vastas ta. „Kuid mulle tundus, et see tahab mind rünnata. Aga ma pääsesin ära.” Ta mängis hajameelselt Damoni nahkjaki lukuga, naeratas saladuslikult ja vaatas oma pikkade ripsmete alt talle otsa.
Esimest korda välgatas Damoni näol emotsioon. Tema huuled kõverdusid kummaliseks grimassiks. „Sa pääsesid ära.”
„Jah. Mulle tuli meelde, mida… keegi… mulle voolava vee kohta oli rääkinud. Et kurjus ei saa seda ületada. Sellepärast sõitsin ma Drowningi oja poole, silla poole. Ja siis…” Elena kõhkles, kortsutas kulmu ning püüdis peas taas valitsevas segaduses mingit pidepunkti leida. Vesi. Ta mäletas vett. Ja seda, et keegi karjus. Aga mitte midagi muud. „Ja siis sõitsin ma üle silla,” lõpetas ta säravalt ja enesega rahulolevalt. „Ma pidin seda tegema, sest siin ma olen. Ja kogu lugu. Kas me võime nüüd minema hakata?”
Damon ei vastanud talle.
„Auto on ikka veel jões,” ütles Stefan. Nad vaatasid Damoniga teineteisele otsa nagu kaks täiskasvanut, kes mitte midagi taipava lapse kuuldes vestlevad, hetkeks oli kogu nende vaen kadunud. Elena tundis kerget ärrituspistet. Ta avas suu, kuid Stefan jätkas: „Ma leidsin selle koos Bonnie ja Meredithiga. Sukeldusin, sain ta kätte ja tõin veest välja, aga selleks ajaks…”
Mis selleks ajaks siis saanud oli? Elena kortsutas kulmu.
Damoni huuled keerdusid põlglikku irvesse. „Ja sa andsid lihtsalt alla? Kõigist inimestest just sina oleksid pidanud kahtlustama, mis võib juhtuda. Või oli see mõte sulle nii vastik, et sa ei julgenud seda isegi kaaluda? Eelistanuksid sa tõesti, et ta oleks päriselt surnud?”
„Tal polnud pulssi, ta ei hinganud!” ägestus Stefan. „Ja ta polnud piisavalt palju verd joonud, et ta oleks saanud muutuda!” Tema pilk läks karmiks. „Igatahes mitte minu oma.”
Elena tegi suu jälle lahti, kuid Damon pani kaks sõrme tema huultele, et ta vait püsiks. Ta lisas sujuvalt: „Ja see ongi probleem – või oled sa selle nägemiseks ka liiga pime? Sa ütlesid, et ma teda vaataks, vaata siis ise ka. Ta on šokis ja arust ära. Jah, isegi mina tunnistan seda.” Ta tegi pausi ja naeratas enne jätkamist oma pimestavat naeratust. „See ei ole lihtsalt tavaline segadus pärast muutumist. Tal on verd vaja, inimverd, või tema keha ei suuda muutust lõpuni viia. Ta võib surra.”
Mis mõttes ma arust ära olen? mõtles Elena nördinult. „Minuga on kõik korras,” ütles ta läbi Damoni sõrmede. „Ma olen lihtsalt väsinud ja kõik. Ma tahtsin just magama jääda, kui ma teid kaklemas kuulsin ja ma tulin sulle appi. Ja siis ei lase sa mul teda isegi ära tappa,” lõpetas ta põlglikult.
„Jah, miks sa ei lasknud?” küsis Stefan. Ta jõllitas Damonit, otsekui sooviks pilguga temast augud läbi puurida. Igasugune koostöövalmidus tema olekust oli kadunud. „See oleks olnud ju kõige lihtsam, mis?”
Äkki maruvihane Damon vahtis omakorda Stefanit, tema ärritus hakkas juba venna omaga sarnanema. Ta hingas väga kiiresti ja lühikeste hingetõmmetega. „Võib-olla ei meeldi mulle kergema vastupanu teed minna,” sisistas ta. Siis aga paistis, et ta saavutab enda üle taas kontrolli. Tema huuled kõverdusid pilkavaks irveks ning ta lisas: „Ütleme siis niimoodi, armas vend: kui keegi su tapab, siis teen seda mina. Mitte keegi teine. Kavatsen selle eest isiklikult hoolt kanda. Ja tapmine on miski, milles ma olen väga osav, selles võid sa kindel olla.”
„Seda oled sa meile juba näidanud,” vastas Stefan väga vaikselt, lausudes iga sõna nii, nagu tekitaks selle väljaütlemine temas kohutavat iiveldust.
„Aga teda,” ütles Damon rahulikult, Elena poole hõõguvat pilku heites, „ma ei tapnud. Miks ma oleks pidanud? Oleksin võinud ta iga kell vampiiriks muuta.”
„Äkki sellepärast, et ta oli just äsja kellegagi kihlunud.”
Damon tõstis üles Elena käe, mille sõrmed olid endiselt tema omadega vaheliti. Elena nimeta sõrmes sädeles tumesinise kiviga kuldsõrmus. Elena kortsutas sõrmuse nägemise peale kulmu, talle meenus ähmaselt, et oli seda justkui kusagil näinud. Siis kehitas ta õlgu ja nõjatus väsinult Damoni vastu.
„Hea küll, hea küll,” ütles Damon Elena poole vaadates. „See ei paista praegu mingi teema olevat, või mis? Mul on tunne, et ta on su suurima rõõmuga ära unustanud.” Ta vaatas Stefanile otsa ja naeratas ebameeldivalt. „Aga küll me teada saame, kui ta jälle tema ise on. Me võime ju temalt endalt küsida, kumma meist ta valib. Nõus?”
Stefan vangutas õudusega pead. „Kuidas sa saad midagi sellist isegi öelda? Pärast kõike, mis juhtus…” tema hääl vaibus.
„Katherine’iga? Mina võin selle välja öelda, kui sina ei suuda. Katherine tegi rumala otsuse ja maksis selle eest ränka hinda. Elena on teistsugune, ta teab, mida ta tahab. Aga sinu nõusolek või keeldumine ei oma vähimatki tähtsust,” lisas ta Stefani võimalikke uusi proteste summutades. „Fakt on see, et ta on praegu väga nõrk ja vajab verd. Ma kavatsen hoolitseda selle eest, et ta saaks, mis vaja, ja siis kavatsen ma välja selgitada, kes seda talle tegi. Sina võid kaasa lüüa või mitte. Sinu oma valik.”
Ta tõusis ja tõmbas Elena enda kõrvale püsti. „Lähme.”
Elena tõusis meelsasti ja kuulekalt üles, rahul, et saab juba kord liikuma hakata. Öine mets oli põnev paik, ta polnud seda kunagi varem märganud. Öökullide painavad, otsekui leinalised huiked kõlasid puuokste vahel, hiired jooksid otse tema jalgade eest mööda. Õhk oli kohati külmem, otsekui külmuks see metsas esmalt älvestes ja lohkudes. Elena avastas, kui lihtne oli tal läbi lehevaiba Damoni kõrval liikuda, tuli lihtsalt olla ettevaatlik ja vaadata, kuhu astud. Ta ei vaadanud tagasi, et näha, kas Stefan järgneb neile või ei.
Ta tundis kohe ära paiga, kus nad metsast välja astusid. Ta oli siin täna juba olnud. Nüüd aga toimus siin mingi kohutav sagimine: punaste ja siniste vilkuritega autod, prožektorid, mis tumedaid ringi askeldavaid inimfiguure valgustasid. Elena vaatas toimuvat mõõduka uudishimuga. Mitmed neist olid tuttavad. See naine näiteks, kõhna vaevatud näo ja äreva pilguga – tädi Judith? Ja pikk mees tema kõrval – tädi Judithi kihlatu Robert?
Neil peaks veel keegi kaasas olema, mõtles Elena. Laps, kellel on sama helevalged juuksed kui Elenal endal. Aga kui väga ta ka ei pingutanud, lapse nimi talle meelde ei tulnud.
Kaks tüdrukut seisid teineteise ümbert kinni hoides keset mingite ametiisikute ringi, neid mäletab ta küll. Pisike nuttev punapea on Bonnie. Tumedate juustega pikem tüdruk on Meredith.
„Aga ta ei ole vees,” ütles Bonnie parasjagu mingile vormiriietuses mehele. Tema värisev hääl oli hüsteeria piiril. „Me nägime, kuidas Stefan ta veest välja tõi. Ma olen seda ju mitu korda rääkinud.”
„Ja te jätsite ta koos temaga siia?”
„Me pidime. Torm läks üha hullemaks ja miski tuli meie poole…”
„Ärge seda viimast tähele pange,” sekkus nüüd Meredith. Ta tundus ainult õige veidi rahulikum kui Bonnie. „Stefan ütles, et kui ta peab… lahkuma, siis jätab ta Elena pajude alla.”
„Ja kus Stefan praegu on?” küsis teine mundris mees.
„Me ei tea. Me läksime tagasi, et abi kutsuda. Ta tuli tõenäoliselt meie järel. Aga selles osas, mis… Elenaga juhtus…” Bonnie pööras politseinikele selja ja peitis näo nuuksudes sõbranna õlale.
Nad on minu pärast endast väljas, mõistis Elena. Kui rumal neist. Selle asja saab igatahes kohe korda ajada. Ta astus
