mitte.
Ja nii jõudis Lundenwicis kätte püha kuu Haligmonath’i lõpp.
Teine põhjus, miks Ricola ei tahtnud lahkuda, oli see, et ta hakkas oma emandasse kiinduma.
Võib-olla tuli see sellest, et tüdruk oli siin uus või et talle oli palju halba osaks saanud või et Elfgiva oli endale alati tütart soovinud või mõnest muust põhjusest, kuid Ricola meeldis vanemale naisele. Too kutsus ta sageli mingil ettekäändel enda juurde, mõnikord ainult selleks, et temaga koos istuda, kuid sageli ka selleks, et lasta oma juukseid palmitseda või kammida, mille peale tüdrukul oli annet. Ja Ricola tegi seda rõõmuga.
Kuna Elfgiva oli esimene ülikust naine, kellega tüdruk kohtus, uuris ta teda hoolega. Mitte ainult tema riietus – pikk vöötatud kleit tavalise tagasihoidliku naiste tuunika asemel – ei olnud teistsugune, vaid kogu tema käitumine tõstis teda märkamatult esile. Mis see oli? „Ta saab mõnikord pahaseks nagu minagi. Ta naerab. Ta võib olla minust pisut vaiksem, aga seda on paljud naised, keda ma tunnen,” seletas tüdruk Offale. „Ometi on ta teistsugune. Ta on leedi.” Aegamisi jõudis Ricola arusaamisele. „Kas tead, mis see on? See on sellest, et teda jälgitakse kogu aeg.”
„Minu arust ka. Kõik inimesed, kes isanda juures töötavad, vaatavad teda.”
„Ma tean. Ja söandan öelda, et temagi teab seda. Aga” – Ricola kulm tõmbus kortsu – „on veel midagi. Isegi siis, kui ma temaga kahekesi olen. Ta ei hooli vähimatki, mida mina temast arvan. Mina olen lihtsalt orjatar. Ta on selleks liiga uhke. Aga isegi siis arvab ta, et teda jälgitakse. Ma tunnen seda.”
„Võib-olla jumalad jälgivad.”
„Võib-olla. Tegelikult arvan ma, et hoopis tema enda perekond. Tema surnud isa ja tolle isa, kogu nende suguselts mitu põlve tagasi. Ta peab sellepärast hästi käituma, et arvab, et need kõik jälgivad teda. Ma arvan, et selles ongi asi.” Naine noogutas rahulolevalt. „Ja kogu aeg, kui ta kõnnib ringi nagu sina ja mina, ei ole see mitte ainult leedi Elfgiva, keda sa näed. Sa näed kogu nende suguseltsi, kõiki kuni jumal Wodeni endani välja, julgen ma öelda. Need on tal kogu aeg mõttes, mida ta ka ei teeks. See tähendabki olla leedi.”
Offa vaatas oma naist imetlevalt. Ta taipas, mida too mõtleb. „Nii et sa tahaksid olla selline nagu tema?” küsis ta.
Ricola puhkes heasüdamlikult naerma. „Mis, ja kogu aeg seda kampa oma turjal kanda või? Parem lähen koos maoga sinna kotti! See on liiga tülikas.”
Kuid sel ajal kui Offa tema terve mõistuse üle naeru kihistas, täheldas naine veidi tõsisemalt: „See on talle vist kohutav. Tead, ma olen teda vaadanud. Ütlen sulle, et isand on talle midagi paha teinud. Ma ei tea veel, mis see on, aga ta kannatab tõepoolest. Kuid kuna ta on leedi, ei luba uhkus tal seda välja näidata.”
„Noh, meie ei saa sinna midagi parata,” ütles Offa.
„Ei,” nõustus naine. „Aga ma soovin, et saaksime.”
Ricola ja tema emanda vahel kujunes välja veel üks side, kui Elfgiva lubas tüdrukul osa võtta tegevusest, mida too polnud varem näinudki.
Juba neil varastel aegadel olid anglosaksi emandad Inglismaal kuulsad oma õmblustööde poolest, kuid tikkimist harrastasid ainult kõrgklassi naised – sel lihtsal põhjusel, et kasutatavad materjalid olid haruldased ja kallid. Seetõttu istus Ricola õhtu saabudes õhinal Elfgiva jalge ees, kui emand näputööd lambi lähedal hoides oma ülesande kallale asus.
„Kõigepealt pead sa võtma riba peent linast riiet,” seletas ta. „Mõned inimesed kuninga õukonnas kasutavad isegi siidi. Sellele joonistad kogu mustri.” Ricola üllatuseks ei võtnud Elfgiva ise krihvlit, vaid saatis hoopis Wistani järele. „Tema joonistab paremini kui mina,” lausus ta.
Ja tõepoolest, milliseid kujundeid noormees joonistas! Kõigepealt tõmbas ta riidetüki keskele ühe pika kõvera joone. „See on vars,” teatas ta. Siis tegi selle külge väiksemad varred, alati üheainsa lihtsa kõverjoonega, ning nende külge joonistas ta, ikka ülilihtsalt, mitmesuguseid lehti ja õisi, nii et kui ta lõpetas, oli linase riidetüki keskel kujutis, mis tundus nii elutruu, et sellel võis peaaegu taime liigi ära tunda, ning samal ajal nii abstraktne nagu idamaa joonistus.
Järgmiseks täiendas ta neid vorme mõne tagasihoidliku tähekese ja risti-rästi viirutusega. Lõpuks, jätnud taime kujutise ümber tühja ala, hakkas ta serva kujundama. Ka see tuli välja meisterlik. Geomeetrilised lilled, linnud, loomad ja kõiksugused paganlikud maagilised sümbolid ilmusid sellise täpsuse ja puhtusega, nagu oleksid nad käevõru lülid. Nagu kevadel maapinnast väljatrügivad krookused tungisid piirjoone sisemiselt küljelt keskkoha poole elegantselt keerduvate kirjarullisarnaste lehtedega kummalised taimed ning pealetükkivalt ja erootiliselt mõjuvad väikesed tömbid puud, nagu tahaksid öelda: kunst tähendab küll korda, aga loodus on sellest alati üle. See oli ja on võib-olla senini anglosaksi vaimu põhitõde.
Alles siis pani Elfgiva riidetüki raamile, et alustada aeglast tikkimist. Ta hakkas peale keskelt.
Töötades pronksist nõelaga, õmbles ta ristpistes välja taime lehed. Nende jaoks kasutas ta mitut värvi siidniiti. „Kui friislased orjade järele tulevad,” seletas ta, „toovad nad mulle lõunamaalt alati siidi.” Sellega rahule jäämata tarvitas ta veel kuldniiti ning lisas paari kohta pärleid, et tikandit veelgi rikkalikumaks muuta. Lõpuks, kui see toiming oli lõpetatud, võttis ta jämeda rohelise siidnööri ja asetas taimevart kujutavale kõverale joonele. Ta surus selle kohale ja õmbles siidniidiga kinni. Lõpetuseks tikkis ta kõik peamised kontuurjooned veel värvilise siidiga üle.
„Järgmiseks võtame käsile servad.” Ta naeratas. „Nende peale kulub mitu kuud.”
Leidnud, et tüdruku sõrmed on küllalt nobedad, lasi Elfgiva sageli ka temal paar pistet teha ja rõõmustas, kui nägi, et orjatüdrukule see töö meeldib. Ta lasi tüdrukul isegi Offa kohale tuua, et tollele näidata, mida nad teevad.
Ning kogu see aeg uuris Ricola vanemat naist, imetles tema väärikat käitumist ning esitas iga päev mõne küsimuse tema riiete või õukonnaelu või Boctoni mõisa kohta, lisades jälle terakese oma teadmistepagasile. Samal ajal uuris ta võimalusi, kuidas end kasulikuks teha. „Sa tahad, et me vabad oleksime,” tuletas ta oma abikaasale meelde, „tead, kui me talle väga meeldime, annab ta meile ühel päeval vabaduse.” Ta naeratas. „Meil tuleb ainult kannatlik olla. See on ootamismäng.”
Mis puutus Elfgivasse, siis temagi mängis omamoodi ootamismängu. Ta oli kiiresti mõistnud, et kuigi Cerdic on teda sügavalt haavanud, ei tohi ta oma piina tunnistada. „Kui su abikaasa eksiteele satub,” oli üks vanem naine talle kunagi ammu öelnud, „jääb üle teha ainult üht.” Abielus on nii, meeldigu see meile või mitte, et kõrvaleeksinud abikaasat endale hoida saab ainult sel moel, kui teda nii kiiresti ja sageli kui võimalik voodisse meelitada. Kõik teised abinõud, mida mõistus või moraal võib ette panna, olid kahjuks kasutud. Elfgiva oligi vastavalt toiminud. Ta polnud tusatsenud ega vaielnud ega mehe vastu külm olnud, vaid oli igal õhtul pärast õhtusööki püüdnud teda võrgutada ja rahuldada. Rohkem kui ühel korral olid nad ärganud päikesetõusul teineteise embuses ning ta oli lamanud vaikselt koidueelset linnulaulu kuulates ning öelnud endale, et võib-olla on mees nüüd lõppude lõpuks rahuldatud, et see lihtsalt saavutatud loidus, see kõigi abielude sõber, hoiab meest ehk tema kõrval. Isegi nüüd hilisel tunnil leidis naine end salamisi palvetamas oma esivanemate jumalate poole: „Lubage, et ma saan veel ühe lapse.” Või kui mitte seda, siis: „Andke mulle aega. Ärge laske sel piiskopil veel tulla.” Ning niimoodi möödus järjekordne kuu.
November oli saksidel Blodmonath
