ei ole lihtsalt tegevust, varem sul ei olnud aega selliseid asju tähele panna. Kõik on sellest!”
Pärtel noogutas, ent sisimas ei suutnud naisega päriselt nõusse jääda. Temas oli tekkinud mingi tühik, millele ta ei osanud nime anda, aga mis nõudis täitmist ja end pidevalt meelde tuletas. Just nagu hambaarsti juurest tulles, kui oled jälle ühest hambast ilma jäänud ning keel tahtmatult kombib tühja kohta.
Ilusal päikeselisel kevadhommikul tõi post järjekordse saadetise, lehtede vahelt pudenesid välja mitmed ümbrikud. Üüriarve, elektriarve, telefoniarve. Pärtel istus laua taha, võttis kalkulaatori ja lõi kulud kokku.
“Nüüd ma olen kodune pearaamatupidaja. Seni olid sina, aga selle ameti ma võtan nüüd üle,” seletas ta Meelile.
“Küll on hea! Siiamaani sina teenisid ja mina raiskasin, nüüd näed ise, mis see kõik maksab,” noogutas naine.
Tõepoolest, mida rohkem Pärtel oma kalkulaatorit klõbistas, seda tõsisemaks ta nägu muutus. Korter oli erastatud, korter ise ei maksnud midagi. Aga küte, soe vesi, külm vesi, maja üldkulud, prügivedu, siis veel mingisugune remondifond… Lisaks elekter, gaas ja telefon – kõik see kokku andis kenakese summa.
“Meeli, terve minu pension kulub ju nende arvete pärast!” teatas ta siis hämmeldunult.
“Ometi hakkad sa aru saama, et pensionäride elu ei olegi meelakkumine. Sinu palgaga võrreldes oli see kõik tühiasi, aga nüüd ei saa me endale enam just paljut lubada,” arvas Meeli.
“Noh, aga mis me siis teeme? Ära surra on veel natuke vara.”
“Eks me peame kitsamalt läbi ajama. Või korteri ära vahetama.”
“Just!” ironiseeris Pärtel. “Kohe lähen ja panen lehte kuulutuse: vahetan kesklinnas asuva kolmetoalise korteri lossi vastu, soovitav Toompärast! Või lollidekülla…”
Meeli ei tulnud naljaga kaasa. Torkis usinalt oma heegeldust, venitas seda põlvel, vaatas eemalt ja lausus siis nagu muuseas:
“Me võiksime tõesti minna maale elama.”
Pärtel jäi naist üle prillide silmitsema, pani siis arved kokku ja teatas:
“Nii lolli ettepanekut poleks ma sinult küll oodanud! Mida sina maal tegema hakkad?”
“Eks sedasama mis siingi. Elama! Lehma ja siga pidama muidugi ei hakka, aga kassipoja võtaks küll. Võibolla isegi kutsika!”
“Ei, noh, püstihulluks läinud… Kus see elamine sul on?”
“Ostame majakese. Ilusa, väikese, mugava, ahjuküttega… Pangas meil niipaljukest on, et saaksime osta. Ja see korter jääks tagavaraks. Et kui hakkama ei saa, saame tagasi tulla.”
“Siis tuleb meil ju ikkagi korteri eest maksta!”
“Korteri üürime välja. Saame veel kasugi,” oli Meelil vastus valmis ja Pärtel vangutas uskumatult pead. Ta oli naise juttu naljana võtnud, aga nüüd tundus, et sellel on läbimõeldud tõepõhi all, sest igale tema vastuväitele oli Meelil vastus valmis.
“Paistab, et sa oled vist isegi maja juba valmis vaadanud,” ühmas ta.
“Jaa, olengi. Aga ma tean, et sa poleks mind jutulegi võtnud! Ja seda asja üldse mitte järelemõtlemist väärivaks pidanud. Sa pidid enne ise selgeks saama, et linnas läheb meie elu raskeks, me oleme ju üleminekuaja pensionärid…”
Pärtel kortsutas kulmu. Naise vastus tekitas temas segaduse ja teadmise, et ta oma teistpoolt veel sugugi lõpuni ei tunne. Ometi olid nad varem ju kõigest rääkinud ja mehe arvates alati ühel arvamusel olnud.
“Ja sa tõesti läheksid maale elama?”
Meeli oli süvenenud heegeldustöösse, nagu ei kuuleks küsimust. Pärtel vaatas naist, kehitas õlgu ega korranud küsimust. Võttis selle asemel ajalehe ja hakkas seda sirvima, otsides mõnda köitvat artiklit. Aga nimetu rahutus temas pakitses ja nõudis mingit aktiivsemat tegevust, ta pani ajalehe jälle kokku ja ütles:
“Kuule… Äkki läheksime autoga sõitma?”
“Kuhu?” kergitas Meeli kulme tööd katkestamata.
“Noh, ükskõik! Sõidame linnast välja, kevad ikkagi, päike paistab…”
Meeli näole libises muigevirve, aga ainult hetkeks.
“Olgu, läheme ja tuulutame end.” Ta pani käsitöö kõrvale.
Lada oli küll vanavõitu, aga visa hingega ja Pärtel ei tahtnud kuuldagi, et peaks oma äraproovitud sõiduvahendi mõne läänelikuma vastu vahetama.
“Mul on niisugune amet, et kui ma uhket autot pidama hakkan, näitavad kõik näpuga: pearaamatupidaja, teadagi, oskab endale teha, rahanumbreid kirjutada…” oli ta seletanud igaühele, kellega autost juttu tuli. “Ja ega ma ümber maailma sõita kavatse, siinsamas Eestimaal ajan oma asjad ära. Selleks aitab küll!”
Pensionärina oli ta kohe oma autos lisaväärtusi leidnud, kuigi keegi enam sel teemal vestlema ei tikkunud.
“Odav pidada, tagavaraosad ja remont maksavad vähe…” tõestas ta iseendale, aga mööda vuhisevad, igat värvi lakist kiiskavaid autod tekitasid sellest hoolimata väikese kripelduse. Temas oli ikkagi tekkinud mingi alaväärsuskompleks, kuigi ta kõigest hingest püüdis sellest üle olla. Nüüdki, ilusal päikesest säraval kevadpäeval, hakkasid suurel magistraalil temast mööda kihutavad kaasliiklejad Pärtlit varsti häirima ning ta pöördus kõrvalteele.
“Kuhu nüüd?” tahtis Meeli teada.
“Ah, ükskõik! Nende kihutajate hulgas ei saa närve puhata. Ja ega meil pole ju kuskile kiiret!”
Meeli ei vastanud, vaid hakkas ümbrust silmitsema. Teeäärne paju- ja lepavõsa ei pakkunud küll midagi meeliköitvat, kuid siis tuli tükk männikut ja selle serval väike punaseks värvitud majake.
“Noh, vaata – kas siin ei oleks ilus elada?” küsis ta mehelt.
“Kas sa ka kujutled, mis niisugune maja maksta võiks?” küsis Pärtel vastu. “Kindlasti terve varanduse, meil seda ei ole!”
“Aga kui saaksime odavalt, kas sa siis tahaksid?” ei jätnud Meeli jonni. “Kui äkki leiaks võimaluse?”
“Vana inimene pidi uuesti lapseks muutuma, sina ka hakkad muinasjutte uskuma. Tead, et nüüd on kapitalism ja turumajandus, odavalt ei saa midagi. Ära parem unistagi!”
“Oota! Aga kui tõesti on niisugune võimalus? Mulle pakuti sellist maja ja väga headel tingimustel.”
Pärtel vangutas uskumatult pead ja andis autole gaasi.
5
Telefon helises pikalt, enne kui Meeli jõudis kartulikoorimisnoa kõrvale panna, käed kuivatada ja toru võtta. Pärtel oli linna pärast kõndima läinud.
“Halloo!”
“Meeli! Küll on hea, et sa kodus oled!” See oli Anne, aga kuidagi murelik, mitte nii heatujuline kui tavaliselt.
“Mis
