Vampiiripäevikud: Raev. L. J. Smith

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Vampiiripäevikud: Raev - L. J. Smith страница 7

Vampiiripäevikud: Raev - L. J. Smith

Скачать книгу

vait! Stefan kihutas temast mööda, tänulik nüüd tema ja selle maja vahele jääva öö jäise jaheduse eest oma kuumaval nahal. Koolisöökla poolt lähenevad jooksusammud ütlesid talle, et vähemalt mõned inimesed olid koristaja karjumist kuulnud.

      „Sina tegid seda, tegid ju?” Matt oli Stefanile järgnenud. Tema häälest oli aru saada, et ta pingutab kõigest väest, et Stefanit mõista.

      Stefani vastus oli vihane: „Jah, mina tegin seda,” urises ta. Ta vaatas Mattile tigedalt otsa, püüdmatagi varjata tõsist ähvardust oma näol. „Ma ütlesin sulle, Matt, et me oleme kütid. Tapjad. Teie olete lambad, meie oleme hundid. Ja Tyler on seda esimesest päevast peale norinud.”

      „Ta on norinud ehk üht tublit kõrvakiilu. Nagu sa ennegi tegid. Aga… seda?” Matt astus talle sammukese lähemale ja seisis nüüd täpselt Stefani vastas, talle kartmatult otse silma vaadates. Stefan pidi endale tunnistama, et poiss on julge. „Ja sul pole isegi kahju? Sa isegi ei kahetse seda?”

      „Miks ma peaksin?” vastas Stefan külmalt. „Kas sina kahetsed, kui liiga palju praadi sööd? Kas sul lehmast on kahju?” Ta nägi Matti näole ilmuvat haiglast uskumatust ning jätkas oma juttu, et talle veel rohkem ja põhjalikumalt haiget teha. Parem kui Matt temast nüüdsest eemale, kaugele eemale hoiab. Või muidu lõpetab Matt samamoodi nagu praegu need Quonseti hütis lebavad poolsurnud kehad. „Ma olen see, mis ma olen, Matt. Ja kui sa sellega toime ei tule, siis hoia parem minust eemale.”

      Matt vaatas talle veel mõne hetke otsa, endine haiglane uskumatus muutus aeglaselt ja nähtavalt pettumuseks ja purunevateks illusioonideks. Ta pigistas lõuapärad nii tugevasti kokku, et lihaste pingutus oli silmaga näha. Siis pööras ta sõnagi lausumata ümber ja kõndis minema.

      Elena oli surnuaias.

      Damon oli ta sinna jätnud ning tüdrukule südamele pannud, et too tema naasmiseni paigal püsiks. Aga Elena ei tahtnud ühe koha peal passida. Ta oli väsinud, kuigi mitte just unine, ja uus veri mõjus talle otsekui tubli annus kofeiini. Ta tahtis uudistama minna.

      Surnuaed oli täis tegevust, kuigi silmapiiril polnud ühtki inimest. Jõe poole viival teerajal vilksatas rebane. Keset hauakive, tuule käes heljuvas pikas rohus, ajasid oma asju piiksuvad ja ringi vudivad närilised. Öökull lendas peaaegu hiirvaikselt kirikuvaremete poole, maandus kellatornile ning tõi kuuldavale kõhedakstegeva huike.

      Elena tõusis ning järgnes öökullile. See tundus märksa õigem kui end hiire kombel rohu sisse peita. Ta vaatas lagunenud kirikus huviga ringi, kasutades selleks oma oluliselt teravnenud meeli. Suurem osa katusest oli sisse kukkunud ja vaid kolm seina olid alles, aga kellatorn seisis ikka veel üksiku monumendina keset varemeid püsti.

      Kiriku ühes otsas asus hiigelsuur kivist sark, Thomas ja Honoria Felli hauakamber. Elena silmitses siira huviga sarga kaanel lamavate skulptuuride valgeid marmornägusid. Seal nad nüüd lamavad oma rahulikus surmaunes, silmad suletud ja käed rinnal risti. Thomas Fell nägi välja tõsine ja pisut karmiilmeline, kuid Honoria tundus lihtsalt kurb. Elena mõtles hajameelselt omaenda vanematele, kes surnuaia uues osas samuti külg külje kõrval lebasid.

      Ma lähen koju, just sinna ma lähengi, mõtles ta. Kodu oli talle just äsja meelde tulnud. Ta nägi seda oma vaimusilmas: tema ilus magamistuba siniste kardinate, kirsipuust mööbli ja väikese kaminaga. Ja seinakapis, põrandalaudade all peidus, on midagi tähtsat.

      Ta leidis tee Maple Streetile pigem instinktide toel, mis olid tugevamad kui mälu, jalad kandsid ta otsekui iseenesest õigesse kohta. See oli väga vana maja suure terrassi ja maast laeni ulatuvate akendega. Sissesõiduteele oli pargitud Roberti auto.

      Elena võttis suuna eesukse poole, kuid seisatas siis. Mingil põhjusel ei tohi inimesed teda näha, kuigi ta ei suutnud praegu meenutada, miks just. Ta kõhkles veidi ja ronis siis nobedalt oma magamistoa akna all kasvava jugapuu otsa.

      Aga märkamatult sisse saada polnud võimalik. Voodil istus üks naine, süles Elena punane siidkimono, ja silmitses seda tühja pilguga. Tädi Judith. Robert seisis tualettlaua kõrval ja seletas talle midagi. Elena avastas, et ta kuuleb nende juttu koguni läbi klaasi.

      „… homme jälle välja,” ütles mees. „Kui taas torm ei tõuse. Nad otsivad kogu metsa tollhaaval läbi ja leiavad ta üles, Judith. Küll sa näed.” Tädi Judith ei lausunud sõnagi ja Robert jätkas, hääl üha meeleheitlikum: „Me peame lootma, ükskõik mida tüdrukud ütlevad…”

      „Sellest ei ole kasu, Bob.” Tädi Judith oli viimaks pea tõstnud, tema silmad olid punased, kuid praegu kuivad. „Sellest pole mitte mingit kasu.”

      „Otsingutest? Palun ära räägi niimoodi.” Mees tuli talle lähemale ning jäi tema kõrvale seisma.

      „Ei, mitte ainult sellest… kuigi ma tean oma südames, et elusana me teda ei leia. Ma pean silmas… kõike. Meid. Täna juhtunu on meie süü.”

      „See ei ole tõsi. See oli kohutav õnnetus.”

      „Jah, aga see juhtus meie pärast. Kui me poleks temaga nii karmid olnud, ei oleks ta iialgi üksi minema sõitnud ega tormi kätte jäänud. Ei, Bob, ma ei jää vait, ma tahan, et sa mind kuulaksid.” Tädi Judith tõmbas sügavalt hinge ja jätkas: „Asi pole ka üksnes tänases päevas. Elenal on juba kaua aega probleeme olnud, kooli algusest peale, ja mina olen kõik märgid tähele panemata jätnud. Sest mul on olnud liiga palju tegemist iseendaga – meiega –, et Elena muredele tähelepanu pöörata. Nüüd saan ma sellest aru. Ja nüüd, kus Elena on… läinud… ei taha ma, et Margaretiga sama juhtuks.”

      „Mida sa sellega öelda tahad?”

      „Ma tahan öelda, et ma ei saa sinuga abielluda, vähemalt mitte nii ruttu kui meil alguses plaanis oli. Võib-olla mitte kunagi.” Robertile otsa vaatamata jätkas ta vaikselt: „Margaret on juba liigagi palju kaotanud. Ma ei taha, et ta tunneks, et kaotab ka minu.”

      „Ta ju ei kaota sind. Kui üldse midagi, siis ta võidab kellegi, sest mina olen siis ju samuti kogu aeg siin. Sa ju tead, kuidas ta mulle meeldib.”

      „Anna andeks, Bob, aga mina seda nii ei näe.”

      „Sa ei saa seda ometi tõsiselt mõelda. Pärast kogu meie koos oldud aega – pärast kõike, mis ma teinud olen…”

      Tädi Judithi hääl oli kõlatu, kuid kõigutamatu. „Ma mõtlen seda tõsiselt.”

      Puu otsast akna taga heitis Elena Roberti poole huvitatud pilgu. Mehe laubal oli paisunud tukslev veresoon ja tema nägu oli tulipunane.

      „Homme tunned sa teisiti,” ütles mees.

      „Ei, ei tunne.”

      „Sa ei saa seda ometi tõsiselt mõelda…”

      „Ma mõtlen seda tõsiselt. Ära hakka mulle rääkima, et küll ma meelt muudan, sest seda ei juhtu.”

      Robert vaatas mõne hetke jõuetus pettumuses enda ümber ringi, siis muutus tema näoilme süngeks. Kui ta viimaks kõnelema hakkas, oli tema hääl mõõdetud ja jahe. „Või nii. Kui see on tõesti sinu viimane sõna, siis on ilmselt parem, kui ma nüüd minema hakkan.”

      „Bob.” Tädi Judith pööras jahmunult ümber, kuid mees oli juba uksest välja sammunud. Naine tõusis kõheldes püsti, oli näha, et ta ei suuda otsustada, kas minna talle järele või mitte. Ta sõrmed pigistasid tugevasti punast rõivatükki, mida ta ikka veel käes

Скачать книгу