oli olnud Rooma provints, kuni kahjuks eraldus.
„Ürikutest on selgelt näha,” ütlesid arhivaarid. „Britannia jaguneb provintsideks ja igal neist on oma pealinn – York põhjas ja Londinium lõunas. Londinium on tähtsam.” Niisiis, kui Augustinus ja tema kolleegid saatsid teateid Kenti kuninga lahkusest ja Londiniumist ning väitsid, et too paik on inimtühi, vastati Roomast selgesõnaliselt: „Las kuningal olla Canterburys oma piiskop. Kuid suunduge kohe Yorki ja Londiniumi.” Rooma traditsioone tuli säilitada.
Sellepärast seisiski piiskop Mellitus nüüd Londiniumi mahajäetud varemetes. Munk leidis, et sellel asukohal on ka omad eelised. See asus areneva kauplemiskeskuse juures, kuid omaette, iidses ja majesteetlikus paigas, mis ümbritses seda nagu tohutu suur klooster. See paik oma vanade templitega oli mõjuavaldav. Siia ehitatavast väikesest kirikust saab tema katedraal; kaitsepühaku nimi oli juba välja valitud. Katedraali hakatakse kutsuma Saint Pauliks.
Tol õhtul peatus piiskop Cerdicu tares. Tema kaaskond oli väike: ainult kolm teenrit, kaks noort preestrit ja üks vanemapoolne ülik kuningas Ethelberti õukonnast. Kuigi Cerdic tahtis kangesti külaliste auks pidusöögi valmistada, palus misjonär tal seda mitte teha.
„Ma olen veidi väsinud,” tunnistas ta, „ning tahan jätkata teekonda Essexi kuninga juurde. Järgmisel kuul tulen ma siia tagasi jutlustama ja ristima. Pärast seda võite peo korraldada.” Kuid ta teatas, et hommikul enne teeleasumist peab ta uue kiriku ehituskohas missa. Cerdic palus piiskoppi ja tema kaaskonda ööseks tarre jääda, kolides ise koos oma perekonnaga küüni.
Varasel päikesepaistelisel hommikul viis piiskop Mellitus oma kaaskonna tühja linna. Üks noor preester võttis kaasa pudeli veiniga, teine aga koti odraleivaga. Kuningas Ethelberti õukonda kuuluv ülik kandis seitsme jala kõrgust lihtsat puust risti. Künkal asuval maatükil pistsid nad risti maasse. Seal valmistusidki Mellitus ja preestrid lihtsat missat pidama.
Cerdic vaatas rahulolevalt ringi. Sellel sündmusel osalesid vaid lähedased inimesed. Tema ja kuningas Ethelberti ülik võtavad vastu armulaualeiva ja perekond vaatab pealt. Ta tundis uhkust, et võtab osa sellisest talitusest. „Ma olen põhja pool Thamesi kindlasti ainus mees, kes on ristitud,” täheldas ta ülikule. Ta arvas, et kui katedraal valmis saab, võtavad ka Kenti ja Essexi kuningad oma õukondadega selle sissepühitsemisest osa. Siis istub tema, kes aitas piiskopil seda ehitada, nende seas aukohal.
Ainult üks asi oli teda ärritanud. Eelmisel õhtul olid kaks vanemat poega temalt palunud, kas nad võivad talituselt puududa. „Miks?” oli ta küsinud. „Me tahtsime jahile minna,” vastasid nad hooletult. Cerdic oli marru läinud. „Te kõik tulete koos minuga ja käitute korralikult,” kõmistas ta. Ja kui poisid palusid tal seletada, mida see tseremoonia tähendab, oli ta nii vihane, et karjus ainult: „Ükskõik, mida ta tähendab. Teie näitate üles austust oma isa ja kuninga vastu ja rohkem ei taha ma sellest midagi kuulda.” Kuid silmitsenud neid nüüd, kui nad kandsid oma parimaid rõivaid ning nende noored habemed olid kenasti kammitud, jõudis Cerdic otsusele, et lõppude lõpuks on poisid talle ikkagi auks ja uhkuseks, ning ta läks missale vastu juba paremas tujus.
Teenistus ei olnud kuigi pikk. Mellitus pidas lühikese jutluse, milles ta peatus Kenti kuninga väärt omadustel ning rääkis rõõmust, mida nad kõik peaksid tundma selles kultuspaigas. Ta rääkis anglosaksi keelt üsna hästi, tundeküllaselt ja ilusasti. Cerdic noogutas heakskiitvalt. Siis tuli armulaua jagamine. Vein ja leib pühitseti. Püha õhtusöömaaja ime leidis aset. Cerdic astus koos teise ristitud ülikuga uhkelt ette.
Elfgiva, kes neist võõrastest riitustest suurt midagi ei mõistnud, kuid tahtis oma abikaasale, kes teda ehk ikka veel armastas, heameelt teha, sundis seepeale oma nelja poega: „Minge ja tehke nii, nagu teeb isa.” Pärast hetkelist kõhklust nõustusid poisid vastumeelselt.
Niisiis marssisid Cerdicu neli poega veidi punastades ettepoole, kus roomlasest preester armulauda jagas, ja vaadanud üksteisele ebakindlalt otsa, põlvitasid tema ette, et oma osa kätte saada. Cerdic, kes oli juba põlvili, ei näinud nende lähenemist ega teadnud nende lähedalolust midagi, kuni kuulis pärast püstitõusmist ja minemahakkamist piiskopi häält.
„Kas te olete ristitud?”
Neli turjakat selli vaatasid teda usaldamatult. Mellitus kordas küsimust.
„Mida see habemetu imeloom tahab?” pomises kõige noorem.
„Anna meile ka nõialeiba, nagu sa isale andsid,” ütles kõige vanem ja osutas Cerdicu poole.
Mellitus vahtis talle otsa. „Nõialeiba?”
„Jah. Muud me ei taha.” Ning üks neljast sirutas käe ja, mõtlemata midagi halba, haaras preestri käest kausist ühe leivakese.
Mellitus tõmbus tagasi. Nüüd oli ta vihane. „Kas sedasi kohtlete te hostiat? Kas teil pole mingit austust meie Issanda ihu ja vere vastu?” karjus ta. Seejärel, näinud, et neli tugevat saksi noorukit on täiesti nõutud, pöördus ta vihaselt Cerdicu poole ja küsis temalt häälel, mis tundus linnamüüridelt vastu kajavat: „Kas selliseid juhtnööre annad sa oma poegadele, armetu vennas? Kas niimoodi austad sa oma ülimat Issandat?” Cerdic, kes arvas, et piiskop vihjab kuningale, läks häbist ja alandusest tulipunaseks.
Valitses kohutav vaikus. Cerdic vaatas oma poegi. „Mida teie siin teete?” küsis ta läbi kokkusurutud hammaste kõige vanemalt. Poiss kehitas seepeale õlgu ja näitas käega ema poole. „Tema käskis meid leiva järele minna,” ütles ta.
Cerdic jäi hetkeks liikumatuks. Ta oli jahmunud. Asi oli selles, et ta mitte ainult ei unustanud poegadele juhtnööre anda ega suutnud oma perekonda vaos hoida, vaid tal endalgi puudus armulaua peensustest õige arusaam. Ta oli järgnenud oma kuningale. Ja ta oletas, et sellest piisab. Kuid nüüd oli teda kuninga mehe ees häbistatud, piiskop oli teda alandanud ning näidanud teda nõrga ja rumala olevusena. Ta ei olnud end kunagi selliseks pidanud. Piin oli kohutav. Tema kurk oli täiesti kuiv ja nägu punane. Peaaegu lämbunult andis ta poegadele märku püsti tõusta, mida need ka kohmetult tegid. Siis läks ta Elfgiva juurde. Ning naisele otsa vaadanud, tundus talle äkki, et see kõik on naise süü. See juhtus ainult tema kangekaelsuse ja truudusetuse tõttu. Naine oli saatnud pojad teda häbistama. Kuigi oma südames ta mõistis, et Elfgiva polnud teinud seda meelega, ei paistnud see nüüd enam midagi lugevat. Kõik oli naise süü; selles oli asi.
Külmalt ja kaalutletult lõi ta naist lahtise käega näkku.
„Ma näen, et sa ei soovi enam minu naine olla,” lausus ta vaikselt. Siis sammus ta oma hobuse juurde ja ratsutas künkalt alla.
Mõni tund hiljem lahkus viiest ratsanikust koosnev rühm mööda teerada Lundenwicist ning, puude vahelt välja jõudnud, ratsutas väikese jõe poole, mille nimi oli nüüd Fleet ja mis voolas roomlaste linna läänemüüri kõrval. Kuid selle asemel et puust sild ületada, läksid mehed veidi maad ülesvoolu, tulid hobustelt maha ning suundusid Fleeti rohtukasvanud kaldale, kus Mellitus ja preestrid neid ootasid. Seal võtsid neli noormeest Cerdicu valvsa pilgu all riided seljast ja hüppasid preestri käsu peale üksteise järel jäisesse vette.
Piiskop Mellitus oli halastav. Ta ei sundinud ühtki neist rohkem kui hetkeks vette jääma, vaid tegi igaühe kohal ristimärgi ja lasi neil kähku värisedes välja ronida ja end ära kuivatada. Nüüd olid nad ristitud.
Cerdic jälgis seda rahulikult. Pärast õnnetult lõppenud missat oli ta rakendanud kogu oma jõu raevunud piiskopi veenmiseks, et too ei lahkuks kohe. Lõpuks ometi, pidades seda oma eesmärgile kasuks, nõustus Mellitus teekonna jätkamist edasi lükkama ja viima nende paganatest noorukitega läbi selle tähtsa tseremoonia.
„Ma julgen öelda,” täheldas
