pinguldusid ta lihased, et lennutada nende omanik kuhugile kaubalettide vahele peitu, kuid lõtvusid sealsamas. „Ei tasu,” mõtles ta. „Ei tasu praegu veel… Ma ei tea ju sedagi, mida nad tahavad ja kui palju neid on…” Ühe käe sirutas ta siiski maaslebava malaka suunas ja võttis selle pihku. „Las nad siis tulla pealegi…”
Vähemalt kolme paari jalgade tümpsumine ligines kiiresti ja peatus üsna lähedal. „Tõuse püsti,” kamandas tuttav hääl nüüd. „Aga aeglaselt!” Kui noormees oli käsu kohaselt toiminud, tuli uus korraldus: „Nüüd pööra end pikkamööda ümber! Ja ei mingeid äkilisi liigutusi!”
Mõni samm eemal seisid kolm tumedat kogu. Üks neist hoidis enda ees laternat, mille valgus teda piisavalt pimestas ja seetõttu näinud ta tulijaid täpsemalt. Vaistlikult pilgutas ta silmi ja kissitas neid, üritades siiski laterna valgussõõri taha näha, kuid pilt ei läinud selgemaks.
„Ah et papp,” kostis keskmise tumeda kogu poolt. „Niisugusel ajal ja niisuguses kohas! Mida sa siin nõiud omast arust keset ööd? Vasta, ja kähku!”
„Millest selline agarus, mu poeg,” alustas kõnetatu ilmsüütul häälel. „Vannun sulle, et mul pole mõttes midagi kurja. Tulin siia vaid palvetama nende vaeste patuste eest, kes on pidanud maksma ränka hinda oma tegude pärast. Ehk on Issand armuline nende eksinud hingedele. See on kõik, mu poeg, ainult üks hingepalve, ei muud.”
„Sinu poeg, hahahaa. Ah et sinu poeg või? Ei tea, kas see papinäru tahab väita, et on millalgi mu ema panna jõudnud?”
Viimane lause oli mõeldud ta kaaslastele, kes öeldu peale ka rämedal häälel naersid. „Et missugune meeldiv taaskohtumine, kallis taasleitud isake,” pöördus ta uuesti noormehe poole. „Hakkame aga selgitama, kellega meil tegu ja mis asju sa siin ajad.” Ta astus sammu lähemale, laternast ettepoole, nii et noormees teda juba üksikasjalikumalt näha võis. Täisvarustuses sõjamees, käskiva tooni põhjal otsustades kolmiku ülem. „Neetud,” mõtles noormees. „Nii loll sissekukkumine. Kuidas ma ometi…”
„Selliselt siis, et muudkui palvetame, jah,” ütles vestluskaaslane nüüd, noormeest pealaest jalatallani pika pilguga mõõtes. „Tex,” andis ta käsu ühele oma kaaslastest, „roni üles mäkke ja anna teada, et oleme siin ühe kahtlase papi kinni nabinud. Joostes marss!”
„Just nii, pealik,” vastas kõnetatu ja tegi minekut.
„Nõndamoodi,” jätkas pealikuks tituleeritu lähemale astudes, kuna ta teine alluv laterna tõstis ja sellel noormehele näkku paista lasi. „Sulle on ehk teadmata, et igasuguste nõidumiste eest nuheldakse meil väga karmilt? Needsamad postid siin, mille ees sa äsja nii agaralt kummardasid, nende külge on seotud ja ära praetud nii mõnigi hookuspookusetegija. Nii et kui peaks selguma, et…” Ta tõmbas serviti käega üle kõri. „Mõistad, papp? Aga nüüd astu paar sammu kõrvale ja ära mõtlegi jooksu pista. Kepp pane heaga kõrvale, näe, sinna leti peale.”
„Huvitav küll, miks neile kogu aeg see minu kepp ette jääb,” mõtles noormees. Kui ta oli käsu täitnud, tõmbas pealik vöölt mõõga ja surus selle otsa talle rindu. „Ei mingit sebimist, käed hoia ilusasti kehast eemal,” käsutas ta ja pöördus laternahoidja poole: „Näita siia maha natuke valgust. Et kas ta kuhugi midagi ei peitnud.” Sõdur lasi valguslaigul üle maapinna käia ja näitas tuld ka paari lähema leti ja kaubariiuli alla. „Et ainult kott ja kepp,” resümeeris pealik. „Korja need üles ja võtame kaasa, pärast otsid nad läbi.”
„Mis siis ikka, hakkame minema,” ütles ta noormehele ja osutas pöidlaga üle õla. „Sinnapoole. Sina lähed aeglaselt ees, ei mingeid trikke. Kui lollusi tegema kipud, suskan mõõgaga selga. Ja see on oi-oi kui valus…”
„Kangelane preestrinahas” hakkas sõnakuulelikult astuma. Pikkamööda ja kiirustamata, nagu kästud. „Sinder küll, mida ma nüüd teen,” mõtles ta. „Kui nad mu sinna viivad, kuhu vaja … Ja leiavad läbi otsides näiteks mu pistodad või sobravad paunas…” Ta oleks muidugi võinud mõlemast sõdurist kergesti jagu saada, kuid üks asi on tappa relvastatud kallaletungija kas enesekaitseks või mõne ränga kuritöö ärahoidmiseks, teine asi on külmavereliselt surmata pahaaimamatu sõdur, kes täidab oma kohust.
„Mida teha, no mida ometi teha,” vasardas noormehel peas. „Või lööks nad mõlemad uimaseks, seoks kinni ja laseks jalga?”
Meie kangelasest ja tema saatjaist koosnev rongkäik jõudis ühe majaderühma juurde, kus naaberehitisi eraldasid kitsad läbikäigud. Siin oli ideaalne paik, kus oma vastased ajutiselt kahjutuks teha ja kõrvale lohistada, suletud aknaluukide tagant poleks ükski majaelanik midagi märganud. Ometi kõhkles noormees esimese löögi andmisega, kuid õnneks otsustati asi tema eest ära.
„Mitte nii aeglaselt, kurat võtku,” möirgas pealik ootamatult ja andis eeskäijale jalahoobi – kas tundus talle, et preester liigub siiski liiga pikkamööda või tahtis pealik lihtsalt oma üleolekut demonstreerida. Preester kukkus käpuli ja katsus tõusta, kuid takerdus rüüvoltidesse ning jättis silmapilguks üliabitu mulje. „No mida põrgut,” ei saanud pealik aru, astus sammu lähemale ja haaras kukkunul õlast kinni, et teda püsti tirida.
See jäi viimaseks liigutuseks tema maises elus. Noormeest, keda südametunnistus oli seni tagasi hoinud, ei kammitsenud nüüd enam miski. Jumalasulast peeti ju pühaks ja puutumatuks ning tema vastu kätt või relva tõsta võis ainult eriline lurjus. Nii juhtuski nüüd, et silmapilk tagasi hädiselt koperdanud preester ootamatult vägagi energiliseks muutus ja teda nii jõhkralt kohelnud isik ei saanud iialgi teada, kui suure vea ta oma toorusele voli andes oli teinud. Haaranud pealiku väljasirutatud käest, rebis jumalamees äkilist kerepööret sooritades ja ennast järsu rapsakuga ülespoole tõmmates vastase enda poole ning andis talle parema käe peopesaga tugeva hoobi ninasõõrmetesse. Rohkem polnudki vaja, pealiku lõtvunud keha veeres üle kükakile tõusnud preestri õla ja mürtsatas vastu maad.
Sõdur pillas laterna ja haaras mõõga järele. Ta sai selle isegi kätte, kuid kasutada enam ei jõudnud. Meie kangelane sööstis keha vedruna sirgeks ajades talle külje alla, nii-öelda surnud tsooni seespool mõõgatera löögiulatust. Ta rabas sõduri parema randme kummalisse haardesse ja silmapilk hiljem kukkus relv tasase kõlinaga maapinnale. Otsekohe prantsatas maha ka relva omanik. Enne veel, kui ta aru sai, mis toimub, seadis noormees käsivarred ümber tema pea seongusse ja murdis täiest jõust. Midagi raksatas ja silmapilk hiljem lamas ka alluv liikumatult oma ülemuse kõrval.
Preester tõusis kiiresti, võttis kaitseasendi nagu vilunud rusikavõitleja ja vaatas ringi. „See oli nüüd liig mis liig,” pomises ta. Juhtunu hakkas talle vähehaaval kohale jõudma – vahtkonnaülema jalahoop lülitas temas sisse rea automaatseid, instinktidel põhinevaid liigutusi, mille järjekord, perfektne sooritusstiil ja omavaheline seotus viitasid aastatepikkusele visale treeningule. Ta mäletas raske saapaga antud lööki, seejärel oleks tema mälust justkui tükk välja lõigatud, sest silmapilk hiljem seisis ta juba kahe laiba kohal. „Aga noh, ise süüdi,” lausus ta südametunnistuse rahustamiseks. „Mina teid jalaga peksma ei tulnud, mõõgaga ähvardama samuti mitte. Aga nüüd kähku minema siit!”
Kolmas sõdur oli saadetud nii-öelda „üles mäkke”, arvatavasti hertsogilossi mingi kahtlase papi tabamisest ette kandma. Kui nüüd veidi aja pärast leitakse kaks meest öisest vahtkonnast puudu olevat ja avastatakse nende surnukehad, siis pole raske arvata, missugune ajujaht temale välja kuulutatakse. Seega polnud mõeldavgi, et ta siinkandis veel preestrikuube kandes ringi võiks liikuda, ootamatu vahejuhtumi tõttu tuli Cirianist kiirelt kaduda.
Umbes pooleteise sülla laiune riba kõvakstambitud pinnast, mida hea kujutlusvõime korral oleks isegi teeks võinud nimetada ja mis kaheksa kuu vältel aastas suutis
