võtan õnnestunud päeva terviseks ühe punnsuutäie. Aga ärge te arvake, püha isa, enne tänasin muidugi Issandat, kuidas teisiti! Ent muide, Cirianis on eile hommikust saati põrgu lahti. Keegi on öösel vahtkonnale kallale tunginud, kaks sõdurit saanud surma, nagu seal kuulutati! Kõik kaubavankrid otsiti läbi, kõigi kaupmeeste käest turul küsiti ka, et ega mõnda kahtlast tegelast pole silma hakanud? Ma päris mitu korda nägin, kuidas koertega ratsasalgad linnast välja sõitsid, ikka mingeid kahtlasi isikuid taga otsima! Käskjalgu vooris edasi-tagasi, arvatavasti ka külades paiknevatele vahipostidele sõna viima. Ma just pidin minema ja ütlema, et ma ka sõidutasin ühte võõrast, see tähendab teid, aga siis oli juba hilja, mõtlesin, et istun enne natuke kõrtsis ja…”
Noormees hingas kergendatult. Oleks kaupmees mingi nuhk või lõksumeelitaja, ei hakkaks ta mingil juhul seesugust juttu ajama. Ta ütles nii ükskõikselt kui vähegi suutis, kuid nii, et see ükskõiksus teeselduna ei tunduks: „See pole ju suur viga, mu poeg. Eespool, mõne tunni vankrisõidu kaugusel asub Kesvaoja küla, seal asub kindlasti alaline valvepost. Seal võid ju täiesti rahulikult ette kanda, et võtsid Ciriani teel ühe preestri peale, kes hiljem Lyrna poole suundus. Kesvaojale jõudmiseks pead sa pisikese haagi sisse tegema, mul endal niikaua aega oodata pole, muidu kasutaksin veel sinu heatahtlikkust ja sõidaksin sinuga pisut maad edasi. Ise, nagu öeldud, lähen nüüd Lyrnasse. Seal oleks sinulgi lootus järelejäänud kaup ära müüa, seal on kogu see olemine ka veidi vabam, ei mingit sõjaseadust ega midagi, kuigi Lyrna asub ju otse barbarite külje all. Aga nemad miskipärast ei karda.”
„Mina neist aru ei saa, püha isa,” arvas vasekaupmees. „Ükskord nad oma muretust veel kahetsevad, aga noh, pole minu asi neile nõu anda.
Aga selles suhtes on teil õigus, Lyrna poole lähen ma küll, aga enne pean tõepoolest ühe Kesvaoja tiiru tegema. Kujutage ette – istun siis, tähendab, eile õhtul turuväljaku kõrval kõrtsis ja tühjendan õnnestunud kauba auks veinikannu, kui mu juurde tuleb üks pealtnäha üsna murelik naisterahvas. Riides nagu linnakodanik, aga uskuge mind, ta ei näinud ei oma käitumise ega välimuse poolest küll linnnanaise moodi välja. Aadlidaam oli ta, vähemalt rüütlitar, ma olen oma elus nende reiside vältel ikka ühte ja teist näinud ning mind niisama lihtsalt ära ei peta. Ja siitkandist polnud ta ka kohe päris kindlasti pärit – siin ju enamasti kõik heledalokilised ja siniste või roheliste silmadega, aga see naine oli tume nagu öö. Pikkade sirgete mustade juustega, näonahk valge nagu lumi. Vist kusagilt lõuna poolt. Ilus oli ta ka, mul võttis lausa jalust nõrgaks. Paistis juba kaugelt välja, et ta millegi pärast hirmsasti muretseb. Tuli mu lauda ja küsis, et kas ma ei tahaks teenida kahte kuldraha. Mulle paistis kogu see värk veidi kahtlasena, aga teiselt poolt on kaks kuldraha ikkagi kaks kuldraha. Ta tahtis, et ma veel samal õhtul hobuse ette rakendaksin ja ühe kirja Kesvaoja preestri kätte viiksin. Mul hakkas temast natuke kahju ka, eriti kui ta mulle tagatipuks veel kolmanda kuldraha andis. Pidin kohe vastu õhtut teele asuma. Ja siin ma nüüd olen ja muudkui imestan teid kohates.”
Meie kangelane naeris üllatust teeseldes ja see tuli tal täitsa hästi välja. „Ja mina just tahtsin küsida, et kuidas sina, mu poeg, mind nii kergesti üles leidsid? Nagu oleksid sa just nimelt mulle järele sõitnud, et taas küüti pakkuda. Ise tulen selle kabeli juurest õndsa hertsog Walko hukkumiskohal. Palvetasin selle hea, ausa ja õiglase hinge eest, andku Issand talle igavest rahu. Kahjuks polnud aga kõik teised tema ümber nii head, ausad ja õiglased nagu tema.” Siinkohal hakkas noormehe hääl värisema ja ta jäi ootamatult vait.
Kaupmees lausa võpatas neid viimaseid sõnu kuuldes, nii et meie kangelane üllatunult tema poole pöördus. Kaupmees põrnitses teda kohkunud ilmel. „Püha isa…” alustas ta kogeldes. „Ega te ometi… Ühesõnaga et…”
„Ma ei saa sinust aru, mu poeg,” ütles noormees põrmugi liialdamata. „Millest selline kohkumine? Ega siin, Ciriani hertsogkonnas, pole ometi keelatud omaette palvetamine, see ei peaks ju kellelegi ette jääma?”
Kaupmees vaikis mõne hetke, enne kui ebalevalt alustas. „Teate, asjalood on nii, püha isa… See kabel seal õndsa Walko hukkumiskohas, nagu te ütlesite… Tähendab… Päise päeva ajal on ju kõik väga ilus, aga… aga olgu ma neetud, kui ma oma jalga sinna pärast päikeseloojangut viima peaksin! Kohalikud teavad seda muidugi paremini ning siitkandist ei leia ühtegi inimest, kes pimedal ajal sellele kohale noolelennu kaugusele läheneda julgeks!”
„Ah sellepärast siis neil kinnivõtjatel nii kiire oligi,” mõtles noormees. „Midagi on selle paigaga tõepoolest väga nihu!” Loomulikult ei hakanud ta midagi ütlema ja kuulas kaupmeest huviga.
„Teile, püha isa, võib see muidugi naeruväärsena tunduda, mingi vanatädikeste külajutu tasemel,” jätkas see. „Aga palun uskuge, selle taga lihtsalt peab midagi olema. Räägitakse, et igal õhtul pärast päikeseloojangut tõusevad maa alt hertsog Walko ja tema kaaskondlaste hinged, kes ratsutavad varjuhobustel üle lagendiku. Siis ründavad neid ootamatult nende barbarite hinged, kes neile seal omal ajal varitsuse korraldasid. Igal ööl mängitakse see õnnetu lahing ikka uuesti ja uuesti läbi, ja nii kõik need neliteist aastat. Nagu jutud käivad, olevat päris mitu kanget meest kihlveo peale öösel sinna läinud… Kui nad järgmisel päeval leiti (kaupmees lõi risti ette), siis polnud see sugugi mitte lõbus vaatepilt! Võib-olla ma kardan asjata, võib-olla on ka see kõik välja mõeldud, aga ma ei tahaks… Teie, püha isa, teate niisuguseid asju muidugi paremini, teie ärge pahandage, kui ma oma võhiklikkuses midagi sellist räägin. Mul pole mingit soovi teid pilgata…”
„Ei, ma ei pahanda sugugi, mu poeg,” katkestas noormees oma jutukaaslast. „Sest see, mida sa räägid, ei tarvitse ju sugugi vale olla. Vahetevahel juhtub, et kui sureb inimene, kes on pannud oma ajalikus elus toime mingi koletu kuritöö või jätnud maa peal tegemata midagi väga olulist, siis tema hing lihtsalt ei julge minna teispoolsusse, kuna ta kardab kõrgema kohtumõistja ette astuda. Nii ta püüabki paaniliselt tehtut olematuks muuta või kuidagi parandada, ent seda ta maises maailmas enam teha ei saa, kuna tal puudub selleks keha. Ta jääb madalamatesse vaimsetesse sfääridesse hõljuma ning öösel, kui valgusejõud on nõrgad, saab ta küll naasta maa peale, ent midagi muuta ta enam ei suuda. Ja nii ta siis liigub maise ilma ja teispoolsuse vahel, püüdes kõigest väest oma viga parandada, ning piin, mida tema hing taluma peab, on kohutav. Mõnikord võib sama juhtuda ka vägivaldset surma surnud inimesega, kelle hing teinekord ei tarvitse teadagi, et ta on surnud ning seepärast ei püüa lahkuda teispoolsusse. Nende jaoks pole see kõik muidugi nii hirmus kui nende hingede jaoks, kes igal öösel oma vigu parandada püüavad, kuid ma kujutan siiski ette, et see võib üsna vastik olla. Nii et selles, mida sa rääkisid, mu poeg, pole tegelikult midagi naeruväärset. See on suur traagika isegi paadunud kurjategijale, sest need piinad, mida ta hing siin maa lähedal taluma peab, on kujuteldamatud. Loomulikult ei saa ühe lahkunu siinilmas kummitav varjukuju, kes koosneb vaid vaimsest substantsist, tappa elavat inimest, teda näiteks rappides või surnuks kägistades, kuid kui ettevalmistuseta lihtsurelik temaga kohtub… See pilt, mida ta näeb, võib olla nii õudne, et inimene sureb lihtsalt hirmust ja eks see juhtuski nende õnnetute kihlavedajatega, kes oma julgust pisut üle hindasid ja kellele see ühtlasi ka elu viimaseks ülehindamiseks jäi.”
Tee keeras taas metsa alla. Mõlemal pool teed kasvasid lähestikku ürgvanad puud, nende kroonid põimusid mõne sülla kõrgusel maapinnast ja moodustasid tiheda oksavaiba, millest päikesekiired vaid suurivaevu läbi tungisid. Maapinda tee kõrval kattis tihe mehekõrgune põõsarägastik, mis pakkus tänu valitsevale hämarusele ideaalset kohta enese ärapeitmiseks. Ning ka varitsemiseks.
Äkki tajus meie kangelane ohtu. Ta ei kuulnud küll ühtegi reetlikku oksapraksatust või juhuslikku lehekahinat mõne võimaliku varitseja jala all, millegi kahtlase märkamisest rääkimata, kuid sisemine hääl lausa röögatas talle ootamatult otse kõrva, et midagi on kusagil väga valesti ning et ülim ettevaatus ei teeks praegusel hetkel ehk paha. Enne veel, kui noormees midagi taibata jõudis, tõmbus ta keha instinktiivselt pingule ja vasak küünarnukk
