kogud väljusid vastasasuvast tarest või komberdasid mööda õue ringi. Vahetevahel kuulis ta kusagilt kostvat joobnud naeru. Olid need kaupmees ja Ricola?
Ricola ei saanud midagi teha. Poiss mõistis seda. Isegi kui ta vastu paneb, on kaupmees ikkagi temast palju suurem ja tugevam ning orjadena oli temal ja Ricolal vähe õigusi. Poissi rabas olukorras peituv iroonia. Külas vaba mehena oleks ta võinud külavanemale vastu astuda. Ta oleks vähemalt kahjutasu nõudnud. Kuid kaotanud pea ja siis ka vabaduse, oli ta saavutanud selle, et sama asi võis juhtuda uuesti, ja nüüd on ta juba abitu.
Poiss oigas oma rumaluse pärast.
Mõne aja oli ta asjatult lootnud, et Ricolal õnnestub ehk kaupmehe eest põgeneda. Võib-olla on Cerdic liiga purjus või saab tüdruk tema käest kuidagi minema lipsata. See oli vaid nõrk lootus. Kui öö kulus ja Ricola välja ei ilmunud, kadus seegi.
Ta tahtis igasuguse terve mõistuse vastaselt minna ja nad üles otsida. Kus nad olid? Küünis võib-olla? Või mõnes hütis?
„Mida ma teen?” pomises ta endamisi. „Kas torkan ka tema sisse nõela?” Mõeldes olukorra lootusetusest ja sellest, et oli teinud rumalasti, lastes Ricolal kogu seda asja algatada, vangutas poiss pead. „Ma poleks seda iialgi teinud, kui ei oleks olnud seda jutlustajat,” pomises ta. „On küll palju kasu olnud sellest tema uuest jumalast.” Offale tundus, et too Freyja seal risti peal on üleüldse üks võimetu jumal.
Lamades Cerdicu tugevate käte vahel, oli Ricola mõtlik. Tema mõtted triivisid abikaasale ja siis Elfgivale. Mida tänane öö neile kõigile tähendab? Tema abielule, tema positsioonile emanda juures, tulevastele suhetele kaupmehega? Ta libistas käega õrnalt üle kaupmehe rinna ja kompis tema heledaid juukseid. Ta tahtis ära minna, kuid mees oli alles pooleldi uinunud ja tema tugev käsivars hoidis teda õrnalt kinni. Varasel hommikutunnil ärkas ta veel korra.
Üht asja Ricola vähemalt teadis. Ta kandis oma sisemuses tillukest elu – elu, mis kuulus ainult temale ja Offale ja mida ta peab kaitsma, tulgu mis tuleb.
Aga Ricola oleks olnud väga üllatunud, kui ta selles südatalvises hallis koiduvalguses oleks näinud oma emandat.
Elfgiva ei maganud. Ta oli lamanud virgena ja viselnud rahutult. Üha uuesti ja uuesti möödusid eelmise õhtu sündmused tema silme eest ning peagi andis viha teed ühele teisele palju lihtsamale tundele. Kahetsusele. Miks ma teda ei takistanud? küsis ta endalt. Ja lisas siis, rääkides nagu kellegi teisega: ta oli ju sinu ja sina pöörasid end temast ära.
Ta oli haavunud, kuid tal oli abikaasast ka kahju. Ta tundis mehe vajadusi, kuid oli neist keeldunud. Ja miks? Ustavusest oma jumalatele. Alandamise hirmust. Uhkusest. Aga kas see uhkus tõi talle õnne? Kas alandatus oli hullem kui praegune segadus? Ja mis puutus esivanemate jumalatesse ja tema ustavusse, siis kas olid Woden, Thunor ja Tiw toonud talle sel talveööl mingit lohutust? Elfgivale tundus, et ei olnud toonud.
Veidi enne, kui valgeks hakkas minema, mähkis ta endale raske karusnaha ümber ning läks mööda nõlva alla veepiirile. Jõgi oli vaikne. Ta vaatas selja taha pimedusse. Tõmbus siis kössi, istus sadamasillale ja vahtis vette.
Mida isa oleks teinud? Ta oleks purjetanud mingile kaugele rannale, usaldanud oma jumalaid ja trotsinud merd. Aga isa oli mees. Kui öö hakkas läbi saama, tundus vana meresõitja üha tähtsusetum. Kuid siiski, tema jõuline vana hing oleks selle võib-olla heaks kiitnud, kui naine pärast seda, kui vesi hakkas mustast hallikaks muutuma, püsti tõusis, selga sirutas ja kärmelt kaldanõlvast üles läks.
Noorel Ricolal oli ikkagi õigus olnud. Tema vemp mõjus, olgugi et hiljem, kui oli ette nähtud. Elfgiva oli otsustanud uuesti abieluohjad pihku haarata.
Seetõttu kuulas Cerdic tol hommikul kergendustunde ja rõõmuga, kui naine kindlalt teatas: „Ma järgnen sinu uuele jumalale. Ütle oma preestrile, et ta võib mind ristida.” Millele ta, muuseas, lisas: „Orjatüdruk läheb minema.”
Mees naeris ja embas teda.
„Tüdruk läheb minema,” kordas naine.
Cerdic kehitas õlgu, nagu poleks sel mingit tähtsust. „Kuidas tahad,” lausus ta. „Lõppude lõpuks kuulub ta ju sulle.”
Nende kõigi teadmata oli tolle talveöö pikkadel tundidel toimunud veel üks sündmus.
Üks külaline oli saabunud.
Kui koit kerkis Thamesi pika jõesuudme kohale, tuli ettevaatlikult jõge mööda üles üksik pikklaev. Nüüd, hallil sombusel päeval, oli ta parajasti jõudnud asundusest allpool asuvasse suurde jõekääru.
Masajas, kuid merekõlblik alus jõudis Lundenwici sadamasilla lähistele ja vööris seisev väike tugev mees vaatas ootusrikkalt ettepoole. Ta oli neljakümnendates aastates, üsna jõhkra näo ja laigulise halli habemega, mis oli hästi lühikeseks lõigatud. Friisi kaupmeeste seas oli tema ainus, kes suutis sooritada reisi saarele ka sellisel kõledal ja ohtlikul aastaajal. Ta suutis seda seepärast, et oli kartmatu, kaval ja ahne. Ta ostis oma kauba odavalt, sest päästis selle müüjad kulutustest, mida oleks nõudnud selle majutamine ja toitmine neil pikkadel talvekuudel, ning oli harilikult ainus mees, kes võis pakkuda kaupa, mida enne kevadet hädasti vajati. Tema kaubaks olid inimolevused. Kõikjal piki Põhja-Euroopa rannikut oli teada: „See kaval friislane on ainus, kes suudab talvel orje tuua.” Ta jõudis Lundenwici keskpäeval.
Kui Cerdic friisi kaupmehe laeva nägi, naeratas ta. „Ma arvasin, et ta tuleb,” ütles ta töödejuhatajale.
„Sa ju arvestasid sellega,” vastas töödejuhataja irvel näoga.
„Tõepoolest.” Kui Cerdic põhjast toodud orjade hinna asjus kauples, oli ta andnud kaupmehele mõista, et peab neid kogu talve enda juures pidama, ning saanud nad seetõttu parema hinnaga. „Ma ei öelnud kordagi, et ei saa neid enne kevadet ära müüa,” tuletas ta kaaslasele meelde. „Ma ütlesin ainult, et orjakaubandus algab harilikult kevadel.”
„Muidugi.” Cerdic ei valetanud kunagi.
Pärastlõunaks oli friisi kaupmees põhjast toodud orjad üle vaadanud ja soodsas hinnas kokku leppinud. Ta oli üllatunud ja rõõmus, kui Cerdic pakkus hea tahte märgina alandatud hinnaga veel kaht orja – meest ja naist. „Ma tahan neist lihtsalt lahti saada,” seletas ta. „Aga nad ei tee sulle mingit tüli.”
„Ma võtan nad,” ütles friislane ja pani nad koos ülejäänutega ahelasse.
Väike tüli oli sellega siiski. Päikeseloojangu ajal hakkas tüdruk karjuma, et tahab oma emandaga rääkida. Kuid paistis, et emandal ei ole mingit soovi temaga jutelda, seetõttu lasi orjakaupmees tüdrukule kiiresti piitsa anda, et teda vaikima sundida, enne kui koos Cerdicuga tarre sööma läks. Pärast öist und pidi ta mõõna ajal teele asuma.
Anglosaksi kalendris tunti seda aasta kõige pikemat ööd nime all Modranecht – emaöö.
Sellest oli palju aega möödas, kui Cerdic ja tema naine koos magasid, kuid nüüd, kui nad seda tegid, oli kaupmehel selline tunne, nagu oleks ta koju jõudnud, ja mis Elfgivasse puutus, siis temale tundus sellel pikal ööl, et miski oli temas uuesti avanenud. Miski imepärane ja saladuslik.
Järgmisel hommikul ärkas ta malbe ja paljuütleva naeratusega.
Laev oli valmis lahkuma.
See oli mõlemast otsast üleskerkiva kiiluga normanni pikklaev, väga sarnane sellega, mida Offa oli sügisel tühjaks lastinud. Lai kere lasi orjadel laeva keskosas istuda ja jalad välja sirutada. Kindlustamaks,
