on Kuningriigi väed tugevamad, kirdes barbarid, ning saja aastaga pole siin midagi muutunud.”
Tegelikult polnud see lugu Ylviole mitte täiesti tundmatu. Paladiinikoolituse vältel oli talle räägitud nii mõndagi tema esivanematest ja Ciriani ajaloost ning Ylvio teadis suurepäraselt, et edela pool Rahutut jõge – looduslikku piiri Kuningriigi ja barbarite maakondade vahel – laiuvad ulatuslikud tasandikud mõõtmatute rohumaadega, kus lage väli ei paku mingit kaitset ei pikkvibudelt sadava surmarahe ega ka rüütliratsaväe frontaalrünnaku vastu. Rahutu jõe kirdekaldalt algavad aga suured metsad, kus barbareil on võimalik oma vastastele käsitsivõitlusdistantsini läheneda. Ja mida tähendab ühe taplusraevus märatseva barbariga lähivõitlusdistantsilt suhtlemine, seda arvas Ylvio hästi teadvat. Ometi ei hakanud ta Terriale vahele segama, vaid kuulas rahulikult edasi, kuigi mälupildid tema vaimusilma ees uuesti segaseks muutusid – ju polnud Terria eriti pädev sõjakunsti peensusi kirjeldama. Nii juhtuski, et kummaline lummus korraga kadus ja noormees leidis end taas hämaras telgis laua taga istumas ja üle küünlaleegi oma veetleva kaaslanna imelistesse sinisilmadesse vaatamas.
„Oi, nüüd läks halvasti,” sõnas naine süüdlaslikult. „Üritasin sulle silme ette manada minevikus toimunut, aga tundsin ühtäkki, et mu mõtted, mida ma sinusse sisendada püüdsin, lähevad sinu omadega vastuollu ja ma ei suuda enam korralikult keskenduda. Sest minusugusel võhikul sõjanduse alal, kes lahingutest teab ainult kirjelduste järgi, on väga raske ühe kogenud võitleja mõtetesse usutavat lahingupilti sisendada. Aga nagu sa ehk ka tead, barbarid võtsid ette veel mitmeidki rünnakuid Ciriani vastu, kuid nii su vanavanaisa Walko I kui ka vanaisa Walko II olid väepealikud, kes oma tööd tundsid ja kirdepiir jäi püsima. Kui hertsogitroonile asus su isa Walko III, piirdusid piiri taga elava kolme barbarihõimu ja cirianlaste vahelised jõukatsumised küll ägedate, kuid mineviku sõdadega võrreldes siiski võrdlemisi süütute piirilahingutega. Ent oht uue suure sõja puhkemiseks polnud sellest hoolimata kuhugile kadunud, selle vältimiseks asuski tegevusse meie sõsarkond. Seda küll juba pisut varem, veel Walko II valitsemise ajal.”
Terria pidas lühikese pausi. Ta silmitses pead ettepoole kallutades värelevat leeki, justkui üritades midagi meelde tuletada. Viimaks hakkas ta taas rääkima:
„Barbarid ei ilmunud ju mitte juhuslikult sada aastat tagasi meie piiride taha ja ka sellel on oma kindel, varjatud põhjus, et nad asustavad nüüd suurt osa Kuningriigist. Meiesugused peavad ennast tsiviliseeritud inimesteks ja kristlasteks ning suhtuvad niinimetatud barbaarsetesse loodusrahvastesse mõnikord isegi teatava põlgusega. Justkui annaks kristlik usutunnistus iseenesest põhjuse end teistest paremaks pidada. Samas võib ka kristluses märgata nii mõndagi rahutukstegevat, millel võivad olla isegi veel hullemad tagajärjed kui loodusvaimude asendumine kurjuseolevustega loodusrahvaste teadvuses. Pole sugugi vähe võimumehi, kellele kristluse silt on ainult hea kattevari oma võimujanu rahuldamiseks ning ettekäändeks vallutada niinimetatud mittekristlaste maid. Samuti, erinevalt Vanast Testamendist, mille järgi inimene on oma sugukonna liige, kes peab vastuvaidlematult ja mõtlematult alluma kivinenud dogmadele, räägib Uus Testament inimesest kui isiksusest, kes tegutseb omaenda mõistusest ja südametunnistusest lähtudes, olles samal ajal hästi teadlik oma tegude võimalikest tagajärgedest ja vastutades nende eest. Need võimumehed aga, kellest ma just rääkisin, püüavad käsikäes mõnede allakäinud, kuid mõjuvõimsate kirikutegelastega suruda lihtrahvale uuesti peale dogmadele allumist, et rahvast oma soovi järgi kuhu tahes liikuma või mida tahes tegema panna. Seetõttu on kristlaste hulgas vaja nii-öelda värsket verd. Vabu inimesi, kellele oleks võõras mingite kivistunud õpetuste järgimine. Selleks sobiksidki hästi just needsamad barbarid. Kuningriigi elanikest ja barbareist peaks välja kujunema uus rahvas, kes teie poolt võtaks kaasa kristliku maailmatunnetuse ja barbarite poolt vaba mõtteviisi. Selle takistamiseks püüavadki teatud ringkonnad puhuda lõkkele uut sõda kahe rahva vahel, et ühinemine mingil juhul teoks ei saaks. Niisiis, umbes nelikümmend aastat tagasi, kui Walko I oli barbarid juba ammu maha rahustanud ja Ciriani valitses sinu vanaisa Walko II, hakkas barbarite edalahõimus tasapisi tegutsema meie sõsarkond.”
Terria mõtles silmapilgu ja rääkis edasi. „Kord läks Eanor, edelahõimu vürsti poeg, üksinda jahile. Mingit metslooma jälitades sattus ta teelt kõrvale, ning olgugi et see piirkond oleks pidanud olema talle tuttav, eksis ta kummalisel kombel lootusetult ära. Umbes päev otsa liikus ta küll ühes, küll teises suunas, kõiki oma rajaleidjaoskusi mängu pannes, kuid mets muutus tema ümber üha tihedamaks ja tundmatumaks. Kuni ta ühtäkki kaugel kosekohinat kuulis. Viimases lootuses hakkas ta sinnapoole ratsutama, sest piki jõge liikudes jõuab ikka kusagile välja. Ning leidis end ühe väikese järve ääres, kuhu kaljuseinalt kosk alla voolas ja mille pinnal kummaliste roosade luikede paar ringi ujus. Seal tuli kurnatud Eanor ratsu seljast maha ja otsustas endale pisikese puhkuse lubada.”
Ylvio teritas kõrvu. Kuidagi tuttavana tundus see kõik talle tema enda lähiminevikust. Kuid ta ei öelnud igaks juhuks midagi, vaid kuulas rahulikult. Näis, et Terria oli nüüd jälle jõudnud millegi sellise jutustamiseni, mida ta hästi valdas, sest seesama kummaline lummus haaras Ylvio uuesti enda võimusse. Ta nägi tuttavat järve loojuvale päikesele õhtuhämaruses vastu leekivat ja tuttavat koske tuttavalt kaljuseinalt alla pahisevat. Järvekaldal nägi ta hobuse kõrval seismas noort hiiglase mõõtu meest, kes nõutul pilgul enda ümber vaatas. Mehe kasv ja leekivpunased juuksed tõendasid tema kuulumist paljukardetud kirdepoolse barbarirahva hulka ning paremal õlal rippuv raske laiateraline raiemõõk andis tunnistust mõõga omaniku erakordsest füüsilisest jõust. Tema kurnatud välimuse põhjal otsustades näis tal väga pikk teekond seljataga olevat ja nüüd üritas ta vististi oma asukohta kindlaks teha, ent lõi pärast põgusat ringivaatamist käega ja istus väsinult liivale.
Ootamatult tuli talle elu sisse. Justkui vedrust visatuna kargas ta püsti ja sirutas käe õlal rippuva mõõga järele, korraks kaitseasendit sisse võttes, ent lasi end otsekohe jälle lõdvaks ning jäi imestunud pilgul vaatama. Tema poole astus aeglasel sammul pikas valges kleidis imekaunis neiu, laskmata end mehe hirmuäratavast välimusest vähimatki häirida. Ainsatki sõna lausumata lähenes ta, hiiglasele oma lummavate smaragdsilmadega otsa vaadates ja kuldsed kiharad sädelesid ta pea ümber otsekui aupaiste. Neiu ebamaine ilu ja kogu ta olemusest õhkuv suursugusus viis ebauskliku barbari ilmselt mõttele, et tema ees seisab üleloomulik olevus. Sõjamees heitis mõõga õlalt ja vajus läheneja ette põlvili.
„Ühesõnaga,” kostis hääl Ylviole kõrvu, „Eanor jäi sinna järve äärde tervelt kolmeks päevaks ning kui ta neljanda päeva hommikul kodu poole ratsutas, istus tema ees sadulal kaunitar, kelle ainus pilk või naeratus oleks pannud iga mehe end tema jalgade ette heitma. Veel paar päeva hiljem said neist mees ja naine. Ja aasta pärast sündis neil tütar, kellele vanemad panid nimeks Aelia.”
Ylvio võpatas. „Aelia,” karjatas ta endalegi ootamatult, „ega ometi…” Pilt vaimusilma ees paiskus plahvatades olematusse, ta tundis end nagu kusagilt kõrgelt langevat ja kui ta poleks viimasel silmapilgul mõtetega nii-öelda „maa peale tagasi” tulnud ja lauaservast haaranud, oleks ta tõenäoliselt koos tooliga kukkunud. Küünal laual lõi kõikuma ja kustus, kuid jäi siiski püsti, Terria ajas end võpatades sirgu ja tõmbus Ylvio ootamatust reaktsioonist kohkununa lauast eemale, ent kogus end kiiresti. „Jumal hoidku, mis siis nüüd…” alustas ta, kuid noormehe näoilmet märgates surid sõnad ta huultel ja ta vaikis paar silmapilku, oodates, kuni Ylvio rahuneb.
„Palun sind, kallis Ylvio,” sõnas ta viimaks, kui noormees rahu tagasi oli saanud, „anna mulle andeks, et ma niiviisi… Ma vist tegin sulle haiget… Poleks tohtinud sulle sellisel moel rääkida millestki, mis sind kindlasti kurvastab ja seetõttu on vist parem, kui me nende mõttekujunditega täna rohkem tegemist ei tee. Räägime niisama.”
Ta võttis noormehel kätest kinni ja vaatas talle silma. „Veel kord palun sind, anna mulle andeks, kui ma nüüd jutustan sulle mõnest asjast, mis võib sind väga kurvastada või mõne su vana haava lahti rebida, kuid parem on, kui sa kõike tead. Oma vanemate päritolu ja nende
