noogutas. „Tõsi, kuid paljaksröövitud kaupmehel puudub raha, et varusid uuendada. Küünlategijalt võib võtta kõik küünlad, aga kui ei maksta kinni vähemalt nende valmistamise kulu, siis jäädakse pärast viimase küünla kustumist pimedusse.”
Jayan turtsatas. „Küünlad on viletsate khaffit’ite jaoks, kes kummardavad pärgamendirulle. Sõdalastele pole neist öös mingit kasu.”
„Olgu siis näiteks puit ja teras, millest tehakse odasid,” lausus Abban kannatlikult, justkui lapsega kõneldes. „Riie mundrite jaoks ja põletatud savi turviste tarbeks. Parknahk ja õli sadularakmete jaoks. Need asjad ei teki iseenesest, ning kui praegu kõik seemned ja kitsed kokku varastada, jääme aasta pärast tühja kõhuga.”
„Sinu hääletoon ei meeldi mulle, seaõgija,” urises Jayan.
„Vaiki ja kuula, mis ta räägib,” nähvas Jardir. „Khaffit kõneleb arukalt, mu poeg, ja sinust oleks tark see kõrva taha panna.”
Jayan heitis isale jahmunud pilgu, ent kummardas kähku. „Muidugi, isa.” Tema silmad pildusid Abbani pihta pussnuge.
Jardir vaatas Asome’i poole, kes oli vaikides kõrvalseisjaks jäänud. „Ja sina, mu poeg? Mida sina khaffit’i sõnade peale kostad?”
„Selle vääritu jutus on iva,” tunnistas Asome. „Damaji’de hulgas panevad mõned endiselt sinu esiletõusu pahaks, ja kui nende hõimudel tuleks puudust kannatada, kasutaksid nad seda ettekäändena, et lahkhelisid külvata.”
Jardir noogutas. „Ja kuidas sa selle küsimuse lahendaksid?”
Asome kehitas õlgu. „Tapaksin ja asendaksin truudusetud Damaji’d, enne kui nad söakaks muutuvad.”
„Lahkhelisid külvaks seegi,” tähendas Jardir. Ta heitis pilgu Abbanile.
„Meie sõjaväge linnas koos hoida on liiga kulukas,” lausus Abban. „Niisiis tuleb see küladesse laiali paigutada.” Jardiri pojad vahtisid paksu kaupmeest rabatult.
„Sõjavägi laiali saata? Mis lollus see olgu?” nõudis Jayan. „Isa, see khaffit on argpüks ja narr! Ma anun sind, luba mul ta tappa!”
„Rumal poiss!” nähvas Jardir. „Kas sa arvad, et khaffit pole seda minuga juba arutanud?”
Jayan silmitses teda jahmunult.
„Ühel päeval, mu pojad,” ütles Jardir, vaadates Jayanile ja Asome’ile kordamööda otsa, „ma suren. Kui tahate sellele järgneva aja üle elada, siis tuleb teil tarka nõu kuulda võtta, kellelt see ka ei pärineks.”
Jayan pöördus Abbani poole ja kummardas. Kummardus oli imepõgus, vaevalt noogutuse mõõtu, ning tema häbistatud pilk ähvardas paksu kaupmeest surmaga. „Palun, khaffit, jaga meiega oma tarkust.”
Abban kummardas vastu, ehkki mitte nii sügavalt, kui kark oleks siiski võimaldanud. „Kuna osa viljaaitu on läinud, mu prints, ei suuda linn kogu Krasia rahvast ülal pidada, ilma et puudust kätte ei tuleks. Ent linna ümber leidub sadu külakesi nagu rattakodaraid rummu ümber. Me laseme rohumaade hertsogil nimekirjad koostada ning jaotame külad hõimude vahel ära.”
„Enda käes hoidmiseks on see hiiglaslik maa-ala,” märkis Asome.
Abban kehitas õlgu. „Meil pole ju vaja seda kellegi eest kaitsta. Ükski sõjavägi ei ohusta meid, ja nagu mu prints ütles, on chin’id suurepärased orjad. Mõistlikum on Shar’Dama Ka väeosad laiali paigutada, kuni neid jälle tarvis läheb, siis ei pea ta ise nende eest hoolitsema. Selle asemel saavad nad kõik maa-ala, kust toitu hankida ja makse korjata, küttides öösiti sealsamas ka alagai’sid. Nad võivad rajada rohumaade sharaj’sid, et kohalikke poisse välja õpetada, ning lasta naistel ja vanuritel kevadel uue saagi istutada. Aasta pärast on hõimud rikkamad kui iial varem, neil on tuhandeid rohumaade nie’Sharum’eid. Las hõimud naudivad jõukust puuduse kannatamise asemel, ja kui need värvatud kord täisealiseks saavad, siis on Shar’Dama Ka käsutuses kõigi aegade suurim sõjavägi, vankumatult ustav, ja mis kõige parem, isemajandav.”
Jardir heitis poegadele pilgu. „Kas näete nüüd, mis kasu khaffit’ist on?”
„Jah, isa,” vastasid noormehed ühesuguse kummardusega.
Damaji Ashan astus troonisaali ja laskus sujuvalt põlvili, toetades käed maha ja puudutades laubaga põrandat. Tema valgel rüül olid verepritsmed ning silmad musta turbani all olid sünged.
„Tõuse, mu sõber,” ütles Jardir. Ashan oli alati olnud tema kõige ustavam nõuandja, juba enne omaenda võimulepääsu. Nüüd kõneles Ashan terve Kaji, Krasia vägevaima hõimu nimel ja oli oma ametialaseks järeltulijaks nimetanud vanima poja Asukaji, kelle oli sünnitanud Jardiri õde Imisandre. Kui Jardir välja arvata, polnud maailmas ühelgi mehel nii palju võimu.
„Shar’Dama Ka, on üks uudis, mida peate kuulma,” lausus Ashan.
Jardir noogutas. „Sinu nõuanded on alati teretulnud, sõber. Räägi.”
Ashan raputas pead. „Oleks parem, kui kuuleksite neid sõnu otsesest allikast, Päästja.”
Seepeale kergitas Jardir kulmu, ent noogutas siiski, järgnedes Ashanile häärberist välja linna jäätunud tänavaile. Üsna Jardiri palee lähedal asus üks chin’ide pühakoda. Uhke Sharik Horaga võrreldes oli see kehvake ja väheste kaunistustega, kuid põhjamaa mõõdupuu järgi oli ehitis muljetavaldav – kolmekorruseline, paksust kivist ning võimsate loitsumärkidega.
Ashan juhatas ta sisse ning Jardir nägi, et dama polnud pühakoda lihtsalt hõivanud. Juba ehiti seda nende dal’Sharum’ite pleegitatud ja lakitud kontidega, kes olid lahingus langenud pärast Kõrbeodast lahkumist. Kuna seda valvasid nüüd austatud surnute vaimud, ei leidunud kusagil põhjamaal kaitstumat hoonet.
Nad laskusid mööda kivitreppi, mis viis ehitise alla külmade katakombide labürinti.
„Chin’id hoidsid siin oma austatud surnuid,” selgitas Ashan, kui Jardir uudistas tühje seinaorvasid. „Oleme need tunnelid sellest vääritust kõntsast puhastanud ja kasutame neid mõistlikumaks otstarbeks.”
Nagu tellitult kõlas kellegi mehe karjatus, valukisa, mis ahtakestes koridorides kaikus. Ashan ei teinud häälest väljagi, juhtides Jardirit tunneleid mööda mingisse ruumi. Seal rippus ruumi keskel randmeid pidi laetala külge kinnitatuna mitu põhjamaa vaimulikku – hingekarjast, nagu neid kutsuti. Nende rüü ülaosa oli ära rebitud ning ihu lõhestasid sügavad, alagai sabaga löödud haavad – see piits murdis tugevaimategi meeste tahtejõu.
Ashan andis piinamist läbi viivatele dal’Sharum’itele käeviipega märku eemalduda, sammudes ühe vangi juurde.
„Sina,” ütles ta sõrmega osutades. „Korda Shar’Dama Ka’le seda, mida sa mulle rääkisid, kui julged.”
Hingekarjane tõstis jõuetult pea. Üks ta silm oli kinni paistetanud ja teisest voolasid pisarad, muutes verise ja räpase näo triibuliseks.
„Käi Maapõue,” korises ta ning tegi katset Ashani pihta sülitada. Sellest ei tulnud midagi välja, verine sülg üksnes nirises mööda ta lõuga.
Vastuseks astus piinaja ette, tangid käes.
