mõttes meeldib?”
„Söömiseks, Elena. Sa oled nüüd kütt. Need seal on sinu saak.”
Kahtlevalt katsus Elena keelega oma teravaid hambaid.
Mitte keegi seal ringi sagivatest inimestest ei näinud tema silmis toidu moodi välja. Sellegipoolest, kuna Damon oli nii öelnud, tuli tal tema sõnade üle järele mõelda ja neid kaaluda. „Millist sa ise soovitad,” ütles ta viimaks kuulekalt.
Damon kallutas pea mõtlikult ühele küljele ja kissitas silmi, uurides nende ees toimuvat otsekui kuulsat maali hindav kunstiekspert. „Hüva, kuidas oleks paari kena parameedikuga?”
„Ei,” ütles hääl nende selja taga.
Damon heitis nende taga seisvale Stefanile vaevu kõrvalpilgu. „Ja miks siis mitte?”
„Sest siin on juba piisavalt rünnakuid toimunud. Tal võib inimverd vaja olla, kuid ta ei pea sellepärast veel jahti pidama hakkama.” Stefani ilme oli kinnine ja vaenulik, kuid temast õhkus mingit sünget meelekindlust.
„Ah et on veel mõni moodus või?” küsis Damon irooniliselt.
„Sa tead väga hästi, et on. Keegi, kes on vabatahtlikult nõus… või keda saab mõjutada nõustuma. Keegi, kes teeks seda Elena heaks ja kes suudaks selle teadmisega hiljem ka toime tulla.”
„Ja ma kujutan ette, et küll sina juba tead, kust me sellise vooruse verstaposti leiame?”
„Too Elena koolimajja. Ma tulen teile sinna järele,” ütles Stefan ja kadus puude vahele.
Nad lahkusid jõe äärest, kus kihas endiselt, taskulampide valgusvihud vehklesid ja inimesed tormasid ringi. Lahkudes märkas Elena midagi kummalist. Jõepõhjas, esituled põlemas, seisis auto. See oli peaaegu täiesti vee all, välja arvatud osaliselt välja ulatuv kaitseraud.
Kui tobe koht auto parkimiseks, mõtles ta, ja järgnes Damonile tagasi metsa.
Stefan hakkas jälle tundma.
See tegi haiget. Ta oli arvanud, et valuga on nüüd ühel pool ja et tunnetega on lõpp. Elena elutut keha tumedast veest välja tuues oli ta mõelnud, et mitte miski ei suuda talle enam kunagi haiget teha, sest mitte miski pole selle hetkega võrdne.
Selles osas oli ta eksinud.
Ta seisatas hetkeks ja toetas terve käe vastu puud, pea maas, ning katsus rahulikult ja sügavalt hingata. Kui punane udu silme eest hajuma hakkas ja ta taas selgelt nägi, jätkas ta oma teed, kuid põletav valu ei kadunud kuhugi. Ära mõtle tema peale, korrutas Stefan endale, teades, kui mõttetu isegi see katse on.
Kuid Elena ei olegi tegelikult surnud. Kas see ei loe siis? Stefan oli arvanud, et ei kuule enam kunagi tema häält, ei tunne tema puudutust…
Ja nüüd, kui tüdruk teda puudutas, siis selleks, et teda tappa.
Stefan peatus uuesti ja kummardus ettepoole, talle tundus, et hakkab kohe oksendama.
Näha Elenat niisugusena oli Stefani jaoks tegelikult suurem piin kui vaadata teda külma ja elutuna maas lebamas. Võib-olla just sellepärast oligi Damon ta ellu jätnud. Võib-olla on see Damoni kättemaks.
Ja võib-olla peaks Stefan tegema pärast Damoni tapmist just seda, mis tal algselt plaanis oli. Ootama koidikuni ja võtma siis sõrmest hõbesõrmuse, mis teda päikesevalguse eest kaitseb. Kümmelda tuliste päikesekiirte embuses seni, kuni kogu liha on tema luudelt põletatud ja valu kaob igaveseks.
Aga ta teadis, et ei tee seda. Senikaua kuni Elena siin maa peal ringi kõnnib, ei jäta ta teda mitte iialgi. Isegi kui neiu teda vihkab, talle kallale tungib. Stefan teeks ükskõik mida, et Elenat kaitsta.
Stefan astus teel linna pansionaadist läbi. Enne inimeste sekka minekut tuli end korda seada. Oma toas pesi ta vere näolt ja kaelalt maha ning uuris haiget käsivart. Paranemisprotsess oli juba alanud ja viga saanud kohale keskendudes võis ta seda ise veel kiirendada. Ta kulutas ennist kogutud väge kiiresti, võitlus vennaga oli teda juba niigi tublisti nõrgestanud. Kuid see on tähtis. Mitte valu pärast – seda ta õieti ei tundnudki –, vaid tal oli vaja vormis olla.
Damon ja Elena seisid koolimaja ees. Ta tunnetas juba kaugelt pimedusest venna kannatamatust ja Elena uut ja võõrast metsikust.
„Ja vaata, et see sul õnnestub,” heitis Damon.
Stefan ei vastanud talle. Koolimaja oli teine paik, kus lisaks jõekaldale käis ärev sagimine. Inimesed oleksid praegu pidanud linna aastapäeva ballil lõbutsema, kuid need, kes olid kohutava tormi eest siia varju jäänud, kõndisid närviliselt edasi-tagasi või olid väikestesse gruppidesse kogunenud ja arutasid erutatult ja kätega vehkides midagi. Stefan vaatas avatud aulauksest sisse, otsides kõiki meeli pingutades üht konkreetset inimest.
Ja leidiski ta. Blond pea kummardus nurgas ühe laua kohale.
Matt.
Matt ajas selja sirgu ja vaatas hämmeldunult ringi. Stefan käskis oma meeltes tal välja tulla. Sul on värsket õhku vaja, mõtles ta, sisendades selle mõtte Matti alateadvusesse. Sul on tunne, et tahad lihtsalt hetkeks õue minna.
Damonile, kes tuledest võimalikult kaugel nähtamatuna pimeduses seisis, ütles ta: Vii ta koolimajja, fotoklassi. Ta teab, kus see on. Ärge end enne näidake, kui ma selleks loa annan. Siis taandus ta mõne sammu eemale ja ootas, et Matt välja ilmuks.
Matt astus õue ja vaatas mõtlikult süngesse pilvisesse taevasse, kus ei paistnud ühtki tähte. Ta võpatas kohutavalt, kui Stefan teda kõnetas.
„Stefan! Sa oled siin!” Tema ilmes vaheldusid kohutava kiirusega meeleheide, lootus ja õudus. Ta astus kiirustades Stefani poole. „Kas nad… said ta kätte? Kas uudiseid on?”
„Mida sina oled kuulnud?”
Matt vaatas talle enne vastamist sekundi murdosa jooksul vaikides otsa. „Bonnie ja Meredith tulid ja ütlesid, et Elena sõitis minu autoga Wickery sillalt alla. Nad ütlesid, et ta on…” Poiss vaikis hetkeks ja neelatas siis kuuldavalt. „Stefan, see pole ju ometi tõsi?” Tal oli anuv ilme.
Stefan pööras pilgu kõrvale.
„Oh jumal,” oigas Matt kähedalt. Ta pööras selja ja surus käed näo ette. „Ma ei usu seda, ma ei usu. See lihtsalt ei saa tõsi olla.”
„Matt…” Stefan puudutas poisi õlga.
„Tunnen sulle kaasa.” Matti hääl oli järsk ja kuidagi rabe. „Sul on praegu ilmselt väga jube olla ja mina teen siin asja ainult hullemaks.”
Enam kui sa arvata oskad, mõtles Stefan ning tema tõusma hakanud käsi vajus jõuetult küljele. Ta oli tulnud kavatsusega Matt oma väe abil kaasa sundida. Nüüd tundus selline teguviis lubamatuna. Ta ei saa, ei tohi teha seda oma esimesele – ja ainukesele – siinsele inimesest sõbrale.
Tema ainus võimalus on Mattile tõtt rääkida. Matt saab kõik teada ja teeb siis ise oma valiku.
„Kui sa saaksid praegu Elena heaks midagi teha,” alustas Stefan ettevaatlikult, „kas sa teeksid siis seda?”
Matt oli ilmselt liiga oma tunnetetulva küüsis, et küsida, mis idiootne küsimus see selline
