seotud mõne meeldiva meenutusega, oli halvemaid, mis mõnda täitmata kohustust meelde tuletasid, ning sootuks halbu sundmõtteid, mida Tiiu püüdis kõigest väest eemale tõrjuda, aga nad tulid tüütu kärbseparvena sedamaid tagasi. Need mõtted algasid enamasti tüütavast seljavalust – teadagi, päevad otsa kasvuhoones küürutatud – ning lõppesid konkreetse küsimusega, mida võis kokku võtta kahte sõnasse: mille nimel? Miks peab selliselt, lausa ennastunustavalt rabama, hoolimata millestki, ei enesetundest ega tervisest? Äraelamiseks piisaks palju vähemastki!
Kaua ei julgenud ta sellest Reinuga juttu teha, teades, et mees ei säästa ennast ega samuti mitte ka teda. Aga ühel hilisõhtul, kui nad järjekordselt olid voodisse jõudnud ja Rein end harjumuslikult temasse surus, ei saanud Tiiu hoiduda valuoigest.
“Mis on?” oli mees ebameeldivalt üllatunud.
“Mul on valus!”
“Imelik, varem sul pole ju olnud…” arvas Rein, aga ei suutnud loobuda. “Kannatad ehk ära, mis?”
Tiiu ei vastanud. Kahekümne nelja abieluaasta jooksul oli ta mõndagi kogenud ja teadis, et mees alustatut naljalt ei jäta. Ega jätnudki, alles hiljem tema kõrval lebades ja kergelt hingeldades küsis:
“Kuidas on? Ikka veel valus või?”
“Mis sinul sellest, ega see sinu küljes ole!”
“Ei, aga tõsiselt, kullake…Siis pead arsti juurde minema!”
“Millal?” Tiiu ajas end küünarnukile ja vaatas ööhämaruses lebava mehe poole. “Siin pole suremisekski aega, ammuks siis veel arsti juurde minekuks. Ütle, Rein, miks me peame niimoodi rabama?”
Rünnak tuli mehele ootamatult.
“Mida sina siis tahaksid? Kaheksatunnist tööpäeva nagu kolhoosiajal või?” päris ta tõredalt.
“Mina ei taha midagi. Aga kui ma lihtsalt enam ei jaksa, mis siis? Kas võtad uue naise, kes jaksab?”
“Loll, ütles Rein – rohkem selleks, et aega võita. Tegelikult oli küsimus ju retooriline, vihutsi esitatud, kuid selles sisalduv tera jõudis ikkagi meheni. Mitte küll niivõrd ohusignaalina kui tüütu teadmisena, et kuskil keegi valmistub vastu hakkama tema valitud plaanidele. See keegi ei pruukinud olla naine ise, vaid mingi ebamäärane jõud, mis looduse poolest oli naisesse kätketud ja mis teda enam teenida ei tahtnud. Tervis?
“Sa lähed arsti juurde. Juba hommepäev lähed!”
“Ma pean selleks ju linna sõitma! Buss läheb varahommikul, kes lehma lüpsab? Ja tomatite pikeerimine on pooleli,” tõrjus Tiiu.
“Lehma lüpsan mina. Ja tomatid võivad oodata, selle päevaga ei juhtu midagi,” korraldas Rein. Lõpuks leppisid nad kokku, et see linnavisiit lükkub veidi edasi, sest enne oli vaja helistada ja tohtri juures aeg kinni panna. Ning muidugi läbi mõelda, mida Tiiu sel päeval linnas veel korraldada saaks, kevadpäevad ei olnud muidujalutamise jaoks. Tehti veel teinegi kokkulepe – nimelt arvas Rein, et leiaks veel mõned kotid kartuleid turule viia ja nad võiksid linna sõita oma kaubikuga.
“Aga tagasi tuled liinibussiga, pole mul aega ootama jääda…” kinnitas ta siis naisele. “Jääme nüüd magama, homme jälle tööpäev.”
Tiiu noogutas, kuigi see jäi pimedas tähelepanuta, pealegi oli mees juba silmad sulgenud. Aga enne magamajäämist tuli Reinule veel midagi meelde.
“Ahjaa, täna ma märkasin eemalt, et Oksale on mingi elu tekkinud. Keegi kõndis ümber maja ja…”
Mees oli väsinud ja jäi poolelt sõnalt magama.
7
Anne Kruusel seisis oma magamistoas peegli ees ja tundis enda vastupeegeldusest rõõmu. Tõepoolest, viiekümne kahe eluaasta kohta nägi ta endiselt hea välja ja tema sünniaega teadmata oleks võinud talle isegi kümmekond aastat vähem pakkuda. Kõigiti proportsioonis parajalt sale keha, mida laste kandmine ja sünnitamine ei olnud mõjutanud, korrapärased, isegi kenad näojooned ja soeng, milles üksikud halliks tikkuvad juuksed tähelepandamatuks hajusid – mida võiks üks vallaline, terve ja elurõõmus, pealegi materiaalselt kindlustatud inimene veel tahta?
Anne kehaproportsioonide säilitamises ning liigse rasva vastu võitlemises oli lisaks eluviisidele oma osa ka jalgratast meenutaval drenazhheril, mille ta paari aasta eest mõninga kõhklemise järel oli ostnud ja mis nüüd ta magamistoast veerandi enda alla võttis. Igal hommikul tallas ta veerand tundi pedaale, nii et nahk parajasti higiseks muutus, ja läks siis duši alla. See oli eeldus, et end hästi tunda ja tööl endiselt edukas olla, ning seega oma elujärge ka materiaalselt veelgi kindlustada. Kaubandusfirmas, kus ta töötas, oli Anne pikkamisi aina kõrgemale tõusnud ning maandunud asedirektori nõudlikul, kuid hästitasuval töökohal. Pärast Arturi lahkumist ja abielulahutust oli ta küll mõnda aega tundnud hingelist ebakindlust, isegi hüljatusest tingitud alaväärsuskompleksi, kuid siis ülepeakaela töösse sukeldunud ja sellest vaid rahuldust saanud. Oli üsna tavaline, et firma “Impefekt” asedirektori kabineti aknast paistis veel hilisõhtulgi valgus ja Anne taipas koduteele asuda alles siis, kui linnaliiklus vaiksemaks jäädes öö lähenemisest märku andis. Üsna tihti tuli õhtutunde veeta ka kuskil restoranis, sest Tallinna külastavad hankijafirmade juhtfiguurid pidasid oma kohuseks tema kui ostja esindajaga suhteid sõlmida just vähemametlikus miljöös – ja millisel kodust kaugel viibival galantsel härrasmehel oleks midagi selle vastu, et võõral maal veeta õhtu meeldiva naispartneri seltsis? Tõsi küll, mõnikord kujunes sellise õhtu lõpp üsnagi tüütavaks, eriti siis, kui äripartner alkoholiga mõõtu ei pidanud ja otseselt ligi tikkuma hakkas. Nagu oli juhtunud ühe itaallasega, Annest vähemalt kümme aastat noorema Vittorio Montaniga, kes oli tuntud jalatsivabriku müügijuht. Temperamentne ja lokkispäine brünett lõunamaalane oli oma põhjamaisest õhtupartnerist nii sisse võetud, et üritas purjuspäi otse restoranilaua taga seletada, kui hea ta voodis suudaks olla…
Täielik askeet Anne ei olnud, kuid äri- ja intiimsuhteid suutis ta rangelt eraldi hoida ning sellistest kahtlastest olukordadest tuli enamasti naljaga välja. Elu oli teda õpetanud, et enamikus on meestel oma Achilleuse kand: nad ei kannata, et neid naerualuseks tehakse. Kui ülesköetud isane liiga pärasttükkivaks muutub, piisab tema rahustamiseks mõnest sarkastilisest repliigist – selle pärast võib ta küll solvuda, kuid tavaliselt kaotab rünnakuhimu. Muidugi kui tegemist pole just paadunud ja täielikult intelligentsi minetava tüübiga, aga selliseid oli naine osanud vältida.
Annel olid omad saladused, mida ta isegi Meeliga ei jaganud, kuigi pidas teda endale kõige lähemaks inimeseks. Isegi naabrid ei osanud märgata, et mändidealusesse eramusse mõnikord üksik meesterahvas sisse põikas – see juhtus enamasti hilisõhtul ja küllalt harva. Ometi kuulus ka see Anne elukorralduse hulka – lõppude lõpuks peitus temaski oma vajaduste ja ihadega inimene.
Tädi matustega oli Anne ühest teda pikalt painanud murest lahti saanud ning ka teine – mida teha majaga – oli peaaegu lahenemas. Sõbrannad ei olnud omavahelisest vandenõust hoolimata küll suutnud Pärtlit nõusse saada maja ostmiseks ja maale kolimiseks, kuid Meeli veenmise peale oli mees soostunud siiski suveks maale minema.
“Rammusat sõnnikulõhna hingama,” oli ta ise muiates täiendanud.
Anne jaoks täitis see esialgu peamise eesmärgi – kindlustada tädi maja ajutiseltki valvega. Nagunii kulus omajagu aega selleks, et pärandus enda nimele vormistada, eks siis jõua otsustada, mis saab edaspidi. Salamisi haudus naine siiski mõtet, et pikkamisi õnnestub Pärtlile auk pähe rääkida ja Roometid asuvad maale elama – siis oleks temal võimalik
