Ehatähe rüütel. Kaupo Pähkel

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Ehatähe rüütel - Kaupo Pähkel страница 20

Ehatähe rüütel - Kaupo Pähkel

Скачать книгу

praegu minu kõrval voodiäärel istuda, võinuksid sa täiesti vabalt juba eile öösel murtud liikmetega lossikeldris piinapingil vaevelda. Ega sa ometi ei arva, et usurpaator on loll? Pole talle ju su tookordne pääsemine saladuseks, vähemalt ei suudetud ei sind ega su laipa leida ja on igati arusaadav, et ta pidi sinu pääsemisega arvestama. Ning kui sul juba on õnnestunud tema haardest välja lipsata, siis kõlab vägagi usutavana, et sa ühel hetkel taas välja ilmud, et nõuda temalt tagasi maakonda, mis kuulus su vanematele ja kuulub seega nüüd õigusega sinule – nii maakond kui muu sellega kaasnev. Ja et vastavalt Kuningriigi seadustele, nagu sa isegi väga hästi tead, algab läänihaldamise õigus kahekümne esimesest eluaastast. Et see sinul äsja täis tiksus, siis peab usurpaator praegu eriliselt valvas olema igasuguste kahtlaste isikute suhtes – varem polnud tal põhjust sind niiväga karta, kuna sa poleks saanud juba ainuüksi oma nooruse tõttu talle mingeid nõudmisi esitada! Aga noh – mis olnud, see olnud, muuta seda enam ei saa ja tänagem Jumalat, et sul nii uskumatult vedas!”

      Ylvio vaatas talle umbuskliku näoga otsa. Kõike muud oleks ta küll sellest salapärasest naisest oodanud, kuid mitte seda. „Vabanda, palun,” oskas ta vaid kogelda, „kui ma sulle praegu veidi totravõitu mulje jätan, kuid see on mulle juba ei tea mitmes kord tänase päeva jooksul imestada ja ühel hetkel peab ju mingi küllastus tekkima. Juba siis, kui ma kümme sammu teest eemal metsa eksisin ja pool päeva ringiratast tiirutasin, oli mu esimene mõte, et need on usurpaatori nõiatembud. Ja ära pahanda, kuid pean tunnistama, et ma ka sind vahepeal kahtlustasin, et kas sa mitte mõnes usurpaatori seatud lõksus sööda osa ei etenda. Ma ootasin kogu aeg, et keegi mulle kallale kargab, kui sa mu tähelepanu kõrvale oled juhtinud. Aga saa, palun, aru, mu olukord on praegu selline, et kedagi ega midagi ei tohi niisama usaldada.”

      „Saan suurepäraselt aru,” vastas Terria, mõistvalt noogutades. „Ja anna ka sina mulle andeks, et ma sinu vahepeal lolliks tegin. Seda kõike läks vaja selleks, et välja selgitada, mida sa endast tegelikult kujutad. Nüüd ma näen, et sa väärid igati seda, et sulle abi pakkuda ja sa ei kuritarvita kellegi usaldust. Ei teeks vist paha, kui ma ka ennast pisut lähemalt tutvustaksin, et su viimaseid kahtluseraase hajutada. Aga seda võiks parem laua taga istudes rääkida. Oleksid sa, palun, nii armas ja pööraksid korraks selja, et ma saaksin tõusta ja riidesse panna?”

      „Midagi ei teeks ma praegu vastumeelsemalt kui seda,” vastas Ylvio. „Kuid ma ei suuda iial öelda ei, kui minult midagi nii viisakalt palutakse.” Sõnakuulelikult tõusis ta, pöördus ja astus voodist paar sammu eemale.

      „No nii,” ütles naine mõne hetke pärast. „Võid nüüd uuesti siiapoole vaadata. Ja soovitan jälle istuda, sest meie jutuajamine kujuneb üsna pikaks.” Ta võttis taas sisse oma endise koha laua taga, mille ta oli Ylvio suplemise ajal juba jõudnud tühjaks teha. Ainsate esemetena paiknesid laual üks hõbedasse jalga pistetud küünal, mille hubisev leek telgis maad võtvat hämarust veidigi leevendas, ning üks väike puust karbike. Kui noormees oli tema vastas istet võtnud, küsis Terria ootamatult: „Ütle, oled sa midagi kuulnud Ehatähe Sõsarkonnast?”

      Ylvio vaatas teda hämmeldunult ja pingutas hetkeks mälu. „Kahju küll,” raputas ta pead, „kuid pole kuulnud. Pean oma häbiks tunnistama.”

      „Pole hullu,” sõnas Terria seepeale. „Sest ega me pole tavatsenud kunagi eriti avalikult tegutseda ja meie tegemistest teadsid ainult vähesed sissepühitsetud. Nüüd aga, õigemini küll neliteist aastat tagasi, muutus olukord ootamatult ja me ei saanud enam oma olemasolu varjata.

      Sa ju tead, et mitte väga palju inimpõlvi tagasi olid ka meie esivanemad paganad, kes elasid kooskõlas loodusega, kummardasid loodusvaime ja lasid endid neist juhtida. Hõime valitsesid preesterkuningad, kes salapärastes müsteeriumides said oma teadmised just neilt loodusvaimudelt endilt.

      Juhtus aga, et taevas tõstsid Jumala vastu mässu langenud inglid, kes lõpuks rängalt lüüa said ja kõrgustest maa peale paisati. Sideme jumaliku algega kaotanud ja lihtlabasteks kurjusevaimudeks muutunud, hakkasid nad endale maa peal kohta otsima. Nad tõrjusid tavapärastest asupaikadest välja nende ees kaitsetud loodusvaimud, võtsid ise nende kuju ja asusid nende asemele, ilma et loodusvaime kummardanud inimesed üldse mingit muutust oleksid märganud. Pikkamööda, aga siiski jälgitavalt hakkasid inimeste teadvuses seetõttu toimuma rahutukstegevad muutused. Kultuslike toimingute asemele, milles preestrid palusid loodusvaimudelt õnnistust ja vahendasid vaimudele inimeste tänu, tulid saatanlikud riitused, kus teeniti kurja ja toodi inimohvreid. Rahulikest põlluharijate või karjakasvatajate hõimudest said sõna otseses mõttes üleöö sõjakad, naaberrahvaste röövimisest elatuvad hordid. Seetõttu oli vaja, et üks väga kõrge vaimne olevus maa peale laskuks ja enese inimkonna nimel ohverdaks. Loodusvaimude aeg lihtsalt pidi läbi saama ning see vägev jumalik olend, kes armastusest meie vastu lasi end koguni piinarikkalt ristipuul hukata, pidi loodusvaimudelt üle võtma inimkonna või vähemalt mingi selle osa juhtimise.

      Niisugused suured muutused ei toimu aga kunagi valutult. Neid oli tarvis kuidagi siluda, sest kui midagi kusagil väga põhjalikult ja väga äkki muutub, siis võib see mingis teises kohas äärmiselt rängalt välja lüüa ja niisugusel viisil, mida keegi ei oska oodata. Selleks kutsutigi ellu meie sõsarkond. Me viljeleme valget maagiat, mis peab ühest küljest lepitama inimteadvusest lahkuma sunnitud loodusvaime ning teisest küljest kindlustama seda, et nende kultus asenduks sujuvalt ristiusuga, nii et kurjuseolevuste mõju vahepeal võimust ei võtaks. Ning üks võimas võluvahend, millest sõsarkond ammutab kosmilist energiat oma müsteeriumide jaoks, on Tähekristall. Selle olemasolu sai aga just neliteist aastat tagasi paljudele meie hulgast saatuslikuks ning võinuks kergesti lõppeda kogu sõsarkonna hävinguga.

      Et sa nüüd paremini mõistaksid, millest edaspidi juttu tuleb, pean ma oma looga ajas palju aastaid tagasi minema. Varu piisavalt kannatust ja tähelepanu, sest jutt tuleb küll pikk ja võib-olla pisut igavavõitu, kuid pärast seda taipad sa ehk paremini oma missiooni tegelikku tähendust. Asi pole mitte ainult ühe isehakanud hirmuvalitseja kõrvaldamises hertsogitroonilt, mille ta su vanemate mõrvamise kaudu oma valdusse haaras. Mängul, milles sinul küllaltki tähtis ja vastutusrikas osa täita tuleb, on laiemad tagamaad. Ning kui sa neid täpselt ei tea, võid sa teha ränki vigu, mille tagajärjed pole saatuslikud mitte ainult sulle, vaid tervele Kuningriigile ja selle kirdepiiri taga elavale kolme hõimu rahvale. Ja veel, kui ma juhtumisi peaksin kõnelema mõnest niisugusest asjast, millest sa ehk juba kuulnud oled, siis ära pane pahaks, sest kordamine on teatavasti tarkuse ema.”

      Ta nihutas laual oleva küünla enda ja Ylvio vahele. Avanud karbikese, tõi ta sellest esmalt lagedale pikliku aluse, mille ta küünla kõrvale asetas, ning seejärel suitsutuspulga, mille ta küünlaleegis läitis ja alusesse pistis. Võttis siis Ylvio randmed oma pihkudesse ja tõmbas neid enda poole. „Pane üks käsi ühele ja teine teisele poole küünalt,” lausus ta, „näe, niiviisi.” Kui imestunud noormees oli ta ütlemise järgi teinud, kallutas naine oma keha veidi ettepoole ja suunas pilgu üle küünlaleegi Ylvio silmadesse. Temaga mõne hetke selliselt tõtt vaadanud, hingas Terria paar korda sügavalt ja hakkas tasasel häälel rääkima.

      Neljas peatükk,

mille lõppedes meie kangelane oma lähimineviku kohta juba pisut rohkem teab ja millest ehk ka lugeja edaspidise mõistmiseks veidi infot võib leida

      „Niisiis,” kõneles Terria, „nagu ka sina hästi tead, ilmusid umbes sajand tagasi Kuningriigi kirdepiirile sõjakad barbarihõimud, kelle rüüsteretked üle terve maa hirmu ja kaost külvasid. Lühikese aja vältel vallutasid nad Kuningriigilt suuri piirkondi ja nende eelvägesid nähti isegi pealinna lähistel. Edelasse liikuvad põgenikehulgad rääkisid verdtarretavaid lugusid kohutavatest punapäistest hiiglastest, kelle vastu lähivõitluses ei saa mitte keegi ja kes oma vastaseid ainuüksi toore jõuga lömastavad. Surm ja häving käisid neil kannul, ahervaremed ja laibavirnad tähistasid nende teed ning iga katse nende pealetungi seisma panna näis kui püüe peotäie liiva viskamisega merelainet peatada.”

      End

Скачать книгу