kohtas oma naiste juures alati, kui jutt läks millelegi muule peale armatsemise ja laste.
„Olin küll,” kinnitas tüdruk.
„Millal sa siis Andrah’d nägid?” küsis Jardir. „Lapseootel naistel, olgu nad või dama’ting’id, on keelatud õhtuti paleest lahkuda.”
„Ma eksisin,” ütles Qasha. „See oli mõnel teisel õhtul.”
„Millisel õhtul?” ei jätnud Jardir. „Millisel õhtul viisid sa minu sündimata poja ilma loata palee kaitsvast rüpest välja?”
Qasha tõusis istukile. „Ma olen dama’ting ega pea sulle…”
„Sa oled minu jiwah!” möirgas Jardir, pannes neiu vabisema. „Evejah ei tee dama’ting’idele erandeid, kui käsib abielunaistel sõna kuulata!” Oli küllalt halb, et Inevera seda püha seadust suva mööda rikkus, aga neetud, kõigile oma naistele ei kavatsenud Jardir samasugust võimu anda. Ta oli ikkagi Sharum Ka!
„Ma ei lahkunud loitsumärkide varjust!” karjatas Qasha ja sirutas käed välja. „Ma vannun!”
„Kas sa valetasid Andrah’ sõnade kohta?” küsis Jardir, pigistades sõrmed rusikasse.
„Ei!” hüüdis Qasha.
„Sel juhul käis Andrah siin, minu palees?” küsis Jardir.
„Palun, mul on keelatud sellest rääkida,” anus Qasha ja langetas alistuvalt pilgu.
Jardir kahmas tüdrukust karmilt kinni, sundides teda silma vaatama. „Minu käsk on sulle kõikidest keeldudest ülem!”
Qasha rabeles ja tõmbas end vabaks, kaotas tasakaalu ja kukkus põrandale. Ta puhkes nutma, kattis näo kätega ja värises. Ta jättis nii hapra ja hirmunud mulje, et mehe viha lahtus. Jardir põlvitas ja pani käed talle õrnalt õlgadele.
„Kõikidest minu naistest,” lausus mees, „oled sina mu lemmik. Ma ei palu sinult muud kui ustavust. Sa ei saa oma vastuse pärast karistada, vannun seda.”
Neiu vaatas talle suurte märgade silmadega vastu ning mees lükkas ta juuksed kõrvale, pühkides pöidlaga ta pisaraid. Tüdruk tõmbus eemale, pilk põrandal. Kui ta suu avas, oli tema hääl nii vaikne, et Jardir eristas vaevalt sõnu.
„Öösiti, kui isand viibib alagai’sharak’il,” ütles Qasha, „pole Sharum Ka palees kõik alati sugugi vagusi.”
Jardir neelas vihapurske alla. „Ja millal palee rahu järgmine kord häiritakse?”
Qasha raputas pead. „Ma ei tea,” niuksatas ta.
„Eks uuri siis luude käest järele,” käskis Jardir.
Neiu tõstis rabatult pilgu. „Seda ma ei või!”
Jardir urises, tema viha lõi jälle lõkendama, kui ta kirus endamisi päeva, mil oli dama’ting’idega abiellunud. Isegi kui Qasha poleks kandnud tema last, ei tohtinud Jardir teda lüüa ning tüdruk teadis seda. Nie sügavikus oli eraldi kiht meeste jaoks, kes peaksid mõnele dama’ting’ile viga tegema.
Kuid ehkki Jardir ei saanud oma naisi Evejah’ õpetust mööda korrale kutsuda, ei mõelnudki ta lasta endast üle trampida. Neiu hirmutamiseks oli teisigi viise.
„Sinu sõnakuulmatus tüütab mind, jiwah,” lausus ta. „Küsi luude käest järele või ma saadan Sharachi mehed esimesse koridori ning öö neelab su hõimu. Poisid heidetakse Hannu Pash’ist khaffit’itena välja ja naised jäävad kehvematele hõimudele hooradeks.” Loomulikult ei teeks ta midagi säherdust, kuid tüdruk ei pruukinud seda teada.
„Sa ei söandaks!” ütles Qasha.
„Miks peaksin austama sinu hõimu, kui sina keeldud austamast mind?” nõudis Jardir.
Qasha nuttis nüüd lahinal, ent sirutas sellegipoolest käe pungil musta viltkotikese järele, mida iga dama’ting kogu aeg kaasas kandis. Tema puhul oli see kinnitatud paljast pihta ümbritseva värvilistest helmestest vöö külge.
Talitusega juba harjunud Jardir tõmbas rasked sameteesriided ette, tõkestades vähimagi päikesevalguse, mis oleks võlujõu tühjaks teinud ja arbud kasutuks muutnud.
Qasha süütas küünla. Ta vaatas mehele hirmunud pilgul otsa. „Tõota mulle,” palus ta. „Tõota, et sa ei räägi Jiwah Ka’le iialgi, mida ma nüüd kohe teen.”
Ineverale. Jardir muidugi aimaski, et kui palees on teoksil intriig, siis on tema esimene naine sellega seotud, aga selle kuulmine haavas teda ometi. Ta oli nüüd Sharum Ka, kuid naine ei pühendanud teda endiselt plaanidesse.
„Tõotan Everami ja oma poegade vere nimel,” kinnitas Jardir.
Qasha noogutas ja heitis luud laiali. Jardir silmitses nende halvaendelist kuma ja kahtles esimest korda, kas need üldse on Everami hääl Ala peal.
„Täna öösel,” sosistas Qasha.
Jardir noogutas. „Pane kondid ära. Me ei räägi sellest rohkem.”
„Ja Sharachi hõim?” küsis Qasha.
„Ma poleks eladeski valanud raevu välja oma poja hõimu peale,” ütles Jardir, asetades käe neiu kõhule. Qasha ohkas ja toetas pea ta õlale, keha pingelangusest lõtv.
Kui päike oma päevase teekonna lõpetas, jättis Jardir Qasha padjaasemele magama ja tõmbas selga musta rüü ning pähe valge turbani. Ta võttis oma lemmikoda ja – kilbi ning läks trepist alla kai’Sharum’itega õhtust sööma.
Nad mekkisid vürtsiliha ja jõid külma vett, mille Jardiri ema, dal’ting’idest abikaasad ja õed olid lauale toonud. Tema dama’ting’idest kaasad kahtlemata luurasid varjude keskel, kuulates pealt, aga jiwah’d või mitte, lauas teenida ei suvatsenud nad kunagi. Ashan, tema vaimulik nõuandja, istus laua teises otsas tema vastas. Shanjat, kes oli Jardiri järel tõusnud tema vana üksuse kai’Sharum’iks, istus Jardiri paremal käel, ja Hasik, tema isiklik ihukaitsja, istus vasakul.
„Millised olid eile öösel meie kaotused?” küsis Jardir, kui nad teed rüüpasid.
„Kaotasime neli meest, Esimene Sõdalane,” ütles Ashan.
Jardir heitis talle üllatunud pilgu. „Kaji hõim kaotas neli meest?”
Ashan naeratas. „Ei, mu sõber. Krasia kaotas neli. Kaks sööda- ja kaks vahimeest. Dal’Sharum’id, kelle parim iga oli möödas ja kes läksid hiilgusesse.”
Jardir naeratas vastu. Sellest peale, kui temast sai Sharum Ka, olid öised kaotused kahanenud ning tapetud deemonite arv kasvanud.
„Ja alagai’d?” küsis ta. „Kui paljud nägid päikest?”
„Üle viiesaja,” vastas Ashan.
Jardir naeris. Tõeline arv oli küllap üle kahe korra väiksem, kuna kõikidel hõimudel oli kombeks tapetute hulgaga liialdada, aga sellegipoolest oli tegu ühe öö kohta tubli tööga, mida eelmise Sharum Ka ajal juba ette ei tulnud.
„Kaheksanda
