ud Raev
Tädi Margiele ning mu tädi Agnese ja tädi Eleanore mälestuseks minu loomingulisuse õhutamise eest.
1
Elena astus lagendikule.
Tema jalge all krabisesid puudelt langenud külmunud sügislehed. Saabunud oli videvik ja kuigi torm hakkas vaibuma, muutus õhk metsas külmemaks. Elena külma ei tundnud.
Ka polnud tal mitte kõige vähematki pimeduse vastu. Tema pupillid olid hiigelsuured ning püüdsid imepisikesi valguseosakesi, mis inimsilmale oleksid nähtamatud. Tema aga nägi väga selgesti kaht kogu, kes hiigelsuure tammepuu all raevukalt võitlesid.
Ühel olid tumedad paksud juuksed, mis olid tuule käes muutunud mäslevaks ja lainetavaks juuksemereks. Ta oli teisest õige natuke pikem, ja kuigi Elena ei näinud tema nägu, teadis ta millegipärast täiesti kindlalt, et sel kogul on rohelised silmad.
Ka teisel oli paks tume juuksepahmakas, kuid tema juuksed olid kuidagi nägusamad ja sirgemad, meenutades natuke mõne väga ilusa looma läikivat karva. Tema hambad olid raevukalt irevil ja keha muidu vaba nõtkus oli muutunud kiskja ründeasendiks. Tema silmad olid süsimustad.
Elena jälgis neid mitu minutit rahulikult end kordagi liigutamata. Ta oli unustanud, miks ta siia oli tulnud, miks tema meeltes kajav võitluskära oli ta siia meelitanud. Olla nii lähedal nende raevule, vihkamisele ja valule, nende hääletutele karjetele – see oli peaaegu kurdistav. Paistis, et võitlus käib elu ja surma peale.
Huvitav, kumb võidab, mõtles Elena. Mõlemad noormehed olid verised ja haavatud ning pikema vasak käsi rippus kuidagi ebaloomuliku nurga all. Sellest hoolimata oli ta oma vastase äsja vastu tammepuu krobelist tüve surunud. Tema raev oli nii suur, et lisaks võitluskära kuulmisele neiu lausa tundis ja maitses seda ning mõistis, et just viha annabki noormehele praegu selle tohutu jõu.
Ja siis meenus Elenale, miks ta siia oli tulnud. Kuidas ta võis selle ometi unustada? Tema on viga saanud. Tema oli Elenat oma meeltes kutsunud, tüdruku oma raevu ja valu lainetega üle külvanud. Elena oli talle appi tulnud, sest ta kuulub üksnes temale.
Kaks kogu rähklesid nüüd külmunud maapinnal, nad võitlesid otsekui hundid, urisedes ja lõrisedes. Elena lähenes neile kiiresti ja vaikselt. Laineliste juuste ja roheliste silmadega poiss – Stefan, sosistas üks hääl Elena meeltes – oli peal, sõrmed parasjagu teise kõri pigistamas. Üle Elena uhtus viha – ja tarve kaitsta. Ta astus kärmelt noormeeste juurde ning haaras kägistavast käest, et see vastase kõri ümbert lahti saada.
Elenale ei tulnud pähegi, et võib-olla ta ei jaksa seda teha. Ta lihtsalt jaksas, oligi kõik. Ta viis oma keharaskuse ühele küljele ja tõmbas äkilise hooga vangi tema vastase haardest välja. Kauba peale virutas ta kõigest jõust hoobi vastu poisi haavatud käsivart ja lõi siis räbaldunud lehtede sisse kukkunud kogule kõigest jõust näkku. Siis hakkas ta teda selja tagant kägistama.
Elena rünnak oli tulnud üllatusena, kuid vastane polnud kaugeltki võidetud. Ta pani vihaselt vastu, terve käsi neiu kõri järele kobamas. Ta surus pöidla valusasti vastu Elena kaela, kuni ta sellest viimaks ühe käega kinni sai.
Elena avastas, et ründab kätt hammastega. Ta ei teinud seda teadlikult, lihtsalt tema keha teadis ise mida teha. Tema hambad on relv, ja need tungisid täie hooga lihasse, hakates instinktiivselt verd välja imema.
Kuid noormees oli temast tugevam. Tugeva jõnksatusega rebis ta end Elena haardest välja ja lükkas tüdruku selili. Ja siis oli ta kaksiratsi Elena peal, nägu loomalikust raevust moondunud. Elena sisises tema peale ja sihtis oma pikkade küüntega tema silmi, kuid noormees lõi tema käe eemale.
See poiss tapab ta ära. Isegi haavatuna oli ta Elenast oluliselt tugevam. Noormehe huuled olid paljastanud hambad, mis olid juba purpurse verega koos. Ta oli ründevalmis nagu kobra.
Ja siis ta peatus äkitselt, kummardudes endiselt Elena kohale ja tema näoilme muutus täielikult.
Elena nägi, kuidas rohelised silmad lähevad imestusest pärani. Pupillid, mis enne olid olnud õelateks täpikesteks kokku tõmbunud, läksid äkki väga hiigelsuureks. Ta jõllitas Elenale otsa, otsekui näeks teda alles praegu tõeliselt esimest korda.
Miks ta teda niimoodi vaatab? Miks ta sellega lihtsalt ühele poole ei taha saada? Ja siis nõrgenes Elena õlga pigistava käe raudne haare. Loomalik lõrin oli kadunud, selle asemel oli tema näkku ilmunud segadus ja imestus. Noormees astus sammukese tagasi ja istus maha, aidates ka Elenal tõusta, ise temalt hetkekski pilku pööramata.
„Elena,” sosistas ta katkeva häälega. „Elena, see oled sina.”
Kas see on siis minu nimi, mõtles tüdruk. Elena?
Tegelikult polnud sel absoluutselt mitte mingit tähtsust. Elena heitis pilgu jändriku tammepuu poole. Seal seisis endiselt tema, seisis üles kistud juurte vahel, hingeldades ja ühe käega vastu puutüve toetudes. Tema vaatas Elenale oma lõputult sügavmustade silmadega otsa, kulm kortsus.
Ära muretse, mõtles Elena. Ma saan sellega siin väga kergesti hakkama. Ta on rumal. Ja siis ründas ta rohesilma uuesti täie jõuga.
„Elena!” karjatas too, kui tüdruk ta hooga pikali lõi. Ta tõstis oma terve käe ja haaras Elenal õlast kinni, sundides teda endale otsa vaatama. „Elena, see olen mina, Stefan! Elena, vaata mulle ometi otsa!”
Ta vaatas. Ainus asi, mis talle selles vaatepildis mõõdukat huvi pakkus, oli noormehe paljas kael. Elena sisises jälle, tema ülahuul tõmbus tagasi ning paljastas kihvad.
Noormees tardus paigale.
Elena tundis peaaegu füüsiliselt, kuidas teise keha läbib kohutav šokilaine, nägi, kuidas tema pilgus järsku mingi seal enne olnud lootusekübe tuhandeks killuks puruneb. Poisi nägu läks lubivalgeks, justkui oleks keegi talle täiest jõust jalaga kõhtu löönud. Ta raputas uskumatult pead ja tema segane pilk kinnitus nüüd mudasele maapinnale.
„Ei,” sosistas ta. „Oh ei, palun, ei…”
Paistis, et ta kõneleb iseendaga ega eeldagi, et keegi teda kuulaks või talle vastaks. Ta sirutas käe Elena põse poole ning tütarlaps lõi selle kõigest jõust eemale.
„Oh, Elena…” sosistas roheliste silmadega võõras.
Viimasedki jäljed raevust ja loomalikust verejanust olid tema näolt kadunud. Tema pilk oli segaduses, murest murtud ja löödud.
Ja haavatav. Elena kasutas juhust, et ahvatlevat paljast kaela rünnata. Noormehe käsi tõusis, lükkas ta eemale ja siis kukkus käsi taas jõuetult küljele.
Noormees vaatas talle mõne hetke otsa, pilk täis kirjeldamatut valu, ja siis andis ta alla. Ta lihtsalt ei võidelnud enam.
Elena tunnetas iga oma ihurakuga, et teise vastupanu on lakanud. Ta lamas külmunud maapinnal, tammelehtede risu juustes, ja jõllitas tühja pilguga Elenast mööda, kuhugi musta pilvise taeva poole.
Tee siis seda, ütles üks hääl tüdruku meeltes.
Elena kõhkles hetkeks. Midagi neis silmades tekitas temas kummalise tunde, äratas mingeid ähmaseid mälestusi. Kuuvalguses seismine, kusagil katusekambris istumine… Kuid need mälestused olid liiga ebamäärased. Ta ei suutnud neist kuidagi sotti saada ning pingutus pani tal pea pööritama ja ajas iiveldama.
Ja tegelikult peab see siin ju surema, see roheliste silmadega Stefani-nimeline. Sest ta oli temale haiget teinud, sellele teisele, sellele, kellega Elena peab koos olema. Mitte keegi ei tohi temale haiget
