kõnelda oda keeles.”
Abban kummardas ja pöördus selgitusega rohumaalase poole. Chin heitis Jardirile pilgu ja noogutas arusaamise märgiks. Tema ilme oli morn, kuid Jardir tundis ära elevuse ta silmis. Võõra olek meenutas dal’Sharum’eid videviku ajal.
Jardir tahtis juba koos teistega harjutusväljakule suunduda, aga Inevera võttis ta käsivarrest kinni. Ashan ja Hasik pöördusid kõheldes.
„Minge ja vaadake, kas teil õnnestub chin’ile meie märguandeid õpetada,” lausus Jardir. „Tulen teile peagi järele.”
„Chin mängib sinu Shar’Dama Ka’ks tõusmisel ülitähtsat osa,” ütles Inevera pikema sissejuhatuseta, kui nad olid kahekesi jäänud. „Kohtle teda nagu venda, aga hoia oma oda käepärast. Ühel päeval tuleb sul ta tappa, kui tahad, et sind Päästjaks kuulutataks.”
Jardir põrnitses pinevalt naise läbitungimatutesse silmadesse. Mida sa mulle rääkimata jätad, mõlgutas ta.
Kui päike sel õhtul loojus, ei näidanud rohumaalane välja vähimatki hirmu ega kartlikkuse märki. Ta seisis müüripealsel sirge seljaga, pilk innukalt üle liivade kaugusse suunatud, oodates, et vaenlased kerkima hakkaksid.
Ta polnud tõesti põrmugi säärane, nagu Jardir oli õppetükkide järgi põhjamaa nõrku poolmehi kujutlenud. Kui kaua oli möödas sellest, mil mõni krasialane viimati rohumaadel käis ja sealset rahvast oma silmaga nägi? Sada aastat? Kakssada? Kas pärast Naasmist oli üldse keegi Kõrbeodast lahkunud?
Kaks sõdalast itsitasid võõra selja taga. Nad olid Mehndingi hõimust, mis oli pärast Majah’d tähtsuselt järgmine. Mehndingi mehed olid täielikult pühendunud viskerelvade kunstile. Nad ehitasid kivilingumise masinaid ja skorpione, tõid nende tarbeks kivimurdudest rahne ning valmistasid tohutuid skorpioniastlaid – vägevaid odasid, mis tuhande jala kauguselt heidetuna läbistasid liivadeemonite soomuse. Kuigi nad olid teiste hõimudega võrreldes odaga vähem osavad, oli nende au piiritu, sest Mehndingi hõim tappis rohkem alagai’sid kui Kaji ja Majah kokku.
„Huvitav, kui kaua ta vastu peab, enne kui mõni alagai ta tapab?” lausus üks Mehndingi sõdalane.
„Pigem laseb ta oma püksid täis ja paneb hirmuga putku, niipea kui nad ilmuvad,” naeris teine.
Rohumaalane kõõritas nende poole. Näoilme järgi otsustades teadis ta, et teda pilgatakse, aga ta ei teinud sõdalastest välja, vaid keskendus uuesti igiliikuvatele liivadele.
Kui siht on silme ees, sõlmib ta valuga rahu, mõtles Jardir, tuletades meelde, kuidas teda ennast oli Labürindis esimesel ööl pilgatud.
Jardir astus kahe sõdalase juurde. „Päike on loojumas, teil aga pole midagi targemat teha kui oma relvavenda mõnitada?” nõudis ta valjusti. Kõik müüril pöördusid vaatama.
„Kuid, Sharum Ka,” vaidles üks mees, „ta on ju kõigest metslane.”
„Metslane, kelle pilk on pööratud vaenlase poole, sellal kui teie itsitate ta selja taga khaffit’ite kombel!” urises Jardir. „Kui teda veel pilkate, tuleb teil veeta nädalaid dama’ting’i paviljonis, õppides, kuidas keelt viisakalt hammaste taga hoida.” Ta kõneles rahulikul toonil, aga dal’Sharum’id tõmbusid kössi, nagu oleks neid löödud.
Rohumaalase hüüatus äratas Jardiri tähelepanu. Mees koputas odaga vastu müüripealset, karjudes midagi oma kurguhäälses keeles. Ta osutas liivadele ning Jardir taipas äkki.
Alagai’d olid kerkima hakanud.
„Kohtadele!” andis ta käsu ning Mehndingi mehed pöördusid tagasi skorpionide juurde.
Süüdati õlituled, mille kuma peegeldati lahinguväljale, et Mehndingi sõdalastel oleks oma surmava kunsti jaoks piisavalt valgust.
Rohumaalane jälgis skorpionide meeskondi hoolega. Üks mees väntas vedrud pingule, sellal kui teine asetas astla paika. Kolmas sihtis ja päästis heite valla. Kogu asjatoimetuseks kulus Mehndingi sõdalastel vaid mõni hetk.
Kui esimene astel ühe liivadeemoni läbi puuris, tõi rohumaalane kuuldavale huilatuse, vehkides rusikaga õhus, täpselt nagu ka Jardir oli teinud, kui seda nie’Sharum’ina esimest korda pealt nägi.
Põhjamaal ei kasutata skorpione, järeldas ta ja pani teadmise kõrva taha.
Mõnda aega vuhisesid astlad ja lingujate meeskonnad vinnasid paika suuri kive ning raiusid köisi läbi, et tasakaalustavad raskused järele annaksid ja lennutaksid rahne alagai’de kasvava hulga pihta, tappes neid kas ükshaaval või mitmekaupa.
Kuid nagu alati, sarnanes see liivaterade noppimisega luitelt. Tule- ja tuuledeemoneid oli tosinaid, ent liivadeemonid olid nagu lõputu tormimaru, mis võib viimaks ümber paisata terve mäe.
Mehndingi mehed koondusid laias kaares ümber Labürindi uhke värava, valmistudes katsumuseks. Kui alagai’d olid kohale jõudnud, andis Jardir märku ühele nie’Sharum’ile, kes puhus Sharaki sarvel pika kõlava huike. Väravad avanesid peaaegu otsekohe. Nende juures seisid hõimude eakaimad sõdalased, kolkides vastu kilpe ja mõnitades deemoneid, et neid tagaajamisele meelitada.
Nende aupaiste oli otsatu. Koguni rohumaalane sosistas mingi sõna, mis väljendas imetlust.
Alagai’d tormasid kriisates Labürinti. Söödamehed panid huilatuste saatel jooksu, juhtides deemoneid mööda käänakuid kaugemale, sinna, kus nende hõimukaaslased varitsedes ootasid.
Natukese aja pärast andis Jardir märku väravad jälle sulgeda. Skorpionimehed astusid eest ära ning väravad sulgusid kõuekõminat meenutava mürtsatusega.
„Too võrgud,” käsutas Jardir nie’Sharum’it. „Me läheme kaugemale Labürinti ja paneme rohumaalase proovile.”
Aga poiss ei liigutanudki. Jardir heitis talle ärritunud pilgu ja nägi ta näol alasti hirmu. Ta pöördus, et vaadata poisiga ühes suunas, ning märkas, et paljud sõdalased seisavad samamoodi tummaks lööduna.
„Mida te…” alustas ta, kuid nägi siis õlitulede valgel üht alagai’d müdinal üle luidete linna poole jooksmas.
Ainult et see polnud mingi tavaline deemon. Isegi kaugelt sai Jardir aru, et koletis on määratu suur. Liivadeemonid olid suuremad kui nende tule- ja tuuletõugu sugulased – kui viimaste tiibade ulatust mitte arvestada –, aga ka nende mõõtmed ei ületanud inimese omi, pealegi jooksid nad neljakäpakil nagu koerad, õlakõrguseks ehk umbes kolm jalga.
Praegu lähenev deemon seisis tagajalgadel, mida kattis luine soomus, ning oli pikka kasvu mehestki üle kahe korra kõrgem. Koguni tema ogaline saba näis olevat inimesest pikem. Sarved meenutasid odasid, küünised lihunikunuge ning must koorik ta kehal oli paks ja kõva. Üks käsivars lõppes küünarnuki juures – könt, mis oleks võinud lömastada sõdalase pealuu.
Jardir poleks osanud nii tohutut deemonit uneski näha. Tema mehed seisid tardunult – kas hirmust või üllatusest, oli võimatu öelda. Rohumaalane ei paistnud ainsana imestavat, põrnitsedes hiiglast varjamatu vihkamisega.
Aga miks? Ei saanud olla kokkusattumus, et säherdune olend ilmus samal õhtul, kui chin tuli tema paleetrepile, paludes luba võidelda. Milline oli tema seos selle deemoniga?
Jardir kirus, et ei osanud
