tarvis tema, Damoni ja üpris uimase Matti ühiseid jõupingutusi, et tüdrukut eemale kiskuda.
„Elena peab nüüd puhkama,” ütles Damon. „Ma viin ta kuhugi, kus see on turvaline.” Ta ei küsinud Stefanilt – ta lihtsalt teatas talle seda.
Samal ajal kui nad lahkusid, lisas üks hääl vaid Stefani peas: Ma pole unustanud seda, kuidas sa mind ründasid, vend. Me vestleme sellest hiljem.
Stefan vaatas neile järele. Ta oli tähele pannud, kuidas Elena pilk püsis pidevalt Damonil, kuidas ta midagi küsimata poisile järgnes. Kuid oht oli nüüd möödas, Matti veri oli andnud Elenale vajalikku elujõudu. See mõte oli ainus, millest Stefan sai veel kinni hoida, ja ta kinnitas endale üha uuesti ja uuesti, et see ongi ainus asi, mis loeb.
Ta pöördus ja uuris hetke mõtlikult uimast Matti. Inimene oli vajunud ühte plasttooli ning jõllitas loiult otse enda ette.
Siis tõstis ta oma pilgu Stefanile ja nad vaatasid teineteisele süngelt otsa.
„Niisiis,” ütles Matt vaikselt. „Nüüd ma siis tean.” Ta vangutas pead ja pööras selle siis veidi kõrvale. „Aga ma ei suuda seda ikkagi uskuda,” pomises ta. Ta puudutas sõrmedega ettevaatlikult oma kaela ja krimpsutas nägu. „See välja arvatud.” Siis kortsutas ta kulmu. „Too tüüp – Damon. Kes ta on?”
„Minu vanem vend,” vastas Stefan tühjalt. „Kust sina tema nime tead?”
„Ta oli möödunud nädalal Elena pool. Kassipoeg hakkas teda kriimustama.” Matt vaikis hetkeks ja siis tuli talle ka kõik ülejäänu meelde. „Ja Bonniel oli mingisugune selgeltnägemishoog.”
„Ettekuulutus? Mida ta ütles?”
„Ta ütles… ta ütles, et selles majas on Surm.”
Stefan vaatas ukse poole, kust Damon ja Elena olid just välja astunud. „Bonniel oli õigus.”
„Stefan, mis toimub?” Matti häälde oli siginenud abipalve. „Ma ei mõista. Mis Elenaga juhtus? Kas ta jääbki nüüd igavesti selliseks? Kas me ei saa midagi teha?”
„Milliseks?” küsis Stefan julmalt. „Uimaseks? Vampiiriks?”
Matt pööras pilgu eemale. „Mõlemat.”
„Mis esimest asja puudutab, siis nüüd kui ta süüa on saanud, muutub ta ilmselt veidi mõistlikumaks. Vähemalt Damon arvab nii. Aga mis teist küsimust puudutab, siis on nüüdsest vaid üks asi, mida tema seisundi muutmiseks teha saab.” Matti pilgus süttis lootus, ning Stefan jätkas: „Sa võid võtta puust vaia ja selle talle südamesse torgata. Siis pole ta enam vampiir. Siis on ta lihtsalt surnud.”
Matt tõusis ja läks akna juurde.
„Aga sa ei tapaks teda, sest see on juba tehtud. Ta uppus jõkke, Matt. Aga kuna temas oli küllalt minu verd…” ta vakatas hetkeks ja köhatas kurgu puhtaks, „ja nagu selgus, ka minu venna oma, siis lihtsalt suremise asemel ta hoopis muutus. Ta ärkas kütina nagu meie. Nüüdsest on ta kütt.”
Selg endiselt Stefani poole pööratud, vastas Matt: „Ma teadsin alati, et sa oled teistsugune. Ütlesin endale, et asi on lihtsalt selles, et sa oled välismaalane.” Ta vangutas taas pead otsekui iseendale midagi ette heites. „Aga sügaval sisimas teadsin ma, et siin on midagi enamat peidus. Ja miski ütles mulle sellest hoolimata, et ma võin sind usaldada, ja seda ma tegingi.”
„Nagu tookord, kui sa minuga raudürti toomas käisid?”
„Jah. Nagu tookord.” Ta lisas: „Kas sa võiksid mulle nüüd öelda, mis värk sellega oli?”
„See oli Elena kaitsmiseks. Ma tahtsin Damonit temast eemal hoida. Aga paistab, et tema ise seda ei tahtnud.” Stefan ei saanud sinna midagi parata, et tema hääles kõlas kibedus ja reedetus.
Matt pöördus. „Ära mõista hukka, kuni sa kõiki fakte ei tea, Stefan. See on üks asi, mille mina selgeks olen saanud.”
Stefan jahmus ja naeratas siis mornilt. Elena endiste poiss-sõpradena olid tema ja Matt nüüd samal pulgal. Ta mõtles, kas tema suudab asja sama rahu ja väärikusega võtta, nagu Matt seda oli teinud. Võtta kaotus vastu nagu džentelmen.
Vaevalt küll.
Väljast kostis mingi hääl. See oli inimkõrvale kuuldamatu ja Stefan peaaegu ignoreeris seda – kuni öeldu tema teadvusesse tungis.
Siis meenus talle, mida ta oli siinsamas koolimajas mõni tund tagasi teinud. Kuni praeguse hetkeni oli ta Tyler Smallwoodi ja tema löömameestest sõbrad täiesti unustanud.
Nüüd kui see talle meenus, hakkasid häbi ja hirm Stefani kõri pitsitama. Ta oli olnud leina tõttu ja Elena pärast täiesti arust ära ning pingeolukorras oli ratsionaalne mõtlemine kadunud. Kuid see ei vabanda tehtut. Kas nad kõik on surnud? Kas oli tema, kes ta oli nii ammu vandunud enam mitte kunagi tappa, mõrvanud täna kuus inimest?
„Stefan, oota. Kuhu sa lähed?” Kui ta ei vastanud, tuli Matt talle järele, pooljoostes, et talle üldse järele jõuda, koolimajast välja ja selle esisele asfaltsillutisele. Kaugemal, välja teises otsas, seisis Quonseti hüti ees härra Shelby.
Koristaja nägu oli hall ning hirm oli tema näkku vajutanud sügavad vaod. Paistis, et ta püüab karjuda, ent tema suust tuli välja üksnes vaikne kähin. Temast mööda trügides tundis Stefan õudustäratavat déjà-vu’d.
Näis, otsekui oleks Tondilossi ilmestanud hull kirvemõrvar ka siin tegutsenud. Välja arvatud muidugi tõsiasi, et see siin polnud külaliste hirmutamiseks mõeldud lavastus. See kõik oli vägagi tõeline.
Kõikjal keset katkisi mööblitükke ning purunenud aknaklaasi kilde lebasid kehad. Iga nähtav pind oli kaetud verega, see kuivas seal, pruunikaspunane ja kurjakuulutav. Ja vaid üks pilk nende kehade poole paljastas, miks: kõigil neil olid punetavad lillakad haavad kaelal. Välja arvatud Caroline: tema kõri oli puutumata, kuid ta jõllitas ebaloomulikult tühja pilguga otse enda ette kuhugi kaugusesse.
Stefani selja taga seisis hingeldav Matt. „Stefan… Elena ei teinud ju… ta ei teinud ju ometi…”
„Ole vait,” vastas Stefan järsult. Ta heitis pilgu tagasi härra Shelby poole, kuid koristaja oli kummargil oma põrandaharjade ja moppide käru kohal. Klaasikillud rigisesid Stefani jalge all, kui ta üle põranda kõndis ja siis Tyleri kõrvale põlvitas.
Elus. Seda taibates uhtus üle Stefani tohutu kergenduslaine. Tyler hingas vaevaliselt, tema rind kerkis tasakesi üles-alla ja kui Stefan poisi pead pööras, paotusid veidi tema udused ja tühjad silmad.
Sa ei mäleta juhtunust mitte midagi, ütles Stefan talle mõttes. Seda tehes imestas ta ise, miks ta üldse vaevub. Ta peaks lihtsalt Fell’s Churchist lahkuma, nüüd kohe jalga laskma ja mitte iial enam naasma.
Aga ta ei tee seda. Mitte seni, kuni Elena on siin.
Ta kogus ka teised teadvuseta meeled oma vaimsesse haardesse ning ütles neile sama, istutades selle teadmise sügavale nende sisse. Te ei mäleta, kes teid ründas. Te ei mäleta kogu sellest pärastlõunast mitte kui midagi.
Seda tehes tundis Stefan, kuidas ta lausa väriseb pingutusest. Ta hakkab läbi põlema.
Õues oli härra Shelby lõpuks hääle tagasi saanud ja karjus midagi. Väsinult lasi Stefan Tyleri
