aega otsa, kumbki ei lausunud sõnakestki ega liigutanud end. Siis kukkus tädi Judithi käsi suu eest ja ta hakkas valjusti kisendama.
4
Miski rebis Elenat puu otsast alla, protestikriisetest hoolimata kukkuski ta ning maandus siis jalgadele nagu kass. Sekundi murdosa hiljem tabasid maad ka põlved ning said üpris tugevasti muljuda.
Elena ajas end püsti, küüned õieli nagu kassil, et süüdlast rünnata. Damon lükkas loiult tema käe eemale.
„Miks sa mind alla kiskusid?” nõudis tüdruk.
„Miks sa paigale ei jäänud, sinna, kus ma sul olla käskisin?” nähvas Damon vastu.
Nad põrnitsesid teineteisele altkulmu otsa, mõlemad tulivihased. Siis pälvis miski Elena tähelepanu. Teise korruse toas kisendati endiselt, ja nüüd saatis seda lisaks veel aknalingi lõgistamine ja vastu klaasi peksmine. Damon nügis ta vastu majaseina seisma, et neid ülalt näha ei oleks.
„Hakkame minema, mulle aitab sellest lärmist,” ütles ta nõudlikult ning heitis korraks pilgu üles. Elena vastust ootamata võttis ta tütarlapsel käest kinni. Elena hakkas aga vastu.
„Ma pean tuppa minema!”
„Sa ei saa.” Damon naeratas talle oma hundilikku naeratust. „Ja ma mõtlen seda sõna otseses mõttes. Sa ei saa sinna majja minna. Sind pole sisse kutsutud.”
Hetkeks täiesti pahviks löödud Elena laskis tal end mõne sammu järel vedada. Siis aga seisis ta taas kindlalt oma jalgadel.
„Aga mul on oma päevikut vaja!”
„Misasja?”
„See on seinakapis põrandalaua alla peidetud. Mul on seda vaja. Ma ei saa ilma päevikuta magama jääda.” Elenal polnud tegelikult õrna aimugi, miks ta selle pärast niisugust kära tõstab, kuid millegipärast tundus päevik väga tähtis.
Damon nägi välja, nagu katkeks tema kannatus kohekohe, siis aga tema ilme selgines. „Siin see on,” ütles ta rahulikult, silmad sädelemas. Ta võttis midagi kuuetaskust välja. „Võta.”
Elena silmitses noormehe pakutavat kahtlustava pilguga.
„See on ju sinu päevik, kas pole?”
„Jah, aga see on vana. Ma tahan oma uut päevikut.”
„Pead sellega leppima, sest midagi muud sa praegu ei saa. Tule nüüd, enne kui nad kogu ümbruskonna jalule ajavad.” Tema hääl oli jälle jahedaks ja käskivaks muutunud.
Elena silmitses raamatukest noormehe käes. See oli väike, siniste sametkaantega ja metallist lukuga. Võib-olla tõesti mitte just kõige uuem, aga vähemalt oli see tuttavlik. Elena otsustas, et päevik on vastuvõetav.
Ta lasi Damonil end öhe viia.
Ta ei küsinud, kuhu nad lähevad. Tal polnud sellest tõtt-öelda sooja ega külma. Kuid ta tundis maja Magnolia Avenue’l ära: siin elab praegu Alaric Saltzman.
Ja Alaric tegigi välisukse lahti ning kutsus Elena ja Damoni sisse. Kuid ajalooõpetaja nägi kummaline välja, tundus, otsekui ei näekski ta oma külalisi õieti. Tema silmad olid klaasistunud ja liigutused kuidagi masinlikud.
Elena tõmbas keelega üle huulte.
„Ei,” ütles Damon lühidalt. „See siin ei ole hammustamise jaoks. Temas on muidugi mõista midagi kahtlast, aga praegu peaks sul siin majas turvaline olema. Ma olen siin ise ka varem maganud. Lähme üles.” Ta juhatas Elena trepist üles ühe väikese aknaga pööningule. Pööning oli igasugust kola täis: kelgud, suusad, võrkkiik. Ühes nurgas vedeles põrandal vana madrats.
„Hommikuks ta enam ei teagi, et sa siin oled. Heida pikali.” Elena kuuletus ja võttis sisse asendi, mis tundus talle kõige loomulikum. Ta heitis selili ning pani käed rinnale risti, päevik tugevasti sõrmede vahele pigistatud.
Damon laotas talle mingi vahariide peale, mässides nii tema paljad jalad sisse.
„Jää magama, Elena,” ütles ta.
Damon kummardus tema kohale ja hetkeks arvas Elena, et ta… teeb midagi. Tüdruku mõtted olid liiga sassis. Ta nägi üksnes noormehe öömusti silmi. Siis tõmbus Damon tagasi ja Elena suutis jälle hingata. Pööningu hämarus hakkas talle mõju avaldama. Tema silmad vajusid aegamisi kinni ja ta uinus.
Elena ärkas aegamööda ning katsus uimasena tükkhaaval kokku panna pilti selle kohta, kus ta parasjagu viibib. Paistab, et kellegi pööningul. Mida ta siin teeb?
Rotid või hiired sagisid kusagil vahariidega kaetud asjade vahel, kuid see Elenat ei häirinud. Suletud luugiga akna pragudest immitses nõrka kahvatut valgust. Elena lükkas improviseeritud teki pealt ja tõusis püsti, et ümbritsevat lähemalt uurida.
See oli kohe kindlasti kellegi pööning ja kindlasti oli see paik talle võõras. Elena tundis, otsekui oleks ta pärast pikka haigust esimest päeva jalul. Huvitav, mis päev küll täna võiks olla, mõtles ta.
Ta kuulis kusagil allpool hääli. Allkorrusel. Miski ütles talle, et ta peab olema ettevaatlik ja hästi vaikne. Mõte mingigi heli tekitamisest põhjustas temas hirmu. Elena lükkas vaikselt pööninguukse lahti ja astus hääletult trepimademele. Ta heitis pilgu alla ja nägi elutuba, mille ta kohe ära tundis. Ta oli seal otomani peal istunud, kui Alaric Saltzman oma pidu pidas. Ta viibib Ramseyde majas.
Ja Alaric Saltzman oligi sealsamas, Elena nägi tema liivakarva juustega peanuppu. Mehe hääl ajas Elena algul segadusse. Hetke pärast taipas ta, et asi on selles, et Saltzmani hääl ei kõlanud praegu poolkohtlaselt ja mõttelagedalt, nagu tavaliselt koolis. Ta ei ajanud ka oma tavalist amatöörpsühholoogi loba. Ta hoopis vestles väga rahulikult ja otsusekindlalt kahe mehega.
„Ta võib olla ükskõik kus, kas või otse meie nina all. Kõige tõenäolisemalt aga on ta linnast lahkunud. Võibolla on ta metsas.”
„Miks metsas?” küsis üks meestest. Elena tundis ära ka selle hääle ja kiilaspea. See on tema keskkooli direktor härra Newcastle.
„Tuleta meelde, et kaks esimest ohvrit leiti metsast,” ütles teine mees. Kas see on doktor Feinberg? mõtles Elena. Mida tema siin teeb? Mida mina siin teen?
„Ei, siin on midagi enamat mängus,” vastas Alaric. Mehed kuulasid teda lugupidavalt, koguni aupaklikult. „Neil võib seal peidupaik olla, mingi peiduurgas, kuhu nad tõmbuvad, kui nende saladus on ilmsiks tulnud. Kui see on olemas, leian ma selle üles.”
„Oled sa selles kindel?” küsis doktor Feinberg.
„Olen,” vastas Alaric lühidalt.
„Ja sa arvad, et Elena on seal,” lisas direktor. „Aga kas ta jääb sinna? Või tuleb ta tagasi linna?”
„Ma ei tea.” Alaric astus mõne sammu, võttis kohvilaualt raamatu ning libistas hajameelselt pöidlaga üle selle selja. „Üks moodus teada saamiseks on tema sõpru jälgida. Bonnie McCullough ja too tumedapäine tüdruk, Meredith. On väga tõenäoline, et just nemad on esimesed, kellele ta end näitab. Nõnda see tavaliselt käib.”
„Ja kui me oleme ta üles leidnud?” küsis doktor Feinberg.
„Edasine
