võitleja jaoks on aga sekundi murdosa oi kui pikk aeg. Kui raske lõiketera allapoole liikuma hakkas, nii et seda enam polnud võimalik niisama lihtsalt pidurdada, kallutas nooruk end ettepoole ja sooritas äkilise tireli paremale ette, tõustes jalule ründaja kõrval. Kirves raksatas koletu hooga vankri põhjalaudadesse ja lõikas need puhtalt läbi, habemik kaotas tühjaläinud hoobist hetkeks tasakaalu ja tuikus ettepoole. Meie kangelane oli aga juba kukerpalli sooritades tõmmanud vasakust käisest pistoda ning saatis nüüd välkkiire torke oma vastasele kaela, rebis relva sealt ka kärmesti välja ning lennutas end nobeda hüppega paar sammu tahapoole juhuks, kui vastasel peaks millegipärast tekkima ehk soov uut kirvehoopi üritada.
Uut hoopi aga ei tulnud. Röövlipealik seisis hetke tardunult paigal, veri sügavast haavast läbi tiheda habeme punase joana purskamas, ning jõllitas meie kangelast ülimalt nüril ja hämmeldunud ilmel. Justkui mõistmata veel, et tema röövlikarjäär on selleks korraks läbi ja et hoopis temal tuleb kõrgema kohtu ette vastust andma minna. Viimaks hakkas talle aga olukorra muutus siiski kohale jõudma. Röögatades lasi ta kõigepealt kirve peost ja prantsatas seejärel ka ise täies pikkuses näoli teetolmu.
Kirves ei jäänud aga kuigi kauaks maha vedelema, noormees sööstis järjekordse ootamatu hüppega selle juurde ja korjas relva maast üles nii kärme liigutusega, et mõni uimasem inimene seda vaevalt registreeridagi oleks suutnud. Haaranud tapariista kõigepealt paremasse kätte, tegi ta sellega paar kiiret keerutust enda ümber, et relvatunnetust kätte saada, ning kordas sedasama vasaku käega. Pealtnägijad võisid imestusega täheldada, et uus valdaja suurele kirvele ühe käega sama kergesti tuule alla tegi kui endine omanik kahega. Võtnud nüüd sõjariista varre mõlemasse pihku, nagu võitluskunsti reeglid ette näevad, tungis ta kallale ülejäänud kahele röövlile.
Nende eneste õnnetuseks ei kuulunud kumbki sedasorti inimeste hulka, kes teiste hädast õppust võtavad. Nähes, missuguse erakordse jõu ja osavusega meie kangelane massiivset kirvest käsitseb, oleksid mõlemad pidanud silmapilk otsa ümber pöörama ning jalgadele tuld andma. Midagi taolist aga ei juhtunud. Omavahel kähku paar kokkulepitud märguannet vahetanud, hargnesid röövlid teel laiali ning tormasid, üks vasakult ja teine paremalt, pöörasele preestrile kallale.
Meie kangelasele aga, kes ainult kepi ja kahe pistodaga varustatult viiest soomustatud ratsanikust jagu oli saanud, polnud need kaks loomulikult mingi probleem. Teinud kirvega petteliigutuse, tervitas ta parempoolset pealetungijat vägeva jalahoobiga kõhtu, nii et see paar sammu tagurpidi tuikus ja istuli prantsatas. Vasakpoolne kallaletungija püüdis preestrit oma relvaga tabada, ent noormees saatis tema poole niisuguse koletu löögi, et vastane enam ründamisele mõeldagi ei võinud. Õuduses tõmbus ta langeva lõiketera ees kägarasse, püüdes veel viimasel silmapilgul kilpi enda ja läheneva kirve vahele seada, kuid jäi sekundi murdosa võrra hiljaks. Vastase kehast kirve äkilise rapsakuga välja tõmmanud, tegi noormees pika hüppe kõrvale ja pöördus viimase ründaja vastu. See oli vahepeal jõudnud püsti karata ning üritas veel viimast katset teha, et olukorda enda kasuks pöörata. Preester aga lasi kirvel käia ning viimane röövel varises sinnasamasse, kust ta hetk tagasi tõusnud oli.
Enne veel, kui mõni pisut pikaldasem palvetaja ühe „issameie” lugemisega maha jõuaks saada, oli võitlus läbi. Veendunud kiiresti, et ühestki röövlist enam ründajat ei ole, pöördus nooruk kaupmehe poole. Viimane oli vahepeal leidnud, et vankri alt on ohutum mängu jälgida kui vankri kõrvalt ning piilus sealt nüüd kartlikult välja, suutmata oma silmi uskuda.
„Rõõmusta, oh Iisraeli rahvas,” hüüdis noormees talle pühalikul häälel, „sest sinu vaenlased on hävitatud ja need, kes veel eile su kohal troonisid ja sind vaevasid, on tänaseks paisatud põrmu. Ning kiidetud olgu vägev Jehoova, kes kõik laseb tekkida oma sõna läbi.”
Kaupmees ajas end pikkamööda püsti. „Kuidas saaksin küll teid tänada, püha isa,” kogeles ta. „Te päästsite mu elu, te päästsite mu varanduse! Öelge, mida ma saaksin teie heaks teha?”
„Ära täna mind, mu poeg, täna Issandat,” vastas noormees talle naeratades. „Mina tegin vaid seda, mida ma pidin tegema. Ehkki seisab kirjas, et ära tee iial oma ligimesele seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid, polnud mul praegu muud võimalust. Need kolm ei röövi ega tapa enam kedagi ning olgu Jumal nüüd nende hingedele armuline. Täna Jumalat, ning kui Lyrnasse jõuad, pane kirikusse küünal. Ning anneta kerjustele kirikutrepil. Sest nagu ütleb Kristus: kõik, mida oled sina teinud kõige väiksemale meie seast, oled sina teinud mulle.”
„Siiski, püha isa,” vastas kaupmees, „kui te kunagi peaksite sattuma Valnemi linna, siis otsige mind. Seal võib igaüks teid juhatada vasekaupmees Khedrioni juurde ja tema majas olete alati teretulnud külaline.” Ta kummardas noormehe ees sügavalt.
„Andestage, püha isa, kui see jutt teile natuke tobedana kõlab,” jätkas kaupmees nüüd pisut teisemal toonil, „kuid kas te pole kunagi mõelnud hoopis sõjamehena leiba teenida? Olen kindel, et isegi Tema Majesteedi ihukaitseväelased ei võitle paremini ning mis tahes kroonitud pea võtaks teid rõõmuga vastu oma kaardiväkke.”
Noormees raputas tõrjuvalt pead. „Mu kadunud isa, andku Issand talle igavest rahu, pidas kunagi ju selliseid plaane. „Meie suguvõsa pole kunagi olnud eriti rikas,” ütles ta mulle alati, „kuid sinust tahan ma teha kuulsa rüütli, kes kord võidaks endale iga sõrme otsa vürstikrooni.” Juba lapsest peale palkas ta mulle võitluskunstide õpetajaid, raudnui ja kahekäemõõk olid mulle varasest noorusest igapäevasteks mänguasjadeks. Jaksasin pingule tõmmata iga vibu ning loopida üle pea meheraskust kivimürakat, nagu ise tahtsin.
Ühel päeval aga juhtusin kuulama mingit rändjutlustajat ning see tõi mu ellu ootamatu pöörde. Seni olin elanud sooviga võita enesele need vürstikroonid, millest isa mulle rääkis, aga siis hakkasin ma mõtlema, et kroonid ei kasva ju niisama puu otsas, nad tuleb kelleltki ära võtta. Kuid – „sa ei pea isegi mitte himustama oma ligimese vara”. Ning kui nad mul ka käes peaksid olema, mida hakkaksin siis nendega peale? Saan ma sellest targemaks, kui nad mul olemas on, või magan ma öösel sellepärast paremini? Ning kui mul kord tuleb aeg siitilmast lahkuda, saan ma siis nad endaga kaasa võtta? Meie suguvõsa pole tõesti kunagi olnud eriti rikas, nagu isa ütles. Sellega ta mõtles muidugi, et meil pole olnud kunagi laialt käes seda kraami, mida koi ja rooste rikuvad. Kas me olime aga sellepärast vaesed? Vaene pole ju see, kes vähe omab, vaid vaene on see, kes sellest enam ihaldab ja kunagi rahul pole. Ma mõistsin, kuivõrd tühine on tegelikult kõik see ajalik vara ning et riik, mille poole mina püüdlema pean, ei ole siitilmast. Astusin vaimulikku seisusse. Tõsi küll, nii mõnelegi see ei meeldinud, kuid mis siis ikka. Kui tahad käia õiget teed, pead alati teiste meelepahaga arvestama.”
Vasekaupmees vangutas pead. „Paneb mõtlema,” lausus ta vaikselt. „Paneb tõesti mõtlema… Kuid, püha isa, ehk sõidaksime nüüd jälle edasi?”
„Kahjuks ma ei saa praegu,” vastas meie kangelane talle, ise rõõmustades, et leidis nüüd ometi paraja ettekäände oma reisiseltsilisest vabanemiseks – tema tervisele ei oleks Kesvaoja suund sugugi kasuks tulnud. „Pean need kolm surnukeha emakese maa rüppe sängitama. Sest olid nad oma ajalikus elus, kes nad olid ja tegelesid nad, millega tegelesid, kõike tegid nad lõppkokkuvõttes ikkagi ainult endale ning meie ei pea enam nende üle kohut mõistma. Mul tuleb pühitseda siin lapike maad ning anda see neile kolmele viimaseks puhkepaigaks. Ning sinule, mu poeg, soovin ma, et Issanda õnnistus alati sinu ettevõtmisi saadaks. Ära sinagi keela armuandi neile, kellel ei juhtu minema nii hästi kui sinul ning ära iial aja oma põlluservalt minema vigast või väetit, kes on tulnud sinna mahavarisenud viljapäid korjama. Aga muide, enne kui lahku läheme, üks palve sulle. Kui jõuad Kesvaojale, otsi üles sõjaväe valvepost ja räägi neile toimunust, ära ainult ütle, et mina sellest rääkida palusin. Ja ütle neile veel, et see preester läks vist Lyrna poole. Loodan, et tänuks elupäästmise eest võid mulle sellise pisikese teene teha küll. Pax
