mitme kujuteldava vastasega korraga, kas kordamööda enne ühe ja siis teise juurde hüpates ning igaühele neist kolme või nelja kiiret lööki andes, või siis mitme üksteisest paari sammu kaugusel asuva vastase vahel kareldes ja neid järgemööda koletute hoopidega kostitades. Ta pani kaaluka tapariista liikuma kergelt nagu jalutuskepi, luues kirvest keerutades enese ümber otsekui teraseesriide. Kirvega petteliigutust tehes ja kujuteldavat vastast kaitsesse tõmbuma sundides või ootamatu kukerpalliga vastase relva alt läbi tungides sööstis ta oletatavale vastastele külje alla ja andis hoope lähidistantsilt, või kirvevarrel kõige fantastilisemaid käteasendeid võttes, või paiskas kujuteldavaid vaenlasi maadlusvõttega maha, relva ometi peost laskmata. Raskest soomusrüüst hoolimata olid kõik ta liigutused niivõrd kiired, et isegi kui mõnel võimalikul vastasel oleks õnnestunud meie kangelase hoopiderahest läbi tungida, oleks tal ometi tekkinud probleeme tema löömise või torkamisega, kuna noormees ei püsinud silmapilkugi paigal. Päris tükk aega rassis ta nimetatud viisil ning kui ta lõpuks kirve peost viskas ja higi pühkis, oli päike veel ühe tubli sammu võrra silmapiiri poole nihkunud.
„Sedamoodi siis…” otsustas ta, uuesti põlvili laskudes, silmi sulgedes ning rahuneda püüdes. „Pole just paha. Aga ikkagi ma ei saa aru, mis siis minu ümber õieti toimub? See mõistusevastane eksimine metsa mõnekümne sammu kaugusel teest ja nüüd niisugune vaimsest energiast pakatav rahulik kohakene? Ent mis siis ikka, võtkem asja nii, nagu ta on, sest nüüd võib kindlalt väita, et kurjusejõudude mõjuga siin tegemist pole. Omal ajal ehk selgub kõik. Kui selgub.”
Tükk aega põlvitas ta niimoodi ja lasi meeldival rahutundel enese üle võimust võtta. Äkitselt kuulis ta enese läheduses liival samme.
Nagu katapuldist visatult kargas ta kirvest haarates instinktiivselt püsti, pöördus välgukiirusel hääle suunas ja võttis võitlusasendi sisse. Relv tõstetud, jalad põlvist kõverdatud, keha ettepoole kummargil ja musklid terasvedrudena pingul, oli ta valmis rünnakut tõrjuma või löögi eest kõrvale põikama. Ootamatult aga lõtvusid noormehe lihased, hetke põrnitses ta arusaamatul pilgul enese ette. Lasknud kirve maha kukkuda, ajas ta end sirgu ja tõstis aeglaselt käed üles, peopesad ettepoole pööratud.
Kolmas peatükk,
Kümmekonna sammu kaugusel seisis pikas, peaaegu maani ulatuvas valges kleidis umbes kolmekümneaastane silmipimestavalt ilus naine. Tema peadligi hoiduvad ronkmustad juuksed olid keskelt lahku kammitud ja langesid kahe kesköövärvi kosena õlgadele ja rinnale, raamides piimvalget teravate põsesarnadega nägu ja moodustades sellega võrratu kontrasti. Naise sügavsinised silmad olid hõbedases peavõrus sätendava tundmatu kalliskiviga ühte värvi ja nende ainsast pilgust piisanuks, et nii mõnigi mees lummatuna tema jalge ette langeks. Ka meie kangelane tundis põlvi nõtkuvat, ent kogus end kiiresti.
„Palun andestage, armuline emand,” sõnas ta, paremat kätt südamele surudes ja sügavalt kummardades, „kui juhtusin teid kuidagi ehmatama. Vannun, et mul pole ainsatki kurja kavatsust ei teie ega ühegi teise ausa ristiinimese suhtes. Veel kord, palun andestust ja mõistvat suhtumist.”
Naine vaatas talle oma imeliste silmadega otsa ja naeratas nii kaunilt, et noormees paremagi tahtmise korral poleks saanud jätta vastu naeratamata. Kaunitari kogu olemusest lausa õhkus seletamatut suursugusust ja ülevust. Noorukiga hetke tõtt vaadanud, lausus ta: „Mind liigutab teie siirus ja viisakus, aulik rüütel. Ma pole teie peale vähimalgi määral pahane ega solvunud, sest üks õige sõjamees peabki valvas olema. Ning teis tunneks tõelise rüütli ära küll igas olukorras.”
„Saan ma teie heaks midagi teha, armuline emand,” küsis ootamatult rüütliseisusesse tõusnud ekspreester nüüd, „või teid kuidagi aidata?”
Naine naeratas uuesti. „Tänan teid, aulik rüütel, lahke pakkumise eest,” vastas ta, „kuid ma ei tulnud teie juurde mitte selle sooviga. Lihtsalt ma nägin teid siin järve ääres üksinda istumas, õhtu aga jõuab üsna pea kätte ning hommikupoole ööd on siin uskumatult külm. Ma võiksin teile tänase öö veetmiseks veidi paremat kohta pakkuda kui külm maapind lageda taeva all. Kui te muidugi pahaks ei pane.”
Meie kangelane kõhkles hetke. Kes oli ometi see kummaline naine ja kuidas ta siia sattus? Oli see mingi lõks või osa kellegi autust plaanist? Samal silmapilgul meenus talle vasekaupmehe jutt kaunist mustajuukselisest, lõunamaalannale sarnanevast aadlidaamist, ning palju neid kauneid mustajuukselisi ja lõunamaalannale sarnanevaid aadlidaame Cirianis ikka korraga ringi liigub? Et kaupmeest ei saadetud oma vankriga tegelikult mitte kirja viima, vaid hoopis teda, noormeest, tee pealt üles korjama, et ta vajalikul hetkel vajalikus kohas viibiks…
Kuid miks? Ja kui see nõnda oli, kuidas ta minust teadis? Ülearu palju vastuseta küsimusi, mis korraks vägeva kõhedusetunde tekitasid, kuid noormees sundis end rahulikuks. Tema alateadvus, mis teda seni küll ohtude eest aegsasti ette hoiatanud oli, ei tajunud selle kauni olevuse juures küll mingit salakavaluse või alatuse jälge. Näkid, kes su endaga meelitavad ja siis vetesügavustesse tõmbavad, pole sellised.
„Vastupidi, see on mulle suureks auks,” ütles ta pärast hetkelist mõtlemist. „Olen liigutatud teie lahkusest, armuline emand. Kuid kui ma tohin olla pisut uudishimulik…” Siinkohal naine noogutas. „Kas pole siiski ühel kaitsetul daamil liiga ohtlik viibida üksinda sellises kohas, kus maksab vaid rusikaõigus ning kus võib sattuda kokku röövlitega, kes tapavad silmagi pilgutamata või teevad ehk midagi veel hullemat?”
Naine kergitas imestust teeseldes kulme. „Võis sattuda kokku röövlitega, mitte võib, tahtsite te öelda, aulik rüütel. Selles on vahe. Kõlaks ju ülimalt väheusutavana, et Laanekaru, kelle ees värisevad ümberkaudsed inimesed, kelle külmaverelistest kuritegudest räägitakse õuduslugusid ja kelle nimega hirmutatakse lapsi, lubanuks enda piirkonnas tegutseda veel mõnel teisel röövlijõugul. Kuid teisest küljest ei usu ma ka, et Laanekaru oleks kellelegi vabatahtlikult ära kinkinud oma relva ja varustuse, mida ma praegu näen teie käes. Nii et järeldused on kerged tulema.”
„Nojah,” vastas meie kangelane nüüd käsi laiutades ja pead ühele poole viltu keerates, „mul läks nimelt kirvest vaja, aga mul ei olnud. Laanekarul oli. Eks ma siis rääkisingi ta pehmeks, kuigi tagantjärele mõeldes vist isegi liiga pehmeks. Sest ilma kirveta kujuneks ülearu ohtlikuks üks pisike jalutuskäik siinkandis, kus muudkui sinu rahakoti ja võib-olla isegi elunatukese kallale kiputakse. Seleta sa inimese kombel mõnele, et ikka nagu ei sobi himustada oma ligimese vara ja nii edasi, aga tühjagi mõni sul aru saab! Kuid seleta asi kirvega ära, otsekohe saab selgeks. Kuid häda seisneb selles, et pärast taolist selgitustööd ei lõpeta sihuke tegelane ära mitte ainult oma kuritegelikku käitumist, vaid lõpetab käitumise üleüldse ja siis läheb kirve asemel hoopis labidat vaja. Kuid mis parata – elu on karm, aga õiglane.”
Naine toetas käe puutüvele ja naeris, nii et pisarad tulid silma. „Suu peale pole te tõesti kukkunud, noormees,” sõnas ta lõpuks. „Kuid kas me ei võiks teineteisele sina öelda? Ning kutsuda teineteist eesnime pidi? Minu nimi on Terria.”
„Armuline em… vabandust, ma tahtsin öelda Terria,” lausus nooruk seepeale. „Palun andesta, kuid hetkel olen ma sellises olukorras, et ma ei saa kellelegi öelda oma õiget nime. Ja valetada ma ei oska. Ära palun saa minust valesti aru, mul pole põhjust oma nime häbeneda, samuti pole ma tulnud siia halbade kavatsustega. Kuid ma ei saa seda praegu avaldada.”
Terria noogutas mõistvalt. „Saan suurepäraselt aru. Mõnikord võib igaühel tulla ette olukordi, kus targem oleks jääda tundmatuks ning mis siis ikka. Endastmõistetavalt ei solvu ma seetõttu su peale. Võiksin ma aga ehk kutsuda sind Kassikeseks,” küsis ta kelmika naeratuse saatel. „Sinu ilusate roheliste silmade pärast?
