lähema laua peale, tõmbas tumeda niiskunud riidepalaka sealt ära ja vaatas, kuidas papagoi end õrrel kohendas.
„Noh, Clodia, oled valmis veel üheks reisiks?”
Koldest tulvav soojus mõjus ergutavalt ja ravis tema meeleolu ja papagoi külmetavat keha. Võtnud taskust paberi seest mõned seemned, puistas ta need puuri põhja. Polnud kindel, et siin kandis võis kusagilt päevalilleseemneid leida, ning seega oli ta neid ise kaasa võtnud. Nagu tavaliselt kogunesid muidu ruumis tegevusetult seisnud inimesed kohe puuri ümber, kes kõik tahtsid imelikku värvilist lindu näha.
„Kust selline ka pärit on?”
„Mida ta sööb?”
„Kas ta laulab ka?”
Laurentius seletas. Ühest küljest oli muidugi papagoi kaasastassimine tülikas ja ebamugav – ja mitte vaid Laurentiusele endale, arvatavasti kannatas lind selle käes isegi rohkem –, kuid teiselt poolt aitas see suurepäraselt inimestega kontakti luua ning Clodia oli talle juba laevas suureks abiks olnud.
„Olete üliõpilane, jah?” küsis keegi laua tagant tõustes.
„Jah,” vastas Laurentius. Tundus, et mees oli teda juba mõnda aega silmitsenud – ta tajus selliseid asju väga täpselt ning oskas pilku maas hoida, et mitte kogemata mõnele juhuslikule uudishimulikule otsa vaadata. Juba noorukina oli ta aru saanud, et sellest tulevad pahandused. Alguses hakkavad inimesed kahtlustama, pärast hoiavad temaga rääkides sõrmi selja taga ristis, pööravad tänavanurgalt tagasi ja väldivad hoopiski. Kõige kindlam on pilku maas hoida.
„Mina ei soovitaks teil Tartusse praegu minna.”
Mehe pindmise viisakuse tagant õhkus irooniat ning ka tema teietamine oli kuidagi noriv.
„Miks siis?” üritas Laurentius vastu vaielda. Tegelikult ta muidugi teadis, milliseid vastuväiteid võiks Tartusse minemisele tuua.
„Halvad ajad. Ka professorid võtavad oma ülesandeid praegu väga laisalt. Suvi oli vihmane, nälg on vältimatu, kõik hinnad lähevad üles.”
„See on igal pool nii.”
Laurentius libistas kiire pilgu üle mehe veidi põlastavalt uhke oleku ning oletas tema vööl rippuva lühikese mõõga järgi, et tegemist on aadlikuga. Tõenäoliselt. Nende kohta oli ta juba kuulnud, et Tartu on neile mingil põhjusel eriliselt vastumeelne.
„Mul on stipendium just Tartusse.”
„Ah,” ütles mees ja rehmas käega.
Laurentius tegi puuriukse ettevaatlikult lahti ja võttis papagoi sõrme peale. See lind sai temast hästi aru ja oskas tabada meeleolusid, ning ka tema tundis Clodia käitumisest ja olekust kindlust. Sõbra toetust ja nõu.
Lind kohendas end naljakalt tema kõhna, tinktuuridest ja rohtudest pargitud pärgamenditaolise nahaga kaetud käe peal ja nakitses siis hoolitsevalt sõrmeküünt. Uudishimulikud taganesid ettevaatlikult kaugemale just nagu kartes, et lind võiks neid iga hetk rünnata. Nagu ta oleks puurist pisikese deemoni välja võtnud. Laurentius tegi linnule õrnalt pai ja tundis selle sooja keha oma käe all – sulgede ja naha alla peidetud verd ja selle sees voolavat elu. See papagoi oli tal olnud nii kaua, kui ta mäletas. Ta oli alati kannatanud musta sapi ülekülluse pärast, ja just selle tõttu oli ristiisa pastor Theodus talle papagoi kinkinud. Selle idee oli ta saanud Plutarchoselt, kes mainis oma lauakõnedes linde kui tõhusat abivahendit hädade puhul, nagu vaevasid Laurentiust. Papagoi sangviiniline säutsumine ja lõbusus suutsid tõepoolest Laurentiuse temperamenti tasakaalustada ja aidata tal haigusega paremini toime tulla. Just papagoi arvele võis panna, et ta oli suutnud sellesuvised sajud ikkagi nii hästi välja kannatada.
„See lind ei ela teil Tartusse sõitu küll üle,” ei jätnud aadlimees jonni.
„Arvatavasti oleks vaja leida jah kinnine vanker, mis võimalikult peatselt Tartusse läheks. Jala minemise plaani ei olnud mul tegelikult juba alguses,” tunnistas Laurentius.
Ta teadis küll, et suurem hulk üliõpilasi reisis jalgsi ning vaid vähesed lubasid endale luksust vankri eest maksta, kuid praeguses olukorras tundus see lahendus kõige parem.
Mõõgaga mees vaatas talle otsa ja muigas.
Laurentius keeras pea kiiresti kõrvale, naeratas ja tegi Clodiale õrnalt pai. „Ta on olnud mul juba peaaegu kümme aastat, ma tean, millele ta peab vastu ja millele mitte. Ta talub väga hästi külma.”
„Ärge siin igaühega ka kaasa minge, ajad on segased ja teid võidakse röövida.”
„Ma tean. Aga ega mult pole palju võtta.”
Riiete alla peidetud ilustustega taskukella ei hakanud ta parema meelega mainima. See peen ja vägagi kallis asi oli samuti tema ristiisa Theoduse kingitus, inglise meistrite tehtud.
„Ma võtaksin teie mantli, ja kübar on teil ka üsna korralik. Ja elu saab teilt alati võtta.”
Mehe häälest ei kostnud ähvardust, pigem oli see praktilise meele nending. Võib-olla oli temalt endalt samamoodi kübar võetud ja jäetud ta poolsurnuna kuhugi teeveerde vedelema. Elu on õrn ja püsib keha küljes nagu ime, nagu linnud taevas, nagu tähed supralunaarses eeterlikus sfääris.
Laurentius püüdis anda oma häälele õpetatud kõla. „Kui see pole algusest peale minu oma, siis ei saa seda mult keegi ka võtta.”
„Olete juba mujal ka õppinud?”
Laurentius noogutas.
„Kahtlasesse seltskonda trügite seal Tartus. Need on kõige hullemad lakekausid ja pummeldajad terves Rootsi riigis. Ja rootslased on oma joomarluse poolest tuntud,” põlastas mees.
Laurentsius kortsutas selle peale kulmu. Teda hakkas see vestlus juba tüütama ja ta vaatas närviliselt ruumis ringi. Kus oli peremees, kelle käest võiks toa üürida, ning siis otsima minna, kuidas oleks võimalik Tartusse saada. Tal polnud mingit tahtmist hakata siin võhivõõrastega omaenese tuleviku ja õpingute peensusi arutama.
Ometigi ei suutnud ta teise kriitika peale torkamata jätta. „Kas räägite omast kogemusest?”
Mees naeratas laialt ja istus Laurentiuse kõrvale. „Mingis mõttes on teil õigus, muidugi. Mis see minu asi on. Aga on aru saada, et te ise rootslane ei ole. Kust kandi mehi siis üldse olete?”
Laurentius kohmetus ning tõmbus instinktiivselt eemale. Muidugi oli tal õigus. Piinlik on niiviisi osatama hakata. Reisijuhised soovitasid just niisuguseid olukordi vältida. „Ma palun vabandust. Mingil hetkel ei soovinud ma jäme olla.”
„Vabandused on vastu võetud.”
„Aga sellest hoolimata sooviksin ma kiiresti Tartusse saada, sest teeolud halvenevad iga päevaga ja sinna on minu teada vist peaaegu nädala tee.” Laurentius sirutas käe väikesesse puuri ja papagoi hüppas vaguralt õrrele tagasi.
„Kus see peremees siin on?”
„See kõrts on minu oma,” teatas mõõgaga mees. „Kõrtsmik on linna peal asju ajamas.”
„Teie?”
„Kuulge, miks te sinna Tartusse nii hirmsasti kipute?” ei teinud aadlimees tema küsimusest välja. Ta paistis olevat juba kenakesti purjus ning oli seega omandanud
