Varem nõukoguliku tavakontori ilmega kabinet oli viimasel aastal euroremondi saanud ja sellest palju avaramaks muutunud. Kaustu täis riiulid olid nüüd poole väiksemad, varem nii tavalised kartoteegikastid aga sootuks kadunud – kõik vajalik info leidus arvutis, mis talle hommikust õhtuni oma helendaval ekraanil kõikvõimalikke andmeid pakkus ja kunagi ei eksinud.
“Kõik on muutunud. Aga lausa ime, et ma olen jõudnud sellega kaasas käia. Öeldakse, et vanemad inimesed ei ole suutelised õppima, aga näe, mina sain ikkagi hakkama…” Pärtli hinge tekkis hetkeline rahulolutunne. Jah, kõik on muutunud, aga raamatupidamise põhimõtted on ikkagi samaks jäänud. Töö ise on lihtsamaks läinud, võrreldamatult lihtsamaks tänu jälle sellele… Pärtel libistas sõrmega üle arvuti klaviatuuri ja ekraanile tekkis mõttetu täherida, justkui oleks arvuti tahtnud talle omas keeles lahkumissõnu öelda. Vana mees tundis hetkeks meeleliigutust, ta toetas pea käele ja võitles äkki tekkinud enesehaletsusega. Heitis siis pilgu kellale, tõusis, kohendas peegli ees lipsusõlme ja läks.
Nõupidamisruumis pandi ta istuma töökaaslaste ette nagu süüpinki ning sealt oli tal hea võimalus silmitseda nende näoilmeid, kes esmaspäeval pidid tavapäraselt oma töökarjääri jätkama. Koos oli vaid paarkümmend inimest, peaasjalikult kontoritöötajad ja osakonnajuhatajad. Tehtult heatahtlike nägude taga võis aimata neid, kellele see istumine oli vaid tüütu ajaraiskamine, neid, kes tundsid kergendust, et nemad ei ole veel sellesse ikka jõudnud, aga ka kahjurõõmsaid või lihtsalt võltspidulikke ilmeid. Nagu veetilgas pidavat peegelduma terve maailm, nii oli selles kitsukeses nõupidamisruumis esindatud mitmesuguste arvamuste ja tunnete paljusus. Ja enne veel, kui Kivistik ette astus ja hääle puhtaks köhatas, tundis Pärtel, et siin ei ole ta enam oma. Ta on sellest mikroühiskonnast välja heidetud, lükatud kõrvale kui tarbetu. Nagu täiskirjutatud paber, millel olevat teksti enam ei vajata ja mille õige koht on prügikastis. Ning sellest äratundmisest tekkis temas ühtäkki võimatu soov tõusta, sammuda otsejoones ukse juurde ja lahkuda – tagasi vaatamata ning millelegi mõtlemata. Jäädavalt ja igaveseks, oma tahtmist mööda, kohe algavaid lahkumissõnu ootamata… Teadmine, et seda soovi on võimatu täita, pani Pärtli nukralt muigama. Soliidse asutuse soliidne pearaamatupidaja pidi jääma selleks lõpuni.
Kivistik kõneles, aga mida, seda Pärtel ei kuulnud. Iseenda mõtted olid talle sel hetkel lähemal, ta ei suutnudki keskenduda ümbritsevale, sest mõtted käisid oma rada. Siin, selles hoones, nendes ruumides, oli möödunud suur osa tema elust. Ta mäletas kõike algusest pärast: sissekolimist, mööbli hankimist, mitmeid ümberehitusi ja remonte. Nende käigus oli palju muutunud, kuid kogu kontor oli põhiliselt ikkagi jäänud selleks, mis ta Pärtli jaoks oli alati olnud – see oli koht, kuhu pidi hommikuti sisenema, terve päeva töötama ja kust alles õhtul võis sammud kodu poole seada. See oli koht, mis oli talle andnud mitte ainult eksisteerimiseks vajaliku materiaalse aluse, vaid oli pakkunud ka rahuldust tehtud tööst – ning, kui ausalt tunnistada, rahuldust ka sellest, et tal oli olnud võimalus ettevõtte juhtimises ja suunamises oma sõna öelda. Tema sõnal oli olnud kaalu, sest ta oli kogenud ning oskas nii mõndagi paremini ette näha kui teised.
Siin, selles ruumis, oli peetud palju koosolekuid. Siin oli Pärtel pidanud esinema aruannetega enam kui üks kord ja tema ettekannetega oldi enamasti rahule jäädud. Praegu rääkis siin keegi teine, ütles vahele vist isegi midagi humoorikat, sest plaksutati.
“Sõna on juubilaril!” kostis läbi Pärtli mõtteseina Kivistiku hääl, millele jällegi järgnes käteplagin. Ilmselt aplodeeriti nii tuliselt teadmisest, et tüütu tseremoonia läheneb lõpule ja varsti pakutakse suutäis shampust.
Pärtel taipas, et ta polnud jõudnud oma etteastele isegi avasõnu kavandada, ja see teadmine tegi ta kärsituks. Ta oli alati vihanud sundolukordi ja pidanud kogu oma neljakümne kahe aastase töömehestaazhhi jooksul korduvalt halva mängu juurde head nägu tegema, hoolimata sellest, et näitlemine oli talle üdini vastik. Tõepoolest, täna oli ju kõik teisiti, täna oleks olnud tal esimest ja viimast korda võimalik öelda välja kõik see, mida ta nende aastate jooksul oli pidanud alla neelama. Sest enam ta nendest inimestest ei sõltu, neile kõigile võib nüüd vilistada. Õige vähe oli siia järele jäänud neid, kellest ta tõsiselt lugu pidas…
Ta tõusis ja kummardas. Vaatas siis väheldasse saali kogunenud inimesi ja ütles üheainsa sõna:
“Aitäh.”
2
Kevad oli oma õigustesse astunud. Oli varakevad, lume sulamise ja lepaurbade aeg, millest linnatänavaile jõudsid küll vaid sulaveeloigud ja oht mööduvatest autodest märjaks pritsitud saada. Ja muidugi päike, mis talve jooksul kokkukuhjatud hanged madalaks sulatas ja armutult paljastas kõik selle, mis kunagi nii säravvalge lume alla oli peitunud. Kesklinnas tekitaski kevadpäike kummalise metamorfoosi: pani säravalt helendama äsjaremonditud majade seinad, peegeldus silmipimestavalt uute hoonete vitriinakandelt, aga muutis inetult räpaseks skväärid ja pargid, kus varblased üha vajumalt siutsusid. Hoopis ilusam oli äärelinnas, kus lumi põlismändide all pikemalt püsis ja sulast hoolimata ikkagi säravvalgeks jäi. Seal kahistas tuul talve jooksul kollakaks tõmbunud männiokstes, päike alustas lumevaiba lammutamist aga puutüvede juurest. Paari päevaga tekkisid puude ümber süvendid nagu pesukausid, mille põhja on keegi istutanud sammalt ja kanarbikku.
Anne Kruudal ei olnud nendel päevadel aega kevade edusamme märgata. Tal oli mure, sest aeg, mida ta salamisi oli kartnud ja millele ta mingi erilise fatalismiga oli üritanud mitte mõelda, oli nüüd kätte jõudmas. Tädi Marta, eluaegne vanapiiga, elas onkoloogiahaiglas oma viimaseid päevi ja ainsa elusoleva sugulasena oli Annele jäänud kohustus ta kõigiti kombekohaselt sinna toimetada, kust me kõik võetud oleme.
“Raha ja varandust mul sulle jätta ei ole, aga eks sa müüd maja maha. Midagi sealt ikka saab,” oli tädi alles haigevoodil öelnud.
“Mis sa sellest! Vaata, et saad veel tervekski,” oli Anne vastanud ja samas pea ära keeranud, sest öeldu kukkus väga võltsilt välja.
Tädi Marta oli kogu oma elu maal elanud ja mitmeid ameteid pidanud, viimati külaraamatukogu juhataja olnud. Väike majake, kus Anne suvepuhkuse ajal ja vahel ka nädalavahetustel külas käis, asus keskusest paar kilomeetrit eemal kohaliku maantee ääres metsa kaenlas. Kunagisest popsitalust jäigi vaid kaks naissoost järeltulijat, vanaema Kadri oli pärast teise tütre ilmaletulekut põduraks jäänud ja Anne mõtles aina suurema ebalusega, et küllap see vähiviga oli nende peres naiste pärisosaks määratud. Ka tema ema Meeta oli tosina aasta eest vähk viinud, kuigi järjekorras oleks pidanud olema hoopis Marta kui vanem õde.
Muistsed ajad, mil eesti peredes sündis vähemalt pool tosinat last, olid niisiis nende suguvõsas lõppenud juba ammu ning ka Anne oli üksik laps. Sest kui ta oli kolmene, jäi tema isa ühel järjekordsel metsaaktsioonil palgikoorma alla.
Tädi Marta oli esivanemate kodul ikkagi hinge sees hoidnud, lasknud majakest kõbida ja isegi laudvoodri ümber lüüa ning selle siis oma käega kollaseks värvinud. Tõsi küll, nüüdseks oli värv juba luitunud ja päikesepoolsest küljest laiguti maha tulnud, kuid kaugelt vaadates oli kollane majake rohelises metsakaenlas veel eelmisel suvel Annele vägagi armsake tundunud. Sest see oli talle ikkagi maakodu, kuigi ta oma elu jooksul oli sinna pääsenud vaid ükskuid puhkusenädalaid veetma.
Mis majast saab ja kuidas seda müüa, see oli Annele aga tulevikuprobleem. Praegu oli tähtsamat meeles pidada. Matustega on nii, et neid tuleb õnneks harva korraldada, see aga tähendab, et mõni vajalik toimetus võib koguni kahe silma vahele jääda. Kirst, dokumendid, haud, kirikuõpetaja, peielaud, transport… Mis veel? Ahjaa, laululehed muidugi. Ja pärg, vahest ka mõned lillepotid, matuselisi pole just palju tulemas. Linnamatustega on lihtsam, seal saab kõik tellida ühest kohast, aga tädi Marta oli avaldanud kindlat soovi maetud saada sinna, kus tema eelkäijad olid juba aastaid puhanud. See oli väike maakalmistu
