paar sõna öelda.”
„Oo, heameelega!” hüüdis tundmatu. „Siin pärnade all on nii hea olla, ja pealegi pole mul kuhugi kiiret.”
„Tead mis, Miša,” sosistas luuletaja, kui ta oli Berliozi kõrvale vedanud, „ta ei ole mingi välisturist, vaid spioon. See on vene emigrant, kes on kuidagiviisi siia pääsenud. Küsi talt dokumente, muidu laseb jalga…”
„Arvad või?” sosistas ehmunud Berlioz ja mõtles: „Tal on õigus!”
„Võid mind uskuda,” kähistas poeet talle kõrva sisse, „mängib lolli, et midagi välja uurida. Kuuled, kuidas ta vene keelt räägib.” Poeet piilus silmanurgast tundmatut – äkki paneb see plehku. „Lähme peame ta kinni, muidu laseb veel jalga…”
Ja luuletaja vedas Berliozi kättpidi pingi juurde.
Tundmatu ei istunud enam pingil, vaid seisis selle kõrval, käes õhuke tumehallide kaantega raamat, heast plingist paberist ümbrik ja visiitkaart.
„Vabandage, et ma vaidlustuhinas unustasin end tutvustada. Siin on minu visiitkaart, pass ja kutse tulla Moskvasse konsulteerima,” ütles tundmatu väärikalt ja vaatas teraselt mõlema literaadi otsa.
Viimastel oli väga piinlik. „Kurat, ära kuulis…” mõtles Berlioz ja andis viisaka käeliigutusega mõista, et dokumentide esitamiseks pole mingit vajadust. Kuni välismaalane neid toimetajale pakkus, jõudis luuletaja visiitkaardilt välja lugeda ladina tähtedega trükitud sõna „professor” ja perekonnanime esitähe „W”.
„Väga meeldiv,” pobises toimetaja kohmetult ja välismaalane pistis dokumendid taskusse.
Suhted olid seega jälle head ja kõik kolm istusid uuesti pingile.
„Olete meile konsultandiks kutsutud, professor?” küsis Berlioz.
„Jah, konsultandiks.”
„Kas te olete sakslane?” uuris Bezdomnõi.
„Ah et mina?” küsis professor üle ja jäi äkki mõttesse. „Jah, vist tõepoolest sakslane…” ütles ta.
„Te räägite pagana hästi vene keelt,” märkis Bezdomnõi.
„Oo, ma olen üldse polüglott ja oskan väga paljusid keeli,” vastas professor.
„Ja mis on teie eriala?” tahtis teada Berlioz.
„Minu erialaks on must maagia.”
„Säh sulle…” vilksatas mõte läbi Mihhail Aleksandrovitši pea.
„Ja… teid kutsuti meile seoses sellega?” küsis ta kogeldes.
„Jah, sellepärast kutsutigi,” kinnitas professor ja selgitas: „Siin leiti riiklikus raamatukogus ühe maagi, Aurillaci Gerberti autentsed käsikirjad kümnendast sajandist. Nüüd on vaja, et ma need läbi vaataksin. Ma olen ainuke selle ala eriteadlane maailmas.”
„Ahhaa! Te olete ajaloolane?” küsis Berlioz suure kergendustunde ja lugupidamisega.
„Jah, olen küll,” kinnitas õpetlane ja lisas äkki asja ees, teist taga: „Täna õhtul juhtub Patriarhi tiikide juures huvitav lugu!”
Toimetaja ja luuletaja hämmeldus oli suur, professor aga viipas nad sõrmega lähemale, ja kui nad tema poole kummardusid, ütles sosinal:
„Pidage silmas, et Jeesus oli olemas.”
„Vaadake, professor,” kostis Berlioz sunnitult naeratades, „me austame teie suuri teadmisi, aga ise oleme selles küsimuses teisel seisukohal.”
„Pole vaja mingeid seisukohti,” vastas kummaline professor, „lihtsalt ta oli olemas, ja ongi kõik!”
„Peab ju ometi tõestama…” alustas Berlioz.
„Tõestada pole siin midagi,” vastas professor ja alustas vaikselt, kusjuures tema aktsent oli äkki kadunud: „Kõik on üsna lihtne: ratsaväelase lohiseval sammul, valge, vereva palistusega mantel õlgadel, astus kevadkuu niisani neljateistkümnenda päeva varahommikul…”
2. PEATÜKK
PONTIUS PILATUS
Ratsaväelase lohiseval sammul, valge, vereva palistusega mantel õlgadel, astus kevadkuu niisani neljateistkümnenda päeva varahommikul Herodes Suure palee tiibu ühendavasse kaetud sammaskäiku Juudamaa prokuraator Pontius Pilatus.
Maailmas polnud asja, mida prokuraator oleks rohkem vihanud kui roosiõli lõhna, ja nüüd ennustas kõik halba päeva, sest see lõhn jälitas prokuraatorit varavalgest peale. Prokuraatorile näis, et roosilõhna levitavad aias kasvavad küpressid ja palmid, et vastikut roosilõhna immitseb ka nahkrakmete ja konvoi leha sekka. Lossi tagant kõrvalhoonetest, kuhu oli paigutatud koos prokuraatoriga Jeršalaimi saabunud Kaheteistkümnenda Välkleegioni esimene kohort, kandus aia ülemise platsi kaudu sammaskäiku suitsu ja selle kirbe suitsuhõngu hulka, mis andis tunnistust, et kokad on hakanud tsentuuriatele lõunat tegema, segunes samuti vänget roosilõhna.
„Oh suured jumalad, miks te mind küll nuhtlete? Ei ole mingit kahtlust! See on seesama, jälle seesama, see äravõitmatu, õudne tõbi hemikraania, mis paneb pool pead valutama. Selle käest pole pääsu, selle vastu ei aita ükski rohi. Katsun pead mitte liigutada.”
Mosaiikpõrandale purskkaevu juurde oli juba tõstetud tugitool, prokuraator võttis kellegi poole vaatamata istet ja sirutas käe välja. Sekretär pani väljasirutatud kätte aupaklikult tüki pärgamenti. Suutmata valulist grimassi tagasi hoida, laskis prokuraator pilgul kiiresti üle kirjutatu libiseda, andis pärgamendi sekretärile ja ütles vaevaliselt:
„Kohtualune on pärit Galileast? Kas tetrarh on asja uurinud?”
„Jah, prokuraator,” vastas sekretär.
„Ja tulemus?”
„Ta keeldus asja kohta otsust langetamast ja saatis Sanhedriini surmaotsuse teile kinnitamiseks,” seletas sekretär.
Prokuraatori põsk tõmbles, kui ta tasa ütles:
„Tooge süüalune sisse.”
Otsekohe tõid kaks leegionäri aiast rõdule sammaste vahele umbes kahekümne seitsme aastase mehe ja panid ta seisma prokuraatori istme ette. Mehel oli seljas vana ja katkine helesinine kitoon. Valget pearätti hoidis koos üle otsaesise tõmmatud rihm, käed olid seotud selja taha. Mehe vasak silm oli siniseks löödud, suunurk oli marraskil ja kuivanud verega koos. Mees vaatas prokuraatorit äreva uudishimuga.
See vaikis viivu ja küsis siis tasa aramea keeles:
„See olid siis sina, kes ässitas rahvast Jeršalaimi templihoonet maha kiskuma?”
Prokuraator istus nagu kivikuju, ainult ta huuled paotusid veidi, kui ta rääkis. Prokuraator oli nagu kivikuju sellepärast, et ta kartis liigutada pead, mida puuris põrgulik valu.
Seotud kätega mees kummardus veidi ettepoole ja hakkas rääkima:
„Hea inimene! Usu mind…”
Kuid prokuraator katkestas teda otsekohe, ilma et oleks end liigutanud
