mõtled siis, et sinu tädi maja?”
“Just! Seda ma mõtlengi! Ja usu – teilt ma hingehinda ei võtaks!”
“Hingehinda meil polekski maksta, aga ma ei usu, et Pärtel sellega nõus on. Temale on see võõras ja tundmatu asi. Ta pole mul ju mingi meistrimees, eluaeg vaid paberile numbreid maalinud.”
Anne aga ei teinud Meelit kuulmagi, tõmbas lahti sektsioonkapi alumise sahtli, võttis sealt fotoalbumi ja hakkas seda kiirustades lehitsema. Teda oli vallanud kinnisidee ja selle elluviimine ei sallinud viivitamist.
“Ma näitan seda maja, see hakkab sulle meeldima!”
3
Karbuse külast sai pealinnani kuuskümmend kilomeetrit, parasjagu niipalju, et tunniajase sõidu järel lahedalt turule jõuda. Siis tuli kaup enne turupäeva algust maha laadida ja kioskisse anda, raha vastu võtta ja küsida uute kaubatellimiste kohta. Nüüd, lumesulamise aegu, oli kaubaks peamiselt kartul, porgand ja kaalikas, mida Kasepere mahukas juurviljahoidlas ületalve oli hoitud, ning kümmekond kotti leidsid endale kiiresti koha kioski tagaruumis. Varakevadel piisas kahest kaubakorrast nädalas, aga suvel tuli pea iga päev seda teed sõita: kõigepealt varane kapsas, siis maasikad, siis kurk ja tomat, mis kõik sai juba õhtul kaubikusse laotud, et hommikul viivitust ei tuleks ja kaup turu alguseks kohale jõuaks.
Kollane väheldane kaubabuss sai tühjaks ning Rein istus jälle rooli taha. Kodutee tundus lühem nagu alati, kuigi alevipoe juures tegi ta tavapärase peatuse, et pere toidutagavara täiendada. Karbusele jõudes tuli Reinul veel teinegi peatus teha – selleks ajaks oli parajasti postiauto käinud ja sidekontoris lehed ootamas. Teinekord isegi kiri, kuigi Tartus õppivad poisid enam ei viitsinud kirjutada, vaid eelistasid helistamist. Oli ju lõpuks jõutud niikaugele, et aastakümneid tavainimesele kättesaamatu telefon oli ka maal igapäevaseks tarbeasjaks saanud.
Küla keskusest Kaseväljale oli paar kilomeetrit. Põllud, metsatukad, üksikud talutared – Kallapere, Leebaku, Kiviaia… Siis jälle põllulagedus, kolhoosipäevil sündinud uudismaa. Siis, üsna tee ääres puudesalu kaenlas luitunudkollane majake, mida kutsuti Oksa taluks, kuigi talumajapidamisega ei olnud sel asumil juba aastakümneid tegemist. Õieti ei elanud seal juba kolm kuud kedagi, Oksa Marta oli onkoloogiahaiglas arstide armul, kuuldavasti üsnagi viletsas seisus… Siis tuli jupike metsa, õigemini oli see kunagine võsastunud karjamaa, kus leppade keskelt üksikud kuused nagu küünlad oma tippe kõrgele sirutasid. Ja siis, kohe kui eespool väike jõesild paistma hakkas, oligi kodutee ots. Pööre vasakule ning Rein vuristas lahti jäetud koduväravast sisse. Samas ilmus tareuksele ka Tiiu.
“Hea, et sa juba tulid, Kirju on na imelik, vist hakkab poegima.”
“Ahah. Noh, ega see pole tal esimene kord,” arvas Rein ja kõndis lauta. Kirju oli nende ainus lehm, oma pere piimaandja, kuigi nemad kahekesi ei jõudnud seda andi ära tarvitada. Aga suveajal, kui põldudele oli lisatööjõudu vaja ning viis-kuus inimest tuli päeviti tööle palgata, läks Kirju teeneid vaja. Mehine lõunasöök töölistele kuulus Kasevälja tavade hulka ja see oli kindlasti üks tegur, mis küla maatamehi ja endiseid lüpsinaisi tööle tulema meelitas. Päevapalk, mida Rein maksis, ei olnud suur, kuid mehine kõhutäis sinna juurde pehmendas töötegijate nurina.
“Rohkem loomi me ei võta!” oli Rein väitnud. “Juurikakasvatus on kindlam, kartulid, porgandid, kaalikad, kapsad on alati nõutud. Paar kasvuhoonet tomatite jaoks, kurgilavad…”
Tiiule oli see kõik tundunud kauge ja kättesaamatuna, polnud nad ju kumbki otseselt talutööga tegelenud. Rein oli kolhoosi agronoom, pärit siitsamast Kaseväljalt ja aegade muutudes oma esivanemate maad tagasi nõutanud. Tiiu oli aga siiakanti suunatud pärast majandustehnikumi lõpetamist, kolhoosi arvepidajaks, ja oli Reinule kohe silma jäänud. Nad alustasid oma elu üsnagi kitsalt, spetsialistidele määratud silikaattellistest maja teisel korrusel kahetoalises korteris. Siis tulid ka poisid teineteise järel – kõigepealt Arved, poolteist aastat hiljem Argo.
“Kitsaks läheb… Me peame siit ära kolima,” arvas Rein.
“Kuhu? Kuhu meil on kolida?” imestas Tiiu.
“Kaseväljale, kuhu siis mujale.”
“Ämma juurde? Ei taha!” oli Tiiu esimene reaktsioon mehe ettepanekule. Mitte et tal oleks ämmaga erilisi lahkarvamusi olnud, aga mingi sõltuvuse pidi see kolimine ikkagi kaasa tooma. Ka töölkäimine oli siit lihtne, vaid üle maantee. Muidugi, poisid tuli enne lasteaeda viia, aga seegi ei olnud kaugel.
“Sa räägid, nagu ema oleks krokodill!” kortsutas Rein kulmu.
“Ei, aga… Sina ei saa sellest vist aru, aga kaks naist majas tähendab ikkagi eriarvamusi. Ja pärastgi olen mina noorem…”
“ Et noorem ja pead alati järgi andma,” muigas Rein. “Ma ei usu, et see nii traagiline on, ema on minu arust täiesti talutav inimene.”
“Sa ju tead, et ühelegi emale ei ole minia küllalt hea, olgu ta või ingel,” ütles Tiiu poolnaljatamisi, kuid kuhugi hingepõhja jäi okas teadmisest, et tema kõrval oli mees ikkagi kogu aeg oma emaga arvestanud. Reinul oli muidugi õigus, Tiiu oli ämmaga hästi läbi saanud, võibolla isegi liiga hästi, kui võtta arvesse siit”sealt kuuldud jutte teiste perede naiste omavahelistest nägelemistest. Aga see kõik võis olla ka ainult sellest, et neil seni ei olnud midagi jagada, pärast Reinu muidugi, keda üks nimetas pojaks ja teine meheks. Kui aga kahe pärast on üks pliit, üks sahver ja veel lugematu hulk pisiasju, mis kõik perenaiseameti juurde kuuluvad, siis pidi asi küll teisiti olema. Oli ju praegugi ämm oma mitte just tihti toimuvatel külaskäikudel pilgu üle Reinu riiete ja sokkide lasknud käia, mõnikord isegi põgusalt pesu silmitsenud, kui Tiiul parajasti pesemine või triikimine käsil oli.
“Lükkame selle jutu ikkagi edasi, praegu me saame hakkama,” oli Tiiu siis ettepaneku teinud. “Poistel lasteaed ja kool siinsamas, pole kaugelt käia…”
“Kaks kilomeetrit ei ole kauge! Minu ajal Karbusel kooli ei olnudki, käisin Tuukses. Kuus kilomeetrit sinna, kuus tagasi. Ja siis ei olnud koolibusse ega autosid, mille pärast end hääletada,” oli Rein oma ajanud, aga jutt Kaseväljale kolimisest jäi seekord sinnapaika. Ning läks üsna palju aega, enne kui Tiiu taipas, et mees ei olnud oma mõtet maha matnud. Senises hiigelsuures riigis toimuma hakkanud muutused ja uued hoiakud panid ta tegutsema “ta ostis võileivahinna eest kokku kolhoosi mahakantud põllumasinaid ja isegi kaks traktorit, ning viis kõik tasapisi Kaseväljale.
“Praegu on õige aeg,” seletas ta Tiiule, kui too oli teda vanarauakogumise pärast sõidelnud. “Ja ega see nii vanaraud olegi. Kui ikka lased mõned pudelid käiku, kruvitakse sinna külge päris uued osad.”
“Ära unusta, et mina olen kolhoosi arvepidaja, see kõik käib ka minu töö pihta!”
“Noh, kõigepealt oled sa ikkagi minu naine. Ja kallis pärastgi,” naeris mees ja sasis ta juukseid. Ning paar aastat hiljem, kui talude tegemine juba üldiseks sai, polnud Tiiul enam vastuväiteid võtta.
“Nüüd on õige aeg, paberid andsin sisse. Maade tagasisaamiseks! See võtab küll aega, aga vana Mandriga on mul kokkulepe, et võin kas või hommepäev kündma ja külvama hakata. Ja ega Mander enam isegi taha kolhoosiesimeheks jääda, tal ka üsnagi kena taluke valmis vaadatud!”
“Nii et tassite selle kolhoosikese puha laiali,” kortsutas Tiiu kulmu.
“Kolhooside aeg on läbi! Nüüd tuleb veel võtta, mis võtta annab!”
Tiiu ei ütelnud
