reiest turritab välja noolesaba. Muid vigastusi tal ei paistnud. Peategelane sirutas käe välja, et nool ära tõmmata ja seda põhjalikumalt vaadata, kuid otsustas siis teisiti. Ta võttis selle asemel esmalt sõduri mantli, mähkis selle siilu ümber käe ja kiskus siis noole välja. Juba esimene pilk noolele tõendas, et ettevaatus polnud sugugi üleliigne. Ka selles ähmases valguses võis noolevarrel märgata mingi kleepuva olluse jälgi, seesama ollus oligi ilmselt ohvri tapnud ja ta üleni paiste ajanud. Noolgi nägi hoopis teistmoodi välja kui need, mida kasutati Kuningriigis – selle teravik oli hoopis peenem, ilma kidadeta. Nähtavasti polnud see nool ette nähtud rõngasrüü läbilaskmiseks, pigem mõeldud tabama soomusest katmata kohti.
Noormees pistis noole otsapidi mättasse ja surus selle jalaga peale vajutades lõpuni maa sisse, et keegi seda kogemata ei puudutaks. „Huvitav küll, kes laseb siin niisuguseid imelikke nooli,” mõtles ta. „Ons maakonnas äkki taas barbarid liikvel?” Selle mõtte jättis ta siiski kohe, sõdurite kallal tehtud tapatöös ei paistnud kusagil barbarite käekirja. Need niinimetatud tulehiiglased, nagu neid veel kutsuti nende suure kasvu ja punaste juuste pärast, oleksid oma vastastega pisut teistmoodi toiminud. Nemad eriti laskerelvi ei kasutanud, kuid seda kardetavamad olid nad lähivõitluses. Barbarite kallaletungi korral olnuksid sõdurite kiivrid nähtavasti raskete oganuiadega lömaks tambitud ja rõngasrüüd kahekäemõõkadega lõhki raiutud. Ka hobune ja vanker sõjasaagiks võetud ja sõdurid kindlasti varustusest lagedaks tehtud. Neilt siin aga ei paistnud midagi ära olevat võetud, seega polnud tegu röövkallaletungiga. Kõige järgi otsustades näis toimunu põhjuseks olevat just soov teda nende käest päästa, kuid miks ja kes seda võis teha? Kes luurab iga ta sammu? Ta pani korraks käe mürginoolega tapetud sõduri laubale. See oli veel soe, järelikult leidsid need viis oma kurva lõpu alles hiljuti, sellel ajal pidi olema umbes sama hämar nagu praegu. Kuuvalgus oli kaunis hele, aga lasta kellelegi sellise nähtavusega nool niimoodi pihta, et see soomusest katmata kohta satub ja see koht juba kaugelt vaadates üles leida, selleks peavad vibumehel küll kassisilmad olema.
„Aga noh, mida ma siin praegu arutan, targemaks sellest ikka ei saa,” otsustas ta viimaks. „Sai midagi olulist maha magatud, aga nüüd tuleb siit kaduda. Ja soovitavalt ruttu.” Viimased kakskümmend neli tundi oligi ta ainult kusagilt kadumisega tegelenud, seetõttu kiskus kogu see värk juba üsna rutiinseks. Veinilähkrist veel piisakese reispassiks võtnud, asus ta minekule. Suur maantee polnud eriti kaugel ja kui meie kangelane puude vahelt välja jõudis, suunas ta korraks pilgu taevasse. Suure Vankri tagaratastest tõmbas ta mõttelise joone, sai niimoodi kätte Põhjanaela ja järeldas siit, et maantee viiks teda enam-vähem kirdesuunas. „Pole sugugi paha,” leidis ta. „See kirdesuund nimelt, sest praegu peaksin ma esmalt Ciriani maakonna piirini jõudma ja sellest üle saama. Eks siis juba näe, mis edasi teha.”
Mõttes maakonna kaarti silme ette manades üritas ta oma asukohta kuidagi ette kujutada. Soo, mille ta päeval oli ületanud ja mille idaserval ta kinni võeti, asus Ciriani linnast mõne tunni tee kaugusel kirdes. Kui teda Ciriani kavatseti toimetada, siis tulnuks sealt põhja poolt ringiga mööduda. Nii et ta peaks asuma soost põhja pool, seega ei tohiks kirdepiirini väga palju maad olla.
Kui idataevas taas punetama lõi, oli ta oma imepärase pääsemise kohast juba kaugel. Järjekordselt pidi ta endale tunnistama, et sörkjooks paljajalu ja preestrikuues, liiati veel tasasel teel, läheb palju ladusamalt kui sörkjooks mööda murdmaad sõjamehe täisvarustuses – nii nagu ta viimaste aastate jooksul oli alustanud iga oma päeva peale pühapäeva. Ka valutav pea ei andnud endast pärast hapnenud veinipäraga ravitsemist nõnda rängalt tunda ja nii kandsidki meie kangelase jalad teda jõudsalt edasi. Kahest teeäärsest külastki oli ta juba mööduda jõudnud, neist küll suure ringiga ümbert minnes, sest ülearust tähelepanu ta hetkel ei vajanud. Igaks juhuks hoidis ta ka kuulmismeele ärkvel, et kabjaplaginat või rattakolinat kuuldes teelt kiirelt kaduda – sellises varahommikuses vaikuses olid kõik hääled selgesti kuulda. Silmad vaatasid pidevalt ringi suuremate kivide, kõrgemate rohupuhmade ja tihedamate põõsaste otsingul, neist saaks vajaduse korral tema peidupaik. Alles pärast päikesetõusu, kui juba üsna suure tõenäosusega mõnda teekäijat kohata võis, aeglustas ta liikumist ja hakkas astuma väärikal sammul, iga vasaku jala astet kepimürtsuga toetades. Nüüd polnud vastutulijate vältimine enam võimalik ja kindlasti oleks ebatraditsioonilisel moel edasi liikuv preester kahtlust äratanud. Aga kellele seda vaja?
Mets oli selleks ajaks kaugele selja taha jäänud ja nüüd sammus meie kangelane avarate põldude vahel, kus ta liikumine kõigile nagu peo peal kätte paistis. „Võib-olla poleks olnud vaja riskida, ehk oleksin pidanud hommiku saabudes end metsa peitma ja päeva kusagil puude varjus veetma,” arutas ta endamisi. „Kuid teisalt – kui salk, kes mind siiapoole otsima saadeti, oma otsa leidis, siis tõenäoliselt ei ähvarda mind sellel teel enam miski… Läheb ju Cirianist hulk teid igas suunas, need omakorda hargnevad mitmesse kanti, ja jõuad sa siis iga tee peale mitut salka panna?”
Vankrilogin köitis ootamatult ta tähelepanu. Noormees vaatas ettevaatlikult ringi, kiirustamata, et mitte kahtlust äratada. Kaugel tagapool tuli keegi just samasuguse voorivankriga, millega lahke vasekaupmees teda üleeile sõidutanud oli. Korraks sähvatas meie kangelasele pähe mõte kiiresti teelt kaduda, kuid ta loobus sellest mõttest kohe – kindlasti oli teda vankrist juba märgatud, ja missuguse mulje jätab üks oma teed kõndiv preester, kes lähenevat vankrit märgates peitu poeb? Kuid kui see vanker on täis teda jälitavaid sõjasulaseid, mis siis? Noormees lisas sammu, just parajasti niipalju, et seda võis pidada lihtsalt ruttavaks kõnnakuks, mitte põgenemiseks, kuid sellest ei olnud abi, sõiduk vuras järjekindlalt lähemale. Kui hobuse kabjatümpsud ja rattalõgin juba piisavalt ligi olid jõudnud, pöördus ta ümber ja tegi näo, nagu oleks alles nüüd lähenevat vankrit märganud. Selliselt kauguselt oleks pidanud hästi näha olema, kas suure puldani all peidab ennast veel keegi peale hobusemehe või tuleb tal ainult ühe inimesega tegemist. Esimesel juhul suudaks ta midagi kahtlast märgates veel üle põllu jalga lasta – isikul, kellele raskerelvastuses ja täisturvistikus mäkkejooks oli igapäevaseks meelelahutuseks, poleks mingi probleem konarlikul pinnal üks voorivanker enda tagant maha raputada. Ja kui jälitajad teda jalgsi taga ajada kavatsevad, siis seda halvem neile. Paratamatult hargneks kogu kamp talle järele joostes sellisel maastikul laiali, siis tuleks tal lihtsalt ümber pöörduda, temale lähemale jõudnud tagaajajad ükshaaval kahjutuks teha ning mõne käest saadud kilbi ja mõõgaga varustatult ka kogu ülejäänud seltskond laiaks lüüa.
Õnneks polnud nii äärmuslikke meetodeid siiski vaja – selle vaatenurga alt paistis vankri kattealune ilusasti kätte ja meie kangelane nentis rahuldustundega, et seal istub vaid üks inimene. Ning oh üllatust, isegi liiga tuttav inimene!
„Tere jumalime,” hüüdis vasekaupmees juba kaugelt. „Kaunist hommikut teile, püha isa!”
Meie kangelasel polnud tarvis erilist imestust teeselda, see tuli tal mängimatagi välja. „Õnnistagu Issand sind ja su tegemisi, mu poeg,” vastas ta, kaupmehe poole pöördudes ja tema suunas ristimärki tehes. „Kui väike on ikka see maailm ja missugune imelik juhus!”
„Kui püha isa seegi kord pahaks ei pane, siis on tema jaoks taas koht vankris mu vääritu isiku kõrval,” tegi ta vestluskaaslane ettepaneku, mille meie kangelane tänades vastu võttis ja kaupmehe kõrvale pukki ronis. „Teie, püha isa, olite mulle tõeline õnnetooja,” jätkas kaupmees, kui hobune taas koorma liikuma oli tõmmanud. „Ma ei uskunud, et nii lihtsalt suuremast osast kaubast lahti saan, aga seekord õnnistas Issand mu tegemisi. Ja seda kindlasti tänu teile!”
Eelmisest peatükist tuttav kahtluseuss tõstis noormehe südames uuesti pead. „Kuidagi väga imelik tundub kogu see värk,” arutles ta endamisi. „Et üleeile temaga koos sõitma juhtusin, selles pole tõesti midagi iseäralist, ikka võid teel olles kohata mõnda vastutulelikku inimest, kes su jalavaeva kergendada soovib, kuid mida ta siis nüüd siin teeb? Kuidagi raskevõitu uskuda, et ka nüüd kõike seda paljaks juhuseks pidada võib, et…”
Vasekaupleja
