelane kehitas õlgu. „See on vilets hingekarjane,” vastas ta külma rahuga, „kes ainult enese hingeõnnistuse peale mõtleb. Sinu eest palvetan ma, sinu ja su kahe kaaslase eest. „Issand,” kisendan ma mõttes taeva poole, „andesta neile, sest nad ei tea, mida nad teevad!” Tema pilgu eest ei jää midagi varjule. Varem või hiljem tuleb meil kõigil taevase kohtujärje ette astuda ning seal mõõdetakse meile kõigile täpselt sama mõõdupuuga, millega meie oma maises elus oma ligimestele mõõtnud oleme.”
„Kuradi papinäru,” karjus habemik talle nüüd vastuseks. Ju oli talle sõnadest küllalt saanud ja ta otsustas tegudele üle minna. „Sina jõuad igal juhul sinna taevase kohtujärje ette enne kui mina, seal võid minu eest ehk sõnakese kosta! Ütle, et Laanekaru su saatis! Jäi meelde, Laanekaru?!”
Kiire liigutusega tõstis ta kirve noormehe pea kohale ja rabas selle siis tohutu jõuga alla. Oleks meie kangelane nüüd ilusasti oma kohale istuma jäänud, oleks hoop ta
