pimedamaks, kui esimese tsentuuria tsentuurio Marcus, keda hüüti ka Rotitapjaks, prokuraatori ette astus. Rotitapja oli leegioni pikimast mehest pea jagu pikem ja õlgadest nii lai, et varjas täielikult päikese, mis seisis alles üsna madalal.
Prokuraator rääkis tsentuurioga ladina keeles:
„Kurjategija ütles mulle „hea inimene”. Viige ta siit korraks minema ja tehke talle selgeks, kuidas tuleb minuga kõnelda. Vigaseks ärge lööge.”
Ja kõik peale liikumatu prokuraatori saatsid pilguga Marcus Rotitapjat, kes vangile käeviipega märku andis, et see temaga kaasa tuleks.
Rotitapjat saadeti pilkudega kõikjal, kuhu ta iganes läks, sest ta oli nii pikk, ja kui teda nähti esmakordselt, siis ka sellepärast, et tsentuurio nägu oli moonutatud: germaanlaste sõjanui oli lömastanud ta nina.
Marcuse rasked sammud kõmisesid mosaiikpõrandal, kinniseotud mees astus hääletult tema kannul ja seejärel jäi sammaskäigus nii vaikseks, et oli kuulda, kuidas all aias kudrutavad tuvid ja vesi purskkaevus laulab vulinal oma keerulist ja kaunist laulu.
Prokuraatoril tuli tahtmine püsti tõusta, meelekoht veejoa alla pista ja niiviisi seisma jääda. Kuid ta teadis, et seegi ei tooks talle kergendust.
Kui Rotitapja oli vangi sammaste vahelt alla aeda viinud, võttis ta pronkskuju jalamil seisva leegionäri käest nuudi ja lõi suuremat hoogu võtmata vangile vastu õlgu. Tsentuurio liigutus oli hooletu ja kerge, kuid kinniseotud mees prantsatas maha, nagu oleks tal jalad alt niidetud, ta ahmis õhku, tema näost kadus viimne kui verepiisk ja pilgus kustus mõte.
Ainult vasaku käega tõstis Marcus mahakukkunu kergelt üles nagu tühja koti, pani jalgadele ja ütles läbi nina konarlikus aramea keeles:
„Rooma prokuraatorile tuleb öelda hegemoon. Muid sõnu mitte tarvitada. Seista sirgelt. Said sa minust aru, või pean ma sind veel lööma?”
Vangi põlved nõtkusid, kuid ta tuli endaga toime, veri valgus põskedesse tagasi, ta tõmbas hinge ja vastas kähedalt:
„Ma sain sinust aru. Ära löö mind.”
Hetk hiljem seisis ta jälle prokuraatori ees.
Kõlas tuhm, haige hääl:
„Nimi?”
„Minu nimi?” kostis vang tõtlikult, väljendades kogu oma olemusega valmisolekut asjalikult vastata ja mitte enam viha äratada.
Prokuraator ütles poolihääli:
„Oma nime ma tean. Ära tee ennast rumalamaks, kui sa oled. Sinu nimi.”
„Ješua,” vastas vang kiiresti.
„On sul hüüdnimi?”
„Ha-Notsri.”
„Kust sa pärit oled?”
„Gamala linnast,” vastas vang, peanoogutusega mõista andes, et kuskil kaugel temast paremat kätt, põhja pool, asub Gamala linn.
„Kes sa sünnilt oled?”
„Ma ei tea täpselt,” vastas vang varmalt, „ma ei mäleta oma vanemaid. Mulle on räägitud, et mu isa oli süürlane…”
„Kus on su elupaik?”
„Mul ei ole kindlat elupaika,” vastas vang häbelikult, „ma rändan linnast linna.”
„Seda saab öelda lühemalt, üheainsa sõnaga – hulgus,” ütles prokuraator ja küsis: „On sul omakseid?”
„Ei ole kedagi. Olen maailmas üksinda.”
„Tunned sa kirja?”
„Jah.”
„Oskad sa mõnda keelt peale aramea keele?”
„Jah. Kreeka keelt.”
Paistes laug kerkis, kannatusevines silm uudistas vangi. Teine silm jäi suletuks.
Pilatus hakkas rääkima kreeka keeles:
„See olid siis sina, kes tahtis templihoonet maha lõhkuda ja ässitas rahvast seda tegema?”
Vangi nägu elavnes jälle, tema silmadest kadus ehmatus ja ta vastas kreeka keeles:
„Mina, hea…” vangi silmades vilksatas õudus, sest ta keel oleks äärepealt vääratanud, „mina, hegemoon, pole eluilmas tahtnud templihoonet maha lõhkuda ja pole ka kedagi sellele mõttetule teole ässitanud.”
Sekretäri näole, kes madala lauakese kohal kummargil olles vangi sõnu üles tähendas, tekkis hämmastus. Ta kergitas pead, kuid kummardus kohe jälle pärgamendi kohale.
„Pühade puhul koguneb sellesse linna hulk igasuguseid inimesi. Nende seas on maage, astrolooge, ettekuulutajaid ja mõrtsukaid,” prokuraatori hääl oli ühetooniline, „ning tuleb ette ka valetajaid. Sina näiteks oled valetaja. Siin on selgelt kirjas: ässitas templihoonet maha lõhkuma. Nii on tunnistanud inimesed.”
„Need head inimesed,” alustas vang, lisades kiiresti „hegemoon”, ja jätkas: „pole midagi õppinud ja ajasid segi kõik, mis ma rääkisin. Ma hakkan üldse pelgama, et see segadus võib kesta väga pikka aega. Ja see tuleb ainult sellest, et ta minu juttu valesti üles kirjutab.”
Saabus vaikus. Nüüd vaatasid mõlemad valust piinatud silmad vangi raske pilguga.
„Kordan sulle, ja viimast korda, ära teeskle hullu, röövel,” lausus Pilatus leebelt ja ühetooniliselt, „sinu juttu pole palju kirja pandud, kuid nendest ülestähendustest piisab, et sind üles puua.”
„Ei, ei, hegemoon,” ütles vang – ta oli üleni pingul soovist ennast uskuma panna –, „see on üks kitsenahast pärgamendiga mees, kes aina käib ja kirjutab. Ma vaatasin ükskord seda pärgamenti ja kohkusin ära. Ma pole iial rääkinud niisuguseid asju, nagu tal kirjas oli. „Põleta ära oma pärgament, ma palun sind,” vannutasin ma teda. Aga ta kiskus selle mul käest ja jooksis minema.”
„Kes see oli?” küsis Pilatus põlastavalt ja katsus meelekohta.
„Leevi Matteus,” oli vang meelsasti nõus seletama. „Ta oli maksukoguja, ma kohtasin teda esimest korda suure tee ääres Betfages, seal, kuhu ulatub nurgake viigipuuaeda, ja alustasin juttu. Alguses oli ta minu vastu vaenulik ja koguni solvas mind, see tähendab, arvas, et solvab, nimetades mind koeraks.” Vang naeratas. „Mina ei näe küll selles loomas midagi nii halba, et oleks põhjust selle sõna pärast solvuda…”
Sekretär katkestas kirjutamise ja vaatas vargsi üllatunult üles, aga mitte vangi, vaid prokuraatori poole.
„…aga kui ta oli mind kuulanud, muutis ta meelt,” jätkas Ješua, „viskas lõpuks raha tee peale ja ütles, et tuleb minu seltsis rändama…”
Pilatus muigas ühe näopoolega, kollased hambad irevil, ja keeras end pead liigutamata sekretäri poole:
„Oh vägev Jeršalaim! Mis imeasju siin küll ei kuule! Maksukoguja, kas kuulete, maksukoguja viskas raha tee peale!”
Et sekretär ei teadnud, mida vastata, pidas ta vajalikuks
