valmistama?
Mitu päeva tammus ta vaikses raevus ringi. Wistan hoidis targu eemale. Kui viha aga aegamööda lahtus, tundis Cerdic väsimust. Kõigest hoolimata hakkas ta oma vana abielu mõnusid salamahti taga igatsema. Lõppude lõpuks, ütles ta endale nägu krimpsutades, on see ikkagi parem kui jahtida noori tüdrukuid, kes oma meelt muudavad.
Aga kui ta korra või paar lubas endale Elfgivat mõtlikult silmitseda, ei vastanud naine mingi märgiga, vaid jäi tema juuresolekul jäigaks, külmaks ja tuimaks.
Möödus veel terve nädal, siis astus Cerdic tarre, kus tema naine koos kena orjatüdrukuga istus, ja teatas rahulikult, et kui Elfgiva järgib oma poegade eeskuju ja laseb end ristida, siis lõpetab tema uue naise otsingud ja võtab ta tagasi. „Võib-olla tahad sa selle üle paar päeva järele mõelda,” lausus ta lahkelt.
Helk hiljem tormas ta välja suuremas raevus kui kunagi varem.
Naine oli keeldunud.
Ricola silmitses emandat kaua aega, enne kui ütles:
„Sa oled hull. Kas tead seda?”
Veel nädal tagasi oleksid orjatari sellised sõnad oma emandale olnud kujuteldamatud, kuid nende viimaste päevade jooksul oli naiste vahel paljugi juhtunud.
Ricola oli see, kes istus kõigist hüljatud Elfgivaga neil öödel, kui vanem naine, võimetuna oma kurbust täielikult varjama, lasi vaikselt pisaratel mööda nägu alla voolata. Orjatar oli see, kelle poole Elfgiva pöördus, kui noor Wistan oli raevunud isa eest metsa jooksnud. Ricola saatis oma abikaasa poissi otsima ja nad peitsid ta ööseks oma tillukesse hütti. „See on koht, kust isandal ei tule pähe teda otsida,” täheldas Ricola naerul näoga. Ja kui Cerdic viibis järgmisel hommikul all sadamasilla juures, toimetas Ricola Wistani salaja ema juurde ning kuulis, kuidas poiss palus: „Mina ütlesin tüdrukule, et ta ei tuleks. Kas sa ei võiks end nüüd ristida lasta ja isa juurde tagasi minna?”
Seepärast ei noominudki Elfgiva tüdrukut tema häbematuse pärast, vaid vahtis tulle ja vaikis.
Tõtt-öelda ta ei teadnud, mida teha. Kui ta nägi nooremat poega end palumas ja mõtles kõigele sellele, mida poiss oli tema heaks teinud, oli ta sügavalt liigutatud. Kuidas sai ta pärast sellist armastuse ülesnäitamist keelduda? Kuid see ei olnud niisama lihtne. Kas miski oli tegelikult muutunud? Täna paluvad nad, et ma järele annaksin, ütles naine endale. Nad lubavad, et kõik on jälle hästi. Aga mis saab homme? Kas mu abikaasa ei muutu taas rahutuks? Kas see kõik ei hakka uuesti korduma, ja veel piinavamalt?
Ta kuulas, kuidas Ricola talle peale käib: „Kui sa ristiusku ei pöördu, siis otsib ta endale kindlasti uue naise. Muidu jääks ta jälle narriks. Ma arvan, et ta võib su küll ühel päeval kõrvale heita, kuid sa pead selle riski peale välja minema, kas pole nii? See on parem, kui ta nüüd kohe kaotada.” Ning tüdruk lausus pead vangutades kindlalt: „Sa oled kingitud hobusele juba suhu vaadanud. Sul pole midagi kaotada.”
„Peale oma väärikuse.” Tüdruk näis kahtlevat. Kuid Elfgiva arvas, et kui ollakse ainult viieteistkümneaastane orjatar, ei tähenda väärikus suurt midagi.
Ja nii nad siis istusid kahekesi mõne aja vaikides, ilma et oleksid mingile otsusele jõudnud, kuni Elfgiva viimaks väsimust tundes tüdruku ära saatis. Ricola läks, kuid pöördus uksel ringi ja lausus kartmatult: „See sinu abikaasa ei olegi nii halb. Kui sina teda ei taha, siis teised naised tahavad küll, pea meeles.” Lihtne maatüdruk arvas, et see annab emandale ainet mõtlemiseks.
Jõulude eel tuli Lundenwici inimestele nagu uus elu sisse. Offa aitas meestel lohistada tohutu suure puutüve Cerdicu tarre, kus see pidi mitu päeva aeglaselt põlema nagu meeldetuletus, et kuigi päike maalt lahkub, jääb tuli anglosakside südamesse kuni kevade saabumiseni hõõguma. Ricola aitas naisi. Jõulu ajal söödi hirveliha. Aidast toodi välja suured tünnid suvest säilinud puuviljaga – õunad, pirnid ja mooruspuuviljad. Oli ka jooke, sealhulgas sakside eriline meest ja mooruspuumahlast tehtud jook morat.
Kui pühad lähemale jõudsid, peksid naised tööd tehes iga päev keelt ja arutasid: kas leedi Elfgiva ka siis veel siin on?
Mis Elfgivasse puutus, siis tema tundis end veel eemalekistumana kui varem. Jõulude lähenedes valdasid teda mälestused sellest õnnelikust ajast. Tal polnud kuhugi minna. Abikaasa oli veel kord teinud jämeda pakkumise, et võtab ta tagasi. Elfgiva oleks võinud nõustuda, isegi mehe esitatud tingimustel. Naine mõistis väga hästi, kui tähtis peab mehele olema tema kohus või siis uhkus. Kuid kas temal omakorda ei ole õigust uhkusele ja eneseväärikusele?
Kui ta mind ainult paluks, mõtles ta kurvalt. Kui ta näitaks välja õrnust ja isegi veidi kahetsust. Kuid mees jättis ta nagu mingi vaese looma kütkeisse unustatuna tormi kätte.
Tol kriitilisel ajal tekkis orjatüdruk Ricolal ühel õhtul plaan oma emanda päästmiseks. See oli tema ellusuhtumisele tüüpiline – maiselt jultunud ja, peab tunnistama, äärmiselt julge. Kui Offa sellest kuulis, kohkus ta ära.
„Nüüd oled sina hulluks läinud,” hüüatas ta.
„Aga see mõjub,” rõhutas tüdruk. „Ma olen selles kindel. Juhul kui me selle täide viime.” Ta naeratas. „Mõtle, mis ta kõik on meie heaks teinud. Ja mida meil kaotada on?”
„Kõik,” vastas poiss.
Ratsanik kuningas Ethelberti juurest üllatas neid ja tema sõnum ärritas Cerdicut veidi.
„Piiskop Mellitus tuleb tagasi jutlustama, nagu ta lubas,” kuulutas sõnumitooja. „Sa pead kogu ümbruskonna rahva teda kuulama tooma.”
„Jõulu ajal või?” hüüatas kaupmees. „Miks ta just jõulu ajal tuleb?”
Aga ta tegi, nagu paluti, ja kui piiskop kahe päeva pärast koos kümne preestri ja tosina Kenti ülikuga kohale ilmus, oli Cerdic kogunud jõeäärsetest küladest kokku umbes sada inimest.
„Täna on laupäev,” kuulutas Mellitus. „Homme pean ma jutluse ja siis ristin.”
Ülejäänud päev möödus palavikulistes askeldustes. Kogu seltskond tuli kuhugi majutada. Ühtegi kõrvalhoonesse ei jäänud jardigi põrandapinda, mis poleks olnud kaetud pilliroost asemete või tekkidega. Kõigil oli kõvasti tööd, kaasa arvatud Elfgiva, kes juhendas majarahvast, nagu oli seda alati teinud, nii et Cerdic vaatas teda mitu korda vaikse imetlusega. Aitadest toodi välja suured lihatükid. Ja kui selle sagimise ajal noor Wistan imekombel kusagilt välja ilmus ja tööle asus, otsustas Cerdic sellest mitte välja teha.
Ainult üks asi oleks võinud seda meeldivat vaatepilti häirida. Nimelt hakkas üks munk, mitte küll pahatahtlikult, viltu vaatama eelolevale suurele pidutsemisele, mis pidi toimuma jõulueelsel advendiajal ja veel hingamispäeva eelõhtul. Aga Mellitus ütles talle naeratades: „Praegu pole aeg sellepärast muretsemiseks.” Seejärel lausus ta veel paari munka šokeerides: „Mis minusse puutub, siis minagi söön täna õhtul meie saksi sõpradega priske eine.”
Ja seda ta ka tegi.
Pühapäeva ennelõunal läks piiskop koos umbes saja viiekümne inimesega tühja linna keskel asuva künka otsa tulevase Saint Pauli katedraali asukohta. Ta ei võtnud kaasa mitte armulaualeiba, vaid ühe tähelepanuväärse asja, mida kanti tema ees ja mis pidi teda tema töös aitama.
See oli suur puust rist. Risti suurus oli igal juhul rabav, sest maasse torgatuna ulatus see kaheteistkümne jala kõrgusele, muutes künka nii väärikaks, nagu oleks see kirik. Tõeliselt tähelepanuväärne selle risti
