mõtlen midagi välja.” Ja kuigi Ricola oli palju kainema meelega, jäi ta poisi juttu peaaegu uskuma.
Järgmisel päeval pärast nende saabumist saadeti Offa aitama mehi, kes aasal heina koristasid. „Sa töötad minu abikaasa töödejuhataja käe all ja teed kõik, mida ta käsib,” selgitas Elfgiva, kuid tema isikliku orjana pidi poiss olema käepärast, kui tal teda vaja läheb. Ricola aga saadeti naistele appi.
Alguses oli paarikesel liiga palju tegemist, et millelegi muule mõelda. Samal ajal aga oli Offal aega ümbrust vaadelda ja see, mida ta nägi, meeldis talle. Väike kauplemispunkt Lundenwic oli kahtlemata kena koht.
Kindlasti ei olnud see kuigi tähtis paik. Läheduses asuvas koolmekohas oli hea jõge ületada, kuid see paiknes saksi kuningriikide Kenti ja Essexi vahelisel eikellegimaal ja sellel ei olnud suurt tähendust.
Kui saksid Cerdicu isa ajal sinna viimaks väikese asunduse rajasid, jätsid nad lähedastel küngastel asuvad Londiniumi suured tühjad varemed tähelepanuta; samuti vältisid nad saarest ja koolmest ülesvoolu jäävat maad, sest see oli üsna soine. Selle asemel valisid nad välja meeldiva paiga nende kahe vahel, kus jõgi tegi käänaku ning põhjapoolne kallas laskus umbes kahekümnejalase nõlvana vette. Sinna ehitasid nad üheainsa sadamasilla. Nüüd kutsuti seda maabumiskohta Lundenwiciks – Lunden tuli vanast keldi-rooma kohanimest Londinos ja wic tähendas anglosaksi keeles „sadamat” või antud juhul „kauplemiskohta”.
Puust sadamasilla juures asus väike rühm hooneid, nende hulgas ait, karjatarandik, kaks laohoonet ning Cerdicu ja tema kodakondsete elamu, mida ümbritses toekas vitstest punutud tara. Kõik need hooned, nii suured kui ka väikesed, olid ühekorruselised ja enamasti nelinurksed. Nende seinad, mis olid tehtud postidest ja laudadest, olid ainult nelja jala kõrgused ning väljastpoolt tugevdas neid murukamaraga kaetud muldvall. Järsuviilulised roogkatused aga kerkisid peaaegu kahekümne jala kõrgusele. Igal hoonel oli toekas puust uks. Cerdicu tare oli veidi maasse vajunud, nii et kõrkjatega kaetud puust põrand asus sammuke allpool maapinda. Sees oli soe ja avar, kuid üsna pime, sest kui uks oli kinni, tuli valgus ainult roogkatuses olevatest avadest, mis olid tehtud selleks, et keset põrandat asuvast kivikoldest kerkiv suits välja lasta. Kolde ümber kogunes kogu pere sööma. Tare kõrval oli mitu väikest hütti, nende hulgas ka kõige väiksem, kuhu olid majutatud Offa ja Ricola.
Paik oli väga meeldiv. Rohuga kaetud põhjakallas oli küllalt kõrge ja sealt avanes hea vaade suurele jõekäärule ning vastaskalda soodele. Paremal, vähem kui miili kaugusel, asus koolmekoht ning vasakul, mitte kaugemal, võis puude vahel näha kahel künkal paiknevaid suuri Rooma-aegseid varemeid. Nende vastas teisel pool jõge ulatus kaldast välja kruusane neem. „See on kõige parem koht kalastamiseks,” ütles üks mees Offale. Roomlaste tugevast sillast, mis oli kunagi kaht kallast ühendanud, polnud järel muud kui vaid mõned mädanenud palgid lõunakaldal.
Lundenwic võis olla küll väike koht, kuid nagu Offa peagi avastas, käis seal üllatavalt vilgas tegevus. „Isand veedab siin rohkem aega kui Boctonis,” ütles mees talle. Kaugelt saare sisemaalt tulid paadid jõge mööda alla, ning kui Cerdicu tegevus hoogustus, saabusid jõesuudmest siia laevad normannide, friiside ja germaanlaste maadelt. Ladudes nägi Offa savinõusid, villapalle, ilusaid mõõku ja saksi metallesemeid. Seal olid ka koerakuudid. „Meilt küsitakse alati jahikoeri,” seletas töödejuhataja. Veelgi huviäratavam oli aga hoone, mis asus veidi eemal. Nagu teised laohooned, oli seegi toekas roogkatusega osmik, kuid ta oli pikk ja kitsas ning mingil põhjusel oli tema katus madal, nii et sees sai vaevalt püsti seista. Mõlema seina ääres asusid väikesed aedikud, mis võisid olla sigade või muude väiksemate kariloomade tarvis. Postide külge olid kinnitatud ketid.
„Mille jaoks need ketid on?” küsis Offa. Töödejuhataja heitis talle silmanurgast pilgu. „Need on meie kõige parema kauba jaoks. Selle, mis isanda rikkaks teeb,” vastas ta kähku.
Offa sai aru. Taas kord, nagu enne roomlaste tulekut, oli saar saanud hästi tuntuks oma orjade poolest. Neid müüdi kõikjal Euroopas. Just enne seda, kui paavst saatis saarele munk Augustinuse, lausus ta, näinud Rooma turuplatsil heledapäiseid Inglise orje, oma kuulsa lause: „Need ei ole mitte anglid, vaid inglid.”
Orje jätkus alati ohtralt. Mõned neist olid kaotajad kohalikes kokkupõrgetes, mis toimusid mitmete anglosaksi kuningriikide vahel, üksikud võisid olla ka kurjategijad. Kuid enamik ei jõudnud sellisesse olukorda mitte sõja ega isegi julmade orjakauplejate röövretkede tagajärjel, vaid sellepärast, et nad olid soovimatud või oli neid liiga palju, et jõuaks ära toita, ja omaksed müüsid nad ära.
„Friisid tulevad igal aastal uue lasti järele,” mainis töödejuhataja ja lisas irvel näoga: „Sul oli õnne, et sind ostis ära emand ja mitte isand, muidu sattuksid sa järgmisele laevale!”
Teisel päeval pärast tagasijõudmist esitas Cerdic Elfgivale ultimaatumi. Ta tegi seda omavahel olles. Isegi tema pojad ei teadnud, mis vanemate vahel toimub. Mehe sõnum oli otsekohene ja lihtne.
„Kui sa minu sõna ei kuula, kavatsen ma võtta uue naise.”
„Kas minule lisaks?”
„Ei. Sinu asemele.”
Ning Elfgiva vahtis meest kohutava tuima valuga, teades, et too mõtleb seda tõsiselt.
Cerdicul oli selleks õigus. Anglosakside naisi puudutavad seadused olid lihtsad. Elfgiva kuulus oma abikaasale. Tema eest oli makstud. Mees võis võtta talle lisaks teisi naisi, kui soovis, ning kui naine paneb toime abielurikkumise, ei tohtinud teda mitte ainult välja visata, vaid teine mees pidi ta kinni maksma ja uue naise hankima. Kui aga mees lihtsalt otsustab ta kellegi teisega asendada, siis oli ka see lubatud.
Ei võinud öelda, nagu oleksid kõik saksi naised olnud rõhutud. Elfgiva tundis mõnda sellist, kellel oli oma abikaasa üle täielik võim. Kuid seadus oli ikkagi Cerdicu poolel, kui too otsustab seda ära kasutada.
„Vali ise,” lausus mees. „Kui piiskop siia tuleb, pead sa end koos poegadega ristida laskma. Kui sa keeldud, on mul õigus toimida, nagu ma soovin. Kõik oleneb sinust.”
Tõepoolest, mis puutus Cerdicusse, siis toimis ta moraalselt õigesti. Tema poolt vaadates oli asi väga lihtne. Kuna ta oli lojaalne kuningas Ethelbertile, pidi temast saama kristlane ja ta oligi juba ristitud. Kuigi tal võis Elfgivast kahju olla, pidi ka naine laskma end ristida, kui ta palub. Asjaolu, et nad olid teineteist palju aastaid armastanud nagu mees ja naine, muutis Elfgiva keeldumise veelgi reetlikumaks. Mida rohkem mees selle üle mõtles, seda selgemaks see talle sai – oli õige tee ja vale tee, must ja valge. Elfgiva kohustused olid ilmselged. Selle kohta polnud midagi öelda, meeldis see siis või mitte.
See, et kristlik kirik mitmenaisepidamise ja lahutuse peale kulmu kortsutas, oli midagi sellist, mida Cerdic ei mõistnud. Aga see ei olnud tema süü. Katoliku misjonärid, harilikult küll kartmatud ja oma eesmärgile pühendunud mehed, olid ka küllalt targad ning jälgisid iidsete tavade puhul lihtsat reeglit: „Kõigepealt pööra nad ristiusku ja siis hakka nende kombeid muutma.” Võis kuluda mitu põlvkonda, enne kui kirik suudab võõrutada anglosaksid mitmenaisepidamisest.
Tüdruk, kellest käis jutt, oli ühe temasuguse mehe tütar, kes oli pärit ühest Boctonist mitte kaugel asuvast toredast mõisast. „Ma arvasin, et ta saab hoopis mõnele sinu pojale,” lausus pruudi isa leebelt, kui Cerdic ta eelmisel päeval enda juurde kutsus. Mehed olidki omavahel nii kokku leppinud. Kui Cerdic oma naise eemale tõukab, abiellub tüdruk temaga; kui mitte, siis tema pojaga. Tüdruk oli kena ja arukas anglosaks, kellele meeldis Kenti hästikorraldatud elu, kuhu ta kogu täiega kuulus. Ta oli nõus end ka ristida laskma.
Ma oleksin kohe pidanud abielluma mõne seesuguse tüdrukuga, mõtles Cerdic Boctonist Lundenwici poole ratsutades
