oli osutunud mõjusaks. Ta oli oma autoriteedi taastanud. Rääkimata enam sõnagi jahileminekust, olid poisid vaguralt ristimisele läinud.
Sündmuskohalt puudus ainult üks isik.
Elfgiva oli jäänud üksi tarre ja nuttis vaikselt.
Järgmisel päeval teadsid sellest kõik. Kenti oli saadetud tallipoiss sõnumiga: isand soovib oma noort pruuti kätte saada. Leedi Elfgiva pidi kõrvale heidetama. Hoolimata pikki nädalaid püsinud pingest isanda ja emanda vahel, läks kogu maja ehmunult kihama. Kuid keegi ei söandanud sõnagi lausuda. Cerdic käis ringi vaikiva ja süngena. Pikakasvuline ja väga kahvatu Elfgiva liikus kõik need päevad suursuguse väärikusega, mida keegi ei tahtnud häirida. Mõned küsisid endalt, kas ta jääb Cerdicu kiuste sinna. Teised arvasid, et ta pöördub Ida-Inglismaale tagasi.
Kuid Elfgiva jaoks ei olnud kõige piinavam külg kogu asjas mitte tema äratõukamine ega isegi alandamine. Mitte see, mis juhtus, vaid see, mida ei juhtunud.
Sest ta oli oodanud, et pojad kaitsevad teda või vähemalt avaldavad protesti, kuid valitses täielik vaikus.
Tõsi, kolm vanemat tulid kordamööda tema juurde. Nad tundsid talle kaasa ja arvasid, et kui ema ristiusku pöördub, tuleb võib-olla leppimine. Kuid sedagi ütlesid nad ilma veendumuseta. „Asi on selles,” pomises naine endamisi, kui ühel päeval jõe ääres seisis, „et nad kardavad isa rohkem, kui mind armastavad. Ja ma usun, et jahti armastavad nad võib-olla rohkem kui oma ema.”
Välja arvatud Wistan. Kui kuueteistkümneaastane poeg emaga rääkima tuli, oli ta murest murtud. Isa oli poisi nii rööpast välja löönud, et ema pidi teda veenma, et ta tema pärast Cerdicut rohkem ei vihastaks.
„Aga sa ei või ju seda lihtsalt niisama jätta,” protesteeris poiss.
„Sa ei saa sellest aru.”
„Jah, ei saa,” kinnitas poeg ega öelnud enam midagi.
Kolm päeva pärast seda vestlust tuli Cerdic mööda tanumat Thorney poolt ega olnud kuigi üllatunud, kui nägi, et nooruke Wistan seisab teerajal ja ootab teda.
Mananud näole sünge ilme, sammus kaupmees poja poole, noogutades talle vaevu ja oodates, et tema pilk sunnib poisi vaikima. Kuid Wistan jäi paigale ja lausus kindlalt:
„Isa, ma pean sinuga rääkima.”
„Mul pole tarvidust sinuga rääkida, nii et mine eest.” Seda öeldi külma autoriteediga, mis pani enamiku mehi värisema, kuid poiss tõkestas tal uuesti vapralt tee.
„Asi on emas,” ütles ta. „Sa ei või teda niiviisi kohelda.”
Cerdic oli turske mees. Ja mitte ainult seda; tal oli tugev iseloom ja ta kasutas kõiki võtteid autoriteedi säilitamiseks. Kui ta tahtis, võis ta olla väga hirmuäratav. Nüüd põrnitses ta poega ja röögatas:
„See on meie asi, mitte sinu. Jää vait!”
„Ei, isa, ma ei või.”
„Võid küll ja jääd ka. Teelt ära!” Ning ta tõukas poisi oma palju suurema koguga kõrvale ning sammus raevust leegitsevate silmadega mööda tanumat eemale.
See poiss on ülejäänud kambast parem, mõtles ta edasi marssides endamisi.
Kuid oma suhtumist Elfgivasse ta ei muutnud.
Neli päeva pärast lahkumist pöördus poiss, kelle Cerdic oli Kenti saatnud, tagasi koos vastusega tüdruku isalt. Cerdicu noor pruut antakse talle üle Boctonis kaks nädalat pärast kesktalviseid jõulupühi.
Cerdicul ja Elfgival oli alati harjumuseks enne sakside jõulupühi Boctoni mõisa tagasi minna, kuid saanud selle sõnumi, teatas kaupmees lühidalt: „Ma pühitsen jõule siin Lundenwicis. Siis lähen ülejäänud talveks Boctonisse” See oli selge märk. Vana korraga oli lõpp. Algamas oli uus.
Kui kodakondsed selle teate teadmiseks võtsid, hakkas meeleolu kauplemispunktis muutuma. Alul oli see peaaegu tajumatu, kuid päevade möödudes sai see kõigile selgeks.
Elfgiva oli ikka veel seal. Kuna Cerdic polnud teda ära saatnud, oli ta ametlikult ikka veel tema naine. Kuid mingil määratlematul moel hakkasid inimesed käituma nii, nagu oleks ta juba lahkunud. Näiteks, kui ta andis mõne käsu, täideti see viisakalt, kuid miski teenri silmis ütles, et too mõtleb juba sellele, kuidas uuele emandale meeldida. „Tundub, nagu oleksin ma omaenda majas külaline,” pomises naine endamisi. Ja lisas siis kibeda irooniaga: „Selline, kes kavatseb liiga kauaks jääda.”
Kuid kui kõik teised arutlesid selle üle, millal ta lahkub, siis Elfgiva ise pidi alles otsusele jõudma, mida üldse teha. Tal oli Ida-Inglismaal vend. Aga ma pole teda aastaid näinud, tuletas ta endale meelde. Ühes külas mõni miil lapsepõlvekodust elasid kauged sugulased. Ehk minna sinna? „Ega Cerdic mind otse metsa saata ka ei saa!” hüüatas ta. Kuigi naine seda vaevalt tajus, valdas teda kummaline roidumus. Ma otsustan enne jõule, ütles ta endale. Ega teinud midagi.
Ka Cerdic ei öelnud midagi. Naine ei teadnud, mida mees tahab või mis tal tema jaoks varuks on. Kuigi ta oli veel nime poolest tema naine, oli Cerdic ta lihtsalt kolikambrisse heitnud.
Ricola leidis end nüüd sageli emanda seltsist. Kuigi Elfgiva oli harilikult sõnakehv ja väärikas, alandus ta mõnikord oma üksilduses selleni, et jagas oma saladusi orjatüdrukuga. Ricola oli kindel, et lõhe Cerdicu ja tema naise vahel on ületamatu. „Isand ei maga temaga enam,” ütles ta Offale. „Ma olen selles kindel.” Ta palmitses ja kammis Elfgiva juukseid salajase õrnusega. Ja ükskord, kui Elfgiva oli tunnistanud, et ta pole veel otsustanud, kuhu minna, küsis tüdruk ettevaatlikult: „Kui isand arvab, et te peate lahkuma, leedi Elfgiva, miks ta seda siis korraldanud ei ole?”
„Asi on üsna lihtne,” seletas vanem naine naeratades. „Ma tunnen oma abikaasat. Ta on ettevaatlik kaupmees. Ta lahutab end minust kohe, kui uus tüdruk tal käes on. Mitte varem. Niikaua ta ootab.”
„Mina läheksin lihtsalt minema,” pahvatas Ricola. Selle peale ei öelnud vanem naine midagi.
See ebakindlus tekitas aga ühe küsimuse, mille Offa ühel õhtul Ricolaga üles võttis. „Kui ta ära saadetakse, mis sa arvad, mis siis meist saab?” küsis ta nõutult. „Tema ostis meid. Kas see tähendab, et me läheme koos temaga?”
„Ma loodan küll,” hüüatas tüdruk nördinult, üllatudes ise ka oma tugevast kiindumusest. „Ta päästis mu elu,” lisas ta, et oma ägedust põhjendada. Ja küsis siis Offale otsa vaadates: „Kas sina ei taha tema juurde jääda?”
Alul jäi Offa vastusega kimpu. Kuhu Elfgiva nad viiks? Ta meenutas pimedat Essexi põlismetsa ja tal polnud mingit soovi sinna tagasi minna. Ta mõtles, kui vähe ta teab Ida-Inglismaa külmast avarusest. Ja seejärel mõtles Thamesi lopsakast orust ja tühjast linnast peidetud kullaga.
„Ma ei tea,” vastas ta viimaks. „Ma tõesti ei tea.”
Päevade kuludes juhtus Ricola elus kaks sündmust, millest ta kellelegi ei rääkinud. Esimene neist puudutas kaupmeest.
Nädal pärast poegade ristimist heitis Cerdic esimest korda Ricolale silma. See polnud midagi erilist. Naine väljus just majast, väikese ukseava kohal rippuvate katuseõlgede all küüru tõmbudes, kui mees sadamasilla juurest üles tuli. Ta möödus Cerdicust lähedalt ja mees vaatas teda.
Ricola ei olnud ei üllatunud ega ehmunud.
