mulle?” Ta pöördus minekule, kuid vaatas veel korra tagasi. „Ning,” lisas ta mahakukkunud relvale osutades, „igaks juhuks võta kirves ka kaasa, sest nagu sa ise just mainisid, ilma selleta on sinusugusel siin väga riskantne liikuda.”
Meie kangelane viskas raske relva õlale ja hakkas Terria järel minema.
Nad tegid väikese kaare ümber järve, kus kitsas ja mitte eriti järsk jalgrada külje pealt samale kaljuseinale viis, millelt kosk alla voolas. Noormehe imestusel polnud piiri, kui üles jõudes kerkis ta silmade ette suur neljakandiline telk, mida ta all teisel kaldal seistes ei saanudki näha. Telgi läheduses polnud aga märgata ühtegi inimhinge. Ei liigu ju suurtsugu naised, kelle hulka ta uus tuttav kahtlemata kuulus, tavaliselt ringi saatjaskonnata ning ka telgi püstiajamiseks läks kindlasti vaja paari jõulisemat meest. Siiski otsustas noormees Terriat mitte kohe küsimustega pommitama hakata. „Küll lõpuks ikka kõik selgub,” otsustas ta. „Kui selgub…” Vähemalt oli tal nüüd vähem põhjust kahtlustada oma uut tuttavat mingis kokkumängus oma mõjuvõimsa vaenlasega, sest Tema seal poleks niisugust asja iialgi kahe silma vahele jätnud. Tema seal poleks iial andnud põhjust sedasorti kahtluste tekkimiseks ja tingimata oleksid läheduses paar teenrit viibinud. Tema seal oleks kindlasti mõned oma eliitvõitlejad teenriteks riietanud, et meie kangelane nende abiga kinni võtta.
Ruumikast telgist võtsid suure osa enda alla lai voodi ning suur neljakandiline laud. Laud köitis oma rikkaliku katte tõttu otsekohe meie kangelase tähelepanu, nii et juba teist päeva paastuv noormees tahtmatult neelatas, otsustas aga siiski laua poole mitte vaadata. Veel sisaldas telk suurel hulgal mitmesuguseid kirste ja kastikesi. Terria astus ühe kirstu juurde ja avas selle.
„Sa tegid ümbruskonna elanikele täna kujuteldamatult suure teene,” ütles ta, „vabastades nad Laanekaru ja tema jõugu hirmuvalitsusest. Minu võimuses on sulle rikkalikult tasuda.” Nende sõnadega võttis ta kirstust nahkse kotikese, mis oma väiksusest hoolimata küllaltki raske näis. „Arvestades seda, mis Laanekaru on viimasel ajal siinkandis kokku röövinud, ei tohiks seda olla sugugi palju.”
Noormees kõhkles. Miski manitses teda ettevaatusele, kuigi väga kerge olnuks sirutada käsi ja pakutav vastu võtta. „Oletame, et seal on kuld,” mõtles ta. „Miks sellist väikest kotti muidu nii raske hoida on? Kuid mis siis, nii mõnigi kord on kuldrahad ühel hetkel lepalehtedeks muutunud. Teisest küljest ei tee sugugi paha, kui ümbruskonna rahvas mulle pisikese teene võlgu jääks, sest kes teab, millal mul kellegi abi tarvis võib minna.
Kui ma selle praegu võtan, siis oleksin justkui kohalikega tasa. Kuna mul aga rahapuru pärast viimast löömingut rohkesti vöö vahele tekkis, siis võin sellest kullast loobuda küll. Kui Terria ainult ei solvuks… Kuid tulgu, mis tuleb, kui ta tõeliselt kõrgest soost daam on, siis peaks tal mõistmist jätkuma.”
Naisele otse silma sisse vaadates alustas ta veidi ebalevalt: „Palun, kallis Terria, ära saa minust valesti aru ega arva, et ma su lahkust kuidagi ära põlgan, kuid on asju, mida ei tehta tasusaamise nimel.” Siis tuli talle hea mõte. „See, kes mulle kord võitlemist õpetas, võttis minult enne seda tõotuse, et ma ei hakka sellega teenima, vaid kasutan oma oskusi vaid äärmusolukordades, kui kuidagi teisiti enam ei saa,” lisas ta.
Terria kehitas õlgu. Käsi koos kotikesega langes ja kirstukaas sulgus uuesti. „Ei, muidugi ma ei solvu,” vastas ta. „Igaühel meist on omad põhimõtted ja kes teab, võib-olla polegi su valik vale. Kuid ehk tohiksin ma siiski paluda sul seekord minu külaline olla? Julgen oletada, et kindlasti oled veidi näljane ning seetõttu paluksin sul paar sammu edasi astuda ja selle laua taha istuda.” Meie kangelane tänas teda kerge kummardusega ja nihutas mõlemad toolid lauast pisut eemale. „Aga pärast sind, Terria,” ütles ta. „Ma ei istu, kui daamid seisavad.”
Terria naeratas ja võttis istet. „Kuid kas oleksid sa nüüd nii armas ning valaksid meile mõlemale pisut sellest kannust seal?” Ta osutas kummalise kujuga hõbekannule keset lauda ja kahele hõbekarikale selle kõrval. „Mis jook see on, kui küsida tohib?” tundis noormees kannu võttes huvi.
„Küsida tohib alati ja lausa peab,” noogutas Terria. „Aga sa proovi ise ära. Ole täiesti rahulik, ma joon sinuga koos ning võtan neist kahest selle karika, mille sina mulle annad. Aga liialdada sellega muidugi ei maksa. Minule piisaks poolest karikast täiesti, kuid enda mõõtu pead ise teadma.”
Noormees täitis mõlemad karikad pooleni, võttis kummassegi kätte ühe ja sirutas need Terria poole. „Ma näen, sa usaldad mind,” märkis naine, ühte karikat võttes. „Ega siis muud kui – meie kohtumise terviseks.” Ta puudutas karikaservaga kaaslase oma. „Ning olgu sul rohkem õnne kui paljudel teistel, kes siin enne on olnud.”
Meie kangelane võpatas. Mida ometi tahtis Terria sellega öelda? Kes olid need teised, keda ta nimetas ja mis on neist saanud? „Kuid loodame, et kõik selgub omal ajal. Kui selgub,” kordas ta mõttes ühte oma lemmiklausetest. Rahutuse allasurumiseks võttis ta karikast kerge lonksu ja tänas õnne, et Terria teda eelnevalt oli hoiatanud ja ta ka oma anuma vaid pooleni oli täitnud. Sest nüüd voolas tema kõrist alla tõeliselt kuum juga ning juba pärast esimest sõõmu võis peas midagi kerge sumina taolist tunda. Eelnevat pikka paastumist arvestades ei usaldanud nooruk järgmist lonksu enne võtta, kui oli laua pealt nii ühte, teist kui ka kolmandat maitsnud. Sellest hoolimata lõi jook talle kergelt pähe ja ka Terria tundus talle sel hetkel veel kaunim ja ihaldusväärsem kui mõni hetk tagasi. Seetõttu otsustas ta poole karikaga piirduda. Ei ole hea, arvas ta, eriti veel võõras kohas, kui sumin peas liiga suureks kasvab ning naised liiga kauneiks ja ihaldusväärseiks muutuvad.
„Kui soovid, võid endale juurde valada,” osutas Terria uuesti kannule. Noormees raputas naeratades pead. „Tänan väga, kuid ma parem järgin sinu hoiatust. Liialdused lõpevad üldiselt halvasti, või kuidas?”
„Ega see vale ei ole,” nõustus Terria. „Ning kuna sul kindlasti on selja taga üsna pingeline päev, Laanekaru ja tema jõuguga toimetulemine pole mitte kerge ülesanne, siis ei piinaks ma sind eriti kaua oma külalislahkusega. Kindlasti soovid sa puhata. Kuigi sellised ilusad õhtud pole magamiseks, võime praegu erandi teha. Pesta võid end järves, relvad ja soomusrüü võid täiesti julgelt siia jätta. Ma ise aga tõmbuksin niikauaks tahaplaanile.”
Nad tõusid lauast. Terria astus telgi tagaseina juurde, istus seal ühele toolile ja pööras noormehele selja. Too kõhkles hetke, enne kui vöösid lahti päästma ja soomussärki üle pea tirima hakkas. „Või on ta siiski tegelikult mestis Temaga seal? Ja kogu eelnev näitemäng toimus vaid minu valvsuse uinutamiseks? Tõsi küll, ta oleks võinud juba selle veiniga mulle kurat teab mida sisse joota, kuid loomulikult võis ta arvestada, et sihukesi asju on võimalik läbi näha. Siis võiski kogu see veinijoomine ja need magusad jutud sinna juurde olla vaid selleks, et rohkem minu usaldust võita? Et ma julgesti oma soomussärgi maha võtaksin ja telgi ümber jõuaks koguneda mingi kamp varitsejaid, kes nüüd ainult minu väljatulekut ootavad? Ja kes või mis oleks veel parem ühe mehe lõksumeelitamiseks kui kaunis naine?”
Siiski asus ta pärast lühikest kõhklust end turvistest vabastama. „Võibolla ma kahtlustan teda täiesti asjata, kes teab? Kuid ainuke viis asjasse selgust saada on mängu kaasa mängida. Seetõttu pole paha, et ma omale pistodad käisesse jätsin, neid ma siis kasutangi, kui ma nüüd telgist särgiväel välja astun ja mingi seltskond mulle selga peaks vajuma. Siis saan ehk mõne mehe käest midagi toekamat ning katsugu pärast seda veel keegi kallale kippuda.” Oma lahinguvarustuse ilusti ühele kirstukaanele hunnikusse ladunud, astus ta teeseldud hooletusega, tegelikult aga ülimalt valvsalt ümbrust jälgides telgi väljapääsu poole. „Jama, juba teist korda see neetud vein,” torkas talle siis ootamatult pähe. „Ta kurivaim oli ju küllaltki kange, see võib pisut probleeme tekitada! Ent mis teha, oma vigade eest tuleb maksta.”
Kiiresti
