meeldivam. Blodmonath’i lõpul taipas ta, et võib olla rase. Aga ma ootan veel ühe kuu, et kindel olla, ütles ta endale rahulolevalt. Kuid nüüd mõtles ta kerge rahutusega sellest, kus ja kuidas nad elama hakkavad, kui laps sünnib.
Offa tegi üha kõik, mis suutis, et isandale meeldida. Paar korda õnnestus tal ka tühja linna hiilida, kus ta, varustanud end väikese kirka ja labidaga, kaevas kohtades, mis tundusid lootustandvad. Pärast ühelt selliselt salajaselt ekspeditsioonilt naasmist nägi ta pealt uue kaubalasti saabumist kauplemiskohta.
Seal oli pool tosinat orja. Need tõi tugev inetu välimusega kaupmees, kuid Cerdic tervitas teda üsna viisakalt. „Sa tuled sel aastal hilja,” täheldas ta.
Mehed olid toredad mustajuukselised sellid, köiega üksteise külge seotud. Pügatud juuksed ja masendunud näod andsid tunnistust nende uudsest olukorrast. „Northumbria kuningas rüüstas eelmisel aastal šotlasi,” seletas kaupmees. Tema nägu oli naerul. „Vangilangenud. Mul oli neid sada tükki, kui ma põhjast tulema hakkasin. Need on nüüd järele jäänud.”
„Ah et riismed?”
„Vaata ise. Nad polegi nii halvad.”
Cerdic uuris orje. Ta ei vaevunud kaubasaadetise kallal norima. „Paistab, et kõlbavad,” nõustus ta. „Aga ma pean neid tõenäoliselt kogu talve toitma ja majutama. Orjakaubandus algab harilikult kevadel.”
„Sa võid nad ise tööle panna.”
„Siin pole neil suurt midagi teha, kui lumi maha tuleb, eks ju?”
„Tõsi küll. Mis sinu hind siis on?” Inimestele meeldis Cerdicuga äri teha, sest ta oli otsekohene ega raisanud kunagi aega. Offa nägi, et mehed lähevad koos tarre. Mõne aja pärast oli kaupmees lahkunud.
Kuus meest majutati orjamajja ja pandi igal ööl ketti. Päeval lasti neil ringi liikuda ning paar meest saadeti tööle puid vedama või üht laohoonet parandama. Offa jälgis mehi, tahtes teada, milline saatus neid lõpuks ootab, ning tal oli neist kahju.
Möödus terve päev, enne kui kõigile sai selgeks, et noor Wistan on kadunud. Keegi ei teadnud, kuhu ta läks, ainult ühele vennale oli ta öelnud, et tahab jahile minna. See oli iseenesest kummaline, et poiss üksi jahile läks, ning kui ta tagasi ei tulnud, hakkas Elfgiva muretsema. Cerdic oli optimistlikum.
„See on vist mõni tüdruk,” ütles ta napisõnaliselt. „Küll ta tagasi tuleb.” Kui möödus veel üks öö, mainis ta süngelt: „Tal tuleb minu ees vastust anda, et ilma loata ära läks.” Kuid möödus veel üks päev ja öö, ilma et poisist mingit märki oleks olnud.
Wistan oli vara üles tõusnud. Esimese kahvatu valgusega oli ta juba Thorney juures tühermaal ja ületas koolmekohas jõe. Oli parajasti mõõn. Tema hobune pidi ainult veidi maad ujuma, ja kui Wistan lõunapoolsel kaldal veest välja tuli, oli ta vaid pisut märg. Tee viis teda umbes miili jagu lõuna poole ja kulges alguses soo kohal mäenõlval. Siis pööras ta itta, liikudes jõega enam-vähem rööbiti.
Oli külm selge päev. Üle soo ja läbi tammemetsade ratsutades nägi poiss kahe miili kaugusel teispool jõge seisvaid tühja linna tumedaid varemeid. Pärast seda hakkas maapind tõusma ning seljandikud muutusid üha kõrgemaks. Veel kaks-kolm miili, ja kui päike silmapiiri tagant välja ilmus, avanes tema ees oivaline vaade helkivale jõele, mis voolas suuri lookeid tehes oma suudme poole. Mäeseljandiku all jõekaldal asus tilluke küla, mida tunti Greenwichi nime all. Eespool muutus seljandik laiemaks ning hõredad tammemetsad tegid ruumi suurele lagedale nõmmele. Üle selle kulges kõva rohukamaraga tee, mille all oli kivikillustikuga kaetud rooma maantee ja mida mööda ta võis järgmise päeva pärastlõunaks jõuda Rochesteri asundusse.
Ta kavatses tüdrukuga kohtuda.
Järgmise öö magas Wistan Boctonis. Vara hommikul, heitnud hella pilgu suurejoonelisele kõnnumaale, ratsutas ta tüdruku kodu poole.
Ta muidugi tundis tema perekonda, aga tüdrukut ennast ei olnud ta mitu aastat näinud. Tõepoolest, kui ma teda viimane kord nägin, oli ta samasugune kõhn laps nagu mina, mõtles poiss virila naeratusega. Raske oli uskuda, et isa kavatseb temaga nüüd abielluda.
Oli juba keskhommik, kui Wistan kohale jõudis, kuid ta ei läinud talu juurde. Selle asemel jäi ta veidi eemale puude vahele vaatama. Viimaks nägi ta, et tüdruk tuleb majast välja ja suundub õnneks teerajale, mis viib temast mitte kaugele puude vahele.
Poiss oletas, et see peab tema olema. Kui tüdruk lähemale jõudis, tundis Wistan ta suurivaevu ära, sest kõhna plika asemel oli nüüd noor naine. Ja kena naine. Peaaegu sama pikk kui ta ise, ikka veel väikesed udemed huule kohal, kuldsed juuksed patsi köidetud, sinised silmad säravad ja targad – too ilus peaaegu viieteistkümneaastane olend oli temast ainult kümne jardi kaugusel, kui Wistan hüüdis tasa tema nime.
„Edith.”
Tüdruk ei võpatanud, kuigi paistis olevat üllatunud, kui õrnasilmne nooruk, kellel habe äsja tärganud, tema ees teerajale astus. Ta silmitses poissi kui võrdset ja naeratas siis.
„Ma vist tunnen sind?” Poiss punastas enda üllatuseks. „Sa oled Wistan,” sõnas tüdruk ja naeratas. Wistan noogutas. „Mida sa siin teed?” Ta vaatas poissi uudishimulikult. „Ja miks sa metsas oled?”
„Kas sa lubad, et ei ütle kellelegi, et ma siia tulin?” palus poiss.
„Ma ei tea. Luban vist küll.”
„Ma olen siin …” Wistan tõmbas sügavalt hinge, mõistes äkki oma teo koletuslikkust. „Ma tulin sulle ütlema, et me ei taha sind.”
Nad jutlesid peaaegu terve tunni. Tüdrukul ei olnud raske poissi kõike ära rääkima panna. Wistani kergenduseks polnudki ta vihane. „Nii et sa tulid oma ema päästma,” võttis tüdruk jutu kokku. Ja lisas siis naeratades: „Sa rääkisid mulle nii palju oma isast, et ma arvan, et sa tulid ka mind päästma.”
Poiss oli segaduses ja tüdruk hakkas naerma. Siis kuulis ta, et teda hüütakse.
„Sa pead minema,” ütles ta järsult. „Mine kohe.”
Wistan noogutas, kui tüdruk minekule pöördus.
„Ja mida sa teha kavatsed?” hüüdis poiss talle tasa järele.
Kuid tüdruk eemaldus juba kiiresti puude vahel.
Thunori päev, Müristaja päev.
Wistani tagasitulekust oli möödunud nädal. Cerdic oli olnud maruvihane ja ähvardanud talle piitsa anda, kuid poisi põhjendused, et ta oli jahile läinud, sõpru kohanud ja ära eksinud, olid nii ebausutavad, et kaupmees naeris endamisi ja lausus karjameestele: „Ma ütlesin, et see on keegi tüdruk.” Paar korda heitis ta poisile isegi sõbraliku kõiketeadva pilgu.
Kuid nüüd keskpäeval oli tulnud teade nagu kõuekärgatus hallist taevast. Tema noor pruut on meelt muutnud. Tolle isa juurest tulnud käskjalg kahetses piinlikkust tundes, et oli juhtunud eksitus. Tüdruk ei tule.
Cerdic teadis, kui endast väljas tema noorim poeg oli olnud. Nähes nüüd, et poiss on näost kahvatu, oli asi talle kohe selge. Kui nad olid mõne hetke maruvihaselt silm silma vastu seisnud, tuli tõde päevavalgele. Meeletus raevus haaras isa piitsa, ja kui Wistan poleks pärast paari lööki plehku pannud, oleks Cerdic võinud ta peaaegu tappa.
Järgmine küsimus oli, mida teha edasi. Cerdic mängis mõttega saata
