mingit omapärast lisandit tunda võis, mõjus uimastavalt. Noormehe silme ees lõi kõik värelema, telgiseinad kadusid ta ümbert ja silmapilk hiljem tundis ta end linnuna taevalaotuses hõljuvat. Ta liugles mõõtmatus kõrguses piki maanteed, mis kaugel allpool läbi rohumaade ja metsatukkade, ümber küngaste ja järvede silmapiiri poole lookles. Sealsamas eespool, silmapiiri taga kerkisid taeva poole mustad suitsusambad ja mööda maanteed jooksid inimesed talle vastu. Siin üks naine, imik vastu rinda surutud, teise käe otsas natuke suurem laps; seal üks mees, rasket riidesse mähitud kompsu seljas kandes, ja veel palju paanikas põgenevaid inimesi. Mõned liikusid ratsahobustel või voorivankritel, kihutades hoolimatult läbi põgenikehulga, teeservi palistasid põgenemisel mahavisatud asjad ja siin-seal lebas maas mõni õnnetu, kellele kiire tempo ülejõukäivaks oli osutunud või kes mõnele vankrile jalgu oli juhtunud jääma. Aga neist tormati ükskõikselt mööda, igaühel oli omalgi muresid küllalt, kõik jooksid elu eest.
Ylvio tundis end liuglevat üle põgenikevoori ja pisut madalamale laskuvat. Seal eespool toimus midagi. Teraskiivrites ja rõngassärkides sõdurid seadsid end tee kõrval lahingukorda, pealikud karjusid käsklushüüdeid. Mehed rivistusid mitmesse sirgesse viirgu rindega sinnapoole, kust äsja olid jooksnud põgenikud, ja võtsid lahingukorra sisse. Ja nüüd nad tulid – sajad hiiglasekasvu võitlejad, kes korratu hajali massina peale tormasid, ise hirmuäratavalt röökides ja raskeid kahekäerelvi keerutades, leekivpunased habemed ja juuksed pea ümber lehvimas, sest ükski neist ei kandnud kiivrit. Vähe sellest, nad sööstsid lahingusse palja ülakehaga ning nende relvakeerutamise taktis mänglevad lihased oleksid kellele tahes hirmu peale ajanud. Sõdurid koondasid ridu, seadsid kilbid ühtse müürina kaitseks ette ja tõstsid relvad löögiks, ent sama hästi võinuksid nad selle tegemata jätta, sest lahing oli juba ette kaotatud. Koletu hirm tegi oma töö. Barbarite katmata pead ja rindkered olid osavate relvakäsitsejate jaoks head märklauad, ent kui pöörases taplusraevus möirgavad hiiglased jõudsid neid ootavate lahingurivideni, polnud enamikust kaitsjatest enam virutajat. Õuduses tõmbusid nad hoopi oodates kilpide alla kägarasse, omapoolsest löömisest polnud enam juttugi ning barbarid lasid oma rasketel lähivõitlusrelvadel käia. Kus kahekäemõõk või sepavasar alla langes, seal purunes kilp ja langes mees. Mõni julgem võitleja jõudis siiski enne ränga hoobi saamist esimese vastase endaga surma kaasa kiskuda, mõni arem tormas täiskiirusel eemale, relvi ja turviseid minema visates, ent enamik kaitsjatest lamas juba oma veres maas ja hullunud barbarite võidukisa kaikus üle tapaplatsiks muutunud lahinguvälja.”
„Kuningas kogus meeleheitlikult vägesid pealinna kaitseks, hästikorraldatud vastupanust terve maa ulatuses ei maksnud unistadagi,” jõudis Ylvio teadvusse kusagilt kaugelt Terria hääl. „Riik ootas sõna otseses mõttes surmahoopi. Ainult üks vapper sõjapealik, kes kõigest sellest pisut teistmoodi arvas…”
Taas nägi noormees oma vaimusilma ees taplusraevus märatsevaid barbareid, kes hullunult möirates üle lageda välja lahingusse tormasid, ent nüüd paistis pilt pisut teistsugune kui enne. Madalal künkal, mis lagedast tasandikust paari sülla võrra kõrgemale ulatus, seisis väikesearvuline üksus, kes võitlejate arvult ründajaile mitmekordselt alla jäi. Mõnisada võitlejat, kes väljanägemise poolest Kuningriigi sõduritest sootuks erinesid – samamoodi pikakasvulised nagu ründajadki, kuid kehakujult tunduvalt saledamad. Valged lainelised juuksed kiivrite alt lehvimas, seisid sihvakad sõdurid vankumatutes rivides ja ootasid pealetungivaid hiiglasi ülima rahuga. Igaüks neist hoidis käes mehepikkust vibu, ning kui barbarite korratu laamendav mass oli jõudnud umbes kolmesaja sammu kaugusele nende lahingukorrast, veeti laskeriistad vinna. Silmapilk hiljem paiskus noolepilv lendu ja enne veel, kui surmatoov rahe maha sadada jõudis, saadeti juba järgmine parv tulema. Siis veel ja veel. Viiendat kogupauku polnud mõtet anda, sest ründajate väest polnud selleks ajaks enam midagi märkimisväärset järele jäänud. Kes lamas ebaloomulikus asendis maas, sulitatud noolevars ribide vahelt turritamas; kes viskles surmaheitluses siia-sinna, ikka veel relva tõsta üritades, kuni verine vaht suunurkadesse ilmus ja surmaeelne korin üha vaiksemaks muutuvale sõjakisale omamoodi punkti pani.
„See oli sinu vanavanaisa Walko, tollel ajal suhteliselt tundmatu parun, kes väheldase väesalga eesotsas iseseisvalt tegutses ning barbareile täna siin ja homme seal küllaltki palju meelehärmi põhjustas,” kumises hääl Ylvio kõrvus, samal ajal kui järgmised minevikupildid ta vaimusilma eest läbi jooksid. „Tema näitas oma tegudega, et ka nende kõigi poolt kardetud punapäiste hiiglaste vastu võib hea tahtmise ja oskusega midagi ära teha, ning temast sai Kuningriigi ainuke lootus. Kuningas kutsus ta enda juurde, pani ta juhtima vägesid, mis olid kiiruga kogutud pealinna kaitsma ning andis talle peaaegu piiramatud volitused. Walko ei jäänud linnamüüride taha passima, ta astus barbarite eelvägedele lagedal väljal vastu ja tuli ülesandega toime. Nii näitas ta kogu Kuningriigile, et jutud vastase võitmatusest on pisut liialdatud…”
Terria viimaste sõnade taustana libises läbi Ylvio teadvuse rida katkendlikke, omavahel raskesti seostatavaid mälupilte, ent ootamatult muutus kõik taas selgemaks. Kaks juba tunduvalt arvukamat väge asetses teineteise vastas – ühel pool seisid esimestes ridades Kuningriigi sõdurid teravatipulistes kiivrites ja rõngassärkides, kilpide ja lähivõitlusrelvadega varustatud, nende taga juba eelmisest stseenist tuttavad pikakasvulised ja valgepäised vibulaskurid. Viimased saatsid üle eespool seisjate peade vahetpidamata nooli korratu massina pealetulevate barbarite suunas, kes varasemaga võrreldes küll tunduvalt aeglasemalt, aga siiski järjekindlalt lähenesid. Kõige järgi otsustades näisid barbarid kuuluvat inimkonna selle targema vähemuse hulka, keda Jumal on õnnistanud võimega iseoma vigadest õppida, sest nüüd varjasid nad end noolte eest suurte neljakandiliste laudkilpide taha, mida nad kahe käega üleval hoidsid. Arvatavasti kavatsesid nad esmalt kilpide varjus vastaseni jõuda, siis kilbid minema visata ning oma kahekäerelvadel ja taplusraevul möllata lasta. Vibumeeste lakkamatu surmavihma all kandsid nad sellegipoolest teatavaid kaotusi, kuid oli ilmne, et enamik neist jõuab ikkagi sihile ja siis läheb kaitsjail halvasti.
Kuid kaitsjatel oli ka seekord barbarite jaoks üks pisike üllatus varuks, täpsemalt öeldes isegi väga ebameeldiv üllatus. Kui kahte väge lahutas umbes viiskümmend sammu, pistsid kaitsjate keskosas paiknevad üksused, sealhulgas kõik vibumehed, ootamatult jooksu, tormates vasakule ja paremale tahapoole. Barbarid pidasid seda üldise taganemise alguseks – ilmselt olid nad harjunud, et nii mõnigi vastase vägi juba nende lähenemisel põgenema hakkab. Nüüd polnud neil vaja enam oma taplusraevu alla suruda, kilbid lendasid kus seda ja teist ning raskeid relvi mängleva kergusega keerutades tormas hirmuäratavate sõdalaste mass verdtarretava sõjakisa saatel rünnakule. Turvistega koormatud kaitsjail polnud mingit lootust nende eest ära joosta, kerges riietuses barbarid oleksid neile erilise vaevata järele jõudnud ja lahingu asemel saanuksid kaitsjad samasuguse koletu veresauna osaliseks nagu esimestes kokkupõrgeteski.
Veresaun tuli ka seekord, aga mitte kaitsjate jaoks, sest tsentrisse tekkinud tühimikku ilmus valju kabjamüdina saatel hoopis isemoodi üksus – tihedad rivid rõngassärkides ja kolmnurksete kilpide taha varjuvaid, pikkade odadega varustatud rüütleid soomustatud lahinguhobustel. Ratsanikud kallutasid oma kahesüllased torkerelvad rõhtsihti ja traavisid sirgetes ridades pealetungiva vaenlase suunas. Barbarid võisid ju olla ülikardetavad lähivõitlejad, kuid kui sulle ikka väljasirutatud odadega rüütliratsavägi tihedas lahingukorras otsa kihutab, ei aita sind ei karujõud ega pealetulev taplusraev. Turviste ja kilpideta vaenlaste esimesed read puuriti odadest läbi veel enne, kui nad oma hirmsate tapariistadega üldse rüütliteni ulatusid. Nüüd lasid rüütlid barbarite kehadesse tunginud odad käest, et viimased hoo mõjul neid endid sadulast ei kangutaks, ning hõredalt paiknevate barbarite jäänused paisati pealetulevate hobuste poolt pikali ja tallati kapjade alla.
„Kuningas andis talle hertsogitiitli,” jätkas Terria, „seadis ta valitsejaks kõigi maade üle, mida tal läheb korda sissetungijate käest tagasi võtta, ning Walko asus tegutsema. Suurem osa barbarite poolt vallutatud aladest, sealhulgas sinu sünnikoht – Ciriani maakond – tehti vaenlastest puhtaks. Barbarid tõrjuti Kuningriigi praeguse kirdepiiri taha ja su vanavanaisa asus Ciriani hertsogi Walko I nime all valitsema suurimat maavaldust
