töölt vabad päevad ja… Seda jama on matustega ju nii et aitab. Tead, nüüd ma tunnen esimest korda, et oleks Arturit vaja. Teda ja autot!”
“Ega sa siis…” Meeli jättis ütlemise pooleli, aga teine taipas poolelt sõnalt, olid nad ju kaua sõbrannad olnud.
“Muidugi mitte, ma ainult räägin! See veel puuduks, et ma ennast alandama hakkan, veel nüüd, aastate pärast… Aga mul tuli mõte, et äkki laenad mulle oma meest? Muidugi koos auto ja sinu endaga!”
“Noh, mina pole just oluline…” tõrjus Meeli. “Ma usun, et Pärtel on nõus, aga teda ei ole praegu kodus.”
“Bensiini ma ostan, see on nüüd kallis! Maale peab sõitma, kirikusse ja surnuaiale ja vallamajja. Karta on, et isegi mitu korda. Ja siis ma tahaksin, et teie ka matustele tuleksite – meil on ju nii vähe sugulasi!”
“Tuleme, kindlasti. Meil ju aega jätkub! Kui Pärtel tuleb, ta helistab sulle,” lubas Meeli.
Järgmisel keskhommikul veereski Roometite Lada linnast välja, Meeli juhi kõrval, Anne aga tagaistmel. Sõidusihiks oli Pärtlile tundmatu nimega koht Karbuse, mis pidi olema küla, aga kolhoosiajal juba peaaegu alevi mõõtu kasvanud.
“Tädi maja on sealt ligi paari kilomeetri jagu edasi, kirikusse ja surnuaiale saab viis-kuus kilomeetrit,” seletas Anne ja ei väsinud kordamast, et tema maksab kinni kogu bensiini ja kõik muud kulud. Pärtel vaatas hoolega teed, ta ei tundnud end autoroolis kunagi liiga vabalt. Auto oli temale omamoodi müsteerium, tundmatu jõu poolt ratastel edasi veeretatav monstrum, mis tahtis eriti hoolikat jälgimist ja juhatamist. Tehnika oli alati olnud Pärtli nõrk külg, ta lihtsalt ei tundnud selle vastu huvi ja leppis teadmisega, et on inimesi, kes seda tunnevad ja vajaduse puhul korrastavad. Oma kogemustest teadis ta ka seda, et väiksemgi hooletus auto juhtimisel võib kalliks maksma minna – kord oli ta sõidu ajal autosse tunginud porikärbest maha lüüa üritanud ja selle pärast end maanteekraavis leidnud, hiljem aga pidanud terve hunniku rublasid remondi eest välja laduma.
Naised vestlesid omavahel ja Meeli vahetas aeg-ajalt üle õla sõbrannaga tähendusrikkaid pilke. Ilmselt olid need kaks omavahel milleski kokku leppinud ja siis, kui tee pööras jändrike mändidega kaetud liivaste küngaste vahele, ütles Anne unistavalt:
“Jumal küll kui ilus siin ikkagi on! Kas sina, Pärtel, tahaksid maal elada?”
“Ah?” ärkas Pärtel mõttest. “Maal elada? Ei kujuta ette, ma olen eluaeg linnainimene olnud. Linnas sündinud, kasvanud, koolis käinud. Näe – naisegi leidsin linnast!” üritas ta küsimist naljaks keerata.
“Jaa, isegi kaks naist,” ütles Meeli vahele ja teistele jäigi arusaamatuks, kas ta mõtles sellega Pärtli kahte abielu või praegust reisiseltskonda.
“Aga tõsiselt?” ei jätnud Anne jonni.
“Nojah, kui teoreetiliselt võtta, see võiks isegi ilus olla. Aga praktikas vist ei kuku välja. Suvel võibolla jah, aga talvel… Või sügisel poriga, pime, tänavavalgustust ei ole…”
“Trollibussi ka ei ole,” noogutas Meeli kaastundlikult pead. “Sina oled ju harjunud, et trollibuss akna alt läbi käib!”
Pärtel tajus pilget ja tõmbus endasse, Anne aga raputas Meeli suunas pead – sõbranna oli oma otsekohesusega tema plaanid nurja ajanud. Ta oli kujutlenud, kuidas ta kildhaaval, poolnaljatamisi hakkab Pärtli kindlust murendama, tõestab, mis maal on parem kui linnas, ja lõpuks sunnib meest tunnistama, et tõesti on nii. Nüüd aga oli Pärtel kaitsesse tõmbunud ning enam mitte sugugi jutualdis.
Kümmekond kilomeetrit sõideti vaikides. Anne oli leppinud sellega, et Pärtli huvi tema plaani vastu oli juba eos lõppenud, aga siis küsis asjaosaline ise ootamatult ja otse:
“Miks te mõlemad seda maaelu mulle nii äkki kiitma kukkusite?”
Anne tagaistmel tõmbas pea õlgade vahele. Ei saanud ju tunnistada, et see oli eelnevalt kokku lepitud plaan. Aga Meeli ütles ilustamata:
“Sellepärast, et varem või hiljem peame me oma korterist loobuma ja maale elama minema. Me ei tule lihtsalt omadega muidu välja, see on selge! Ja praegu oleks selleks võimalus, sellepärast.”
“Ja siis teete mulle pressingut, jah? Kahekesi ühe vastu? Ja kust see võimalus praegu kaela kukkus?”
“Tädi maja jääb tühjaks, pean selle nagunii maha müüma, sellepärast. Ja teile ma annaksin odavalt, kas või järelmaksuga, raha poleks mul praegu vajagi. Peaasi, et usaldatavad inimesed. Saad ju aru, maja ei tohi tühjaks jätta, vähemalt mitte pikemaks ajaks, see lõhutakse lihtsalt ära,” tundis Anne nüüd kohustust seletada.
“Ja sina oled ka kohe pimesi nõus? Ilma nägemata ja kohal käimata?” pöördus Pärtel nüüd Meeli poole juba süüdistaval toonil.
“Ma olen piltidel seda maja näinud. Minu arust näeb ta hea välja, just enne sõda ehitatud ja…”
“Ahaa! Nii et – ikkagi vandenõu! Ja selle maalesõidu eesmärk oligi mulle auk pähe rääkida!” ütles Pärtel tigedalt.
“Ei, kulla meheraasuke. Ma olen sinuga liiga kaua elanud ja tean, et sinule ei ole võimalik auku pähe rääkida, sul on selleks liiga kõva pea!” teatas Meeli. “Aga järele mõtelda võiksid küll. Ning kui me juba sinnakanti sõidame, võiksime pilgu pärast visata ka!”
Pärtel ei vastanud midagi. Eespool hakkas paistma majade kogum, silt teeservas teatas, et oldi jõutud Karbusele. Mõned standardsed silikaatelamud, siis esinduslik hoone – kunagi kolhoosikontor, nüüd vallamaja, nagu Anne seletas. Suur maja, milles pärast vallavalitsuse leidus ruumi ka ambulatooriumi ja postkontori jaoks.
“Ma lähen siia sisse, vaja surmatunnistus võtta,” seletas Anne ja Pärtel ajas auto parklaplatsile.
“Tahate mind ikka lollitada küll,” viskas ta Meelile kerge solvumistundega, kui Anne oli hoonesse sisenenud.
“Sa vist ei taha tunnistada, et pärast sinu oskavad ka teised mõelda?”
“Kurat võtaks, sa räägid, nagu mina oleksin krokodill! Oma arust ma ei ole nii vastiku iseloomuga, et minuga peaks ümber käima nagu meremiiniga. Aga ma ei salli lollitamist! Miks sa ei võinud juba kodus otse öelda, et läheme Anne tädi maja vaatama, äkki hakkab meeldima ja ostame ära!”
Nüüd oli Meeli kord imestada. Tõepoolest, tema mehes oli veel selliseid jooni, mida ta ei tundnud. Ta oleks võinud mürki võtta, et sellise jutu pärast poleks Pärtel üldse kodunt kuskile liikunud. Aga mine sa tea…
“Kallis, ma ju tunnen sind! Ma tahtsin, et sa ise selle pärast tuled, sest sulle ju ei meeldi teiste tehtud plaanid. No ära pahanda, aga ma lootsin, et sulle hakkab see koht meeldima ja tuled ise selle pärast, et võiksime…” tegi Meeli kiisuhäält ja vaatas mehele paluvalt otsa.
“Ja kasvan poole päevaga ümber – mina, kuuekümne viie aastane mees! Oled ikka naiivne küll!” pahandas Pärtel, aga juba ilma tigeduseta ning müksas naist küünarnukiga.
Anne tädi maja asus tõepoolest kenas kohas. Tee poolt varjas kollast maja madal kuusehekk. Heki ja maja vahel kasvas neli”viis kaske, mis juba hakkasid kevadist õrnrohelist loori omandama. Maja otsas oli õunaaed vanade õunapuudega, trepi ees mõned raagus ilupõõsad. Teisel pool oli väike metsatukk, selle servas kõrgus mingi kõrvalhoone lagunenud luukere.
“See oli kunagi laut,
