üheskoos otsustatakse, et kaks pead on ikka parem kui üksLühikest suveööd ei jätkunud kauaks, silmapiiri tagant kerkiv päike pani taevakaare taas purpurselt lõõskama ja peegelsile järvepind leekis talle vastu. Ylvio ja Terria lippasid teineteisel käest kinni hoides kõrgest kaldast alla ja sööstsid ihualasti jääkülma vette. Naerdes ja kilgates pritsisid nad teineteist veega, ujusid ja sukeldusid, kuni nende liikmed hommikuses vees kangeks tõmbusid. Külmast lõdisevatena jooksid nad uuesti telki ja pugesid voodisse sooja. Ylviol polnud küll naise suhtes sel hetkel mingeid erilisi kavatsusi, ta võttis Terrial ümbert kinni ja tõmbas ta endale kaissu lihtsalt selleks, et sooja saada, kuid Terriat näis hommikune jääkülm suplus kõigi loogikareeglite vastaselt just sütitavat. Ta ei vajanud isegi mingit eelmängu, sõnagi lausumata sundis ta noorukit end selili keerama, viskus tema peale ja silitas teda kogu kehaga, kuni viimane oli valmis temaga üheks saama. Ylvio, kellele naise ootamatu aktiivsus üsna ruttu meeldima hakkas, püüdis end veidikenegi tagasi hoida, et see kõik liiga kiiresti ei lõpeks, kuid Terria, eilsega võrreldes justkui ümber vahetatud ning seekord kõige järgi otsustades just „kähkuka” peale häälestatud, ei andnud talle mingit valiku- ega sõnaõigust. Seejärel lamasid nad mõnda aega vaikides külg külje vastas ja lihtsalt tundsid rõõmu teineteise lähedusest. Ylvio nautis kogu oma olemusega õrna naisekeha sooja puudutust, tema siidpehmeid juukseid oma põse vastas ja üritas oma segipaisatud mõttemaailmas mingisugustki korda luua. Täiesti mõeldamatu, et kõik need kaelamurdvad seiklused oleksid ainult kolmepäevasesse ajavahemikku ära võinud mahtuda. Tundus uskumatuna, et ta oli vaid seitsekümmend kaks tundi tagasi, kotiriidest vammus üll, puutaldadega nöörsandaalid paljaste jalgade otsas ja karjasekepp käes, neljateistkümne aasta järel üle Ciriani hertsogkonna piiri astunud. Ning mis kõige uskumatum – ta oli kõigest veel eluga ja ühes tükis välja tulnud ja lamas nüüd siin, kirjeldamatult kauni naise kõrval, olles koos temaga läbi elanud midagi nii sõnuseletamatult ilusat, mida ta ei osanuks ette kujutada isegi oma kõige julgemates unistustes. Ta lebas täielikus rammestuses, isegi selleks liiga laisk, et kätt välja sirutada ning Terria täiuslikku keha puudutada. Ta lihtsalt lamas ja tajus, kuidas pikkamööda voogab temasse positiivne vaimne energia, samamoodi, nagu ta oli tundnud eile järvekaldal palvetades. Ootamatult katkestas Terria vaikuse.
„Tead, Ylvio, ma pean sulle midagi ütlema,” alustas ta ääri-veeri. „Võibolla pole sul seda meeldiv kuulata, aga kui sa mulle eile vastasid, kui ma su nime küsisin, et sa ei oska valetada, siis ma tunnen, et pean sinuga vist samamoodi avameelne olema. Kui see, mis ma sulle nüüd räägin, sulle vastukarva peaks olema…”
Ta rääkis lakke vaadates, kuid heitis aeg-ajalt siiski silmanurgast pilke Ylvio poole, et näha, kuidas too reageerib. Ent Ylvio nägu jäi rahulikuks ning kui naine oma jutus pausi pidas, just nagu sõnu otsides, sõnas noormees talle rahustavalt: „Ma ei kuuluks valgete paladiinide hulka, kui mul puuduks omadus tõde taluda, isegi kui see ebameeldiv peaks olema, nii et ära muretse.”
„Asi on nimelt nii,” jätkas tema sõnadest julgust saanud Terria, „et kui ma sulle just ütlesin, et pole midagi seesugust iial läbi elanud… Tegelikult see pole päris nõnda.” Taas heitis ta silmanurgast vilksamisi pilgu Ylvio suunas, üritades jätta muljet, et vaatab hoopis lakke. „Parem, kui olen sinuga aus… Mitte just väga ammu… See oli üks Edelamaakonna rüütel, kellega ma kohtusin, kellele ma ei suutnud vastu panna ja ega ma ei tahtnudki. Temas oli midagi erilist ja sõnades väljendamatut, mis mulle kohe algusest peale meeldis. Ei saa salata, et ta võttis mind omal moel, barbarite kombel ja pisut toorelt, aga ma nautisin seda. Ta ei teinud minuga midagi paha ja mulle isegi meeldis see tema teatav tahumatus, kuigi mul vahepeal hakkas lausa hirm. Kui ma olin ta käte vahel, mis võinuksid vist küll toorest roikast vett välja väänata, siis ma tundsin end nagu habras klaasanum karukäppade haardes. Aga nagu selgus, hirmul ei olnud põhjust.”
„Nojah, eks ta ole,” kommenteeris Ylvio. „Ei tohi unustada, et barbarite ettekujutus inimkonna kaunimast poolest erineb sootuks Kuningriigi rüütli õrnast ja haprast naiseideaalist, keda sina nii uskumatult täiuslikult kehastad.”
Terria naeratas, varjamata heameelt Ylvio komplimendi üle. „Nende naiseideaalist on ju kantud ka need kunagised paganlikud jumalannad, keda barbarite vanaisad või koguni isad veel hiljaaegu kummardasid ning kes kõrgel taevas mõõka ja kilpi keerutades barbarite väge lahingusse saadavad, ainsaiks kehakatteiks vaid kiiver ja mõõgavöö, ning sõdalastesse seda kardetavat taplusraevu sisendavad.” Et Ylviole oli tema paladiinikoolituse vältel räägitud palju nende rahvaste kommetest ja uskumustest, kelle juurde ta oma missiooni käigus sattuda võiks, siis polnud ka barbarite mõttemaailm talle võõras.
„Üks tõeline barbarinna on vaba, metsik ja jõuline ning mees, kes tema armastust taotleb, peab olema väga ettevaatlik. Selline naine ei hoia end tagasi. Ta laseb küüntel ja hammastel käia ning ainult tugeval mehel on lootust tema embusest ühes tükis välja tulla. Justkui mingi loomulik valik, et jõu poolest nõrk mees ei pääseks barbarinna üska viljastama ja see on kindlasti üks põhjustest, mispärast barbarid alati nii tugevad on, et lahingus kõik neid kardavad.”
Ylvio ei saanud aru, milleks oli Terrial vaja äkki selline teema üles võtta, kui selleks tegelikult ju mingit otsest vajadust polnud. Kas see oli järjekordne proovilepanek? Vaevalt, et kõige selle taga peitus ainult naise soov näha, missugune näeb välja üks armukade valge paladiin. Viimane mõte ajas talle vägisi naeru peale.
Ylvio naeratusest julgust saanud, jätkas Terria hoopis pingevabamalt: „Ära sa nüüd ainult jumala pärast minu jutust välja loe, et ma sind millegi poolest halvemaks peaksin, ei. Mitte mingil juhul. See, kuidas tema mind nii-öelda õndsuse tippu viis, oli minu jaoks täiesti uus elamus, mitte sinust halvem ega parem, vaid lihtsalt erinev. Ja ma olin temaga nõutu nagu sinugagi, kui sa mind eile järve ääres ainult sõrmede ja keeleotsaga mängides peaaegu teadvusekaotuseni viisid… Ma ei teadnud sinu käte vahel olles ja sinu hellitustest mõistust minetades, mida ma pean tegema ja siis ma lihtsalt lasin end lõdvaks ja nautisin sind. Samamoodi ei teadnud ma, mida ma temaga peale hakkan, siis ma alguses kartsin ja pärast nautisin. Aga see, mis praegu juhtus, see tänase öö jätk, sellega oli nii, et ma tahtsin sulle eilse õhtu eest tagasi teha. Selle eest, mis järve ääres toimus. Enamik mehi enne sind on lõpetanud, selili maas ja võhm väljas, mina seevastu nende kohal ja teotahet täis. Tahtsin lihtsalt proovida, kas ma sinuga ka midagi sellesarnast suudan teha. Nii et – kuidas on? Kas tunnistad end võidetuks või tahad veel korra?”
Ylvio tõstis ettepoole pööratud peopesadega käed naerdes pea kohale. „Paluks armu ja kergemat karistust,” vastas ta. „Aitab täiesti, kui naisterahvas mul ühe korra selja prügiseks teeb. Aga nüüd võiks küll üles tõusta, sest kui päike juba kollane on, siis ei kõlba enam voodis lesida. Ja muidugi, kui sa vaid soovid, siis tunnistan end meeleldi võidetuks. Aga mis ma sulle veel öelda tahan,” muutus ta toon ootamatult paar kraadi tõsisemaks. „See eilne õhtu… Jumal hoidku küll, ma ei saa sellelt ikka veel mõtteid ära. See oli kui imeline unenägu. Olen sulle kogu südamest tänulik selle meeliköitva vaatepildi eest, mida sa mul nautida lubasid. Ei ole ju maailmas midagi nii sõnuseletamatult kaunist, nii kirjeldamatult ilusat, kui seda on katmata naisekeha. See on Issanda loomingu ülim tipp, tõeline looduse kroon, sest miks muidu pidi Jumal looma naise paradiisiaias, kui ta teised elusolendid, sealhulgas ka mehe, maa peal lõi? Ja miks pidi ta looma naise elusainest – mehe küljeluust, kui kõik teised elusolendid loodi ju eluta ainest – põrmust? Ühtegi maalilist päikeseloojangut järvekaldal, ühtegi imepärast loodusvaadet ei saa võrreldagi selle hingeülendava iluga, mida kätkeb eneses ühe kauni naise alasti keha. Iga mehe jaoks, kes seda imetledes vaimustusse satub, on see mingi eriline hingeline elamus, mida ei saa sõnades edasi anda, kuna sõnu, mis võiksid kirjeldada nii ülevat taevalikku ilu, pole lihtsalt olemas. Veel kord, kallis Terria, südamlik tänu sulle.”
„Sa ütlesid praegu nii toredasti,” vastas Terria oma imelise naeratuse saatel, „et mul tulevad meeleliigutusest pisarad silma. Mulle meeldib see, kuidas sa räägid.
