tulnud üle mere frankide maalt Reini jõe äärest ning Offat kästi aidata seda tühjaks laadida.
See oli esimene kord, kui ta nägi korralikku merekõlblikku alust, ning see võlus teda. Kuigi saksidel olid Thamesil hästiehitatud parved ja isegi laiad aerupaadid, oli too laev sootuks midagi muud.
Tema kõige rabavam iseärasus oli kiil. See algas kõrgel ahtri kohal suure puust kandina ning laskus graatsilise kaarega vette, jätkus aluse all ning kerkis esiotsas uuesti suurejoonelise käilana, mis kaardus uhkelt üle vee. Wistan juhtus just siis Offa kõrval seisma, kui too imetledes seda kena vaatepilti silmitses. „See on just nagu joon, mille sa joonistasid leedi Elfgiva tikandi jaoks,” hüüatas noor ori vaimustunult ja Wistan oli temaga päri.
Kiilu selgroole olid sobitatud aluse puust ribid ning neile löödud naeltega lauad. Laev oli küll üsna pikk, kuid tema keskkoha laius lubas Offal arvata, et tal on märkimisväärne kandevõime. Alusel oli ainult kaks väikest tekki, vööris ja ahtris; mujalt oli ta lahtine. Tal oli üksainus mast, millele sai ristpoomiga tõsta purje. Kuid tegeliku liikumapaneva jõu andsid pool tosinat pikka aeru, mis ulatusid välja mõlemast küljest.
See oli põhjamaade pikklaev. Samasugustel alustel olid tulnud saksid saarele. Elfgiva isa oli maetud Ida-Inglismaa rannikule ühe sellise alla.
Ka last erutas Offat – toredad potissepakedral valmistatud hallid savinõud, viiskümmend suurt kannu veiniga ning kuningakojale mõeldud kuus kasti kummalise läbipaistva materjaliga, mida ta polnud varem kunagi näinud. „See on klaas,” ütles talle üks meremees. Põhjapoolsetes Reini-äärsetes maades oli tehtud veini ja klaasi juba Rooma ajast saadik.
Sel viisil sai Offa esimest korda aimu suurest meretagusest kultuuripärandist, mida tema esivanemad olid hästi tundnud ja mis kunagi oli täitnud selle tühja müüriga piiratud linna, kus talle meeldis ringi uidata.
Mõni päev hiljem aga saabus tema juurde roomlaste maailmast üks palju tähendusrikkam külaline.
Poiss oli taas tühja linna lipsanud ning veetis tunni või paar läänepoolsel künkal. Kuna tal oli aega – võib-olla kogu elu, arvas ta nukralt – seda paika uurida, oli ta otsustanud toimida järjekindlalt, keskenduda korraga ühele väikesele alale ja otsida see põhjalikult läbi, kuni on kindel, et see ei varja enam mingeid saladusi, ning siis järgmise maatüki kallale asuda.
Tol pärastlõunal oli ta leidnud künka jõepoolsel veerul ühe paljulubava keldriga maja. Kasutades omavalmistatud labidat, oli poiss parajasti põlvili maas ja pildus prahti eemale, kui talle tundus, et kuuleb kusagil kaugel hääli. Roninud seepeale välja, vaatas ta üles künkaharja poole.
Läänepoolse künka jõepoolne veer oli palju lagedam kui ülejäänud osa. Potissepaahjud olid juba ammu olematuks murenenud, kuid mullas leidus veel rohkesti tellisetükke, mis kinnitasid nende kunagist olemasolu. Väikestest templitest olid järel ainult mõned kivitüükad, mis tähistasid nende sammaste aluseid. Kogu maa-ala moodustas rohuga kaetud terrassi, millelt avanes vaade jõele.
Sellel maalapil nägi poiss nüüd kaht meest, kellest üks, tõenäoliselt tallipoiss, hoidis hobuseid. Teine, lühildane kogu pahkluudeni ulatuvas mustas rüüs, sammus ringi, otsides ilmselt midagi. Süda täis kartust, arvas Offa kohe: nad on vist tulnud aaret otsima. Ta imestas, kuidas nad sellest teada olid saanud. Poiss oli juba valmis silma alt kaduma, kui mustas rüüs kogu pilgu tõstis, teda nägi ja tema poole osutas. Offa vandus endamisi. Mida ta nüüd tegema peaks? Mees näitas ikka veel tema poole, ja kuna neil olid hobused, ei uskunud poiss, et ta nende käest pääseb. „Parem mängi lolli,” pomises ta ja läks aeglaselt lähemale.
Kogu mustas oli kõige kentsakam mees, keda Offa kunagi näinud oli. Ta polnud pikk ja tal oli lai siledaks aetud ovaalne nägu ning hallid juuksed, mis pealael olid ära pügatud. Ta näeb välja nagu muna, arvas Offa.
Tõepoolest, kui poiss lähemale läks, rõhutasid mehe peened näojooned ja tillukesed kõrvad seda muljet veelgi. Offa ei saanud temalt silmi lahti, kuid meest ei paistnud see häirivat ja ta naeratas põgusalt.
„Mis su nimi on?” küsis ta. Mees rääkis anglosakside keeleks olevat inglise keelt, kuid veidra aktsendiga, mida Offa ei suutnud määratleda.
„Offa, söör. Aga teie?” küsis ori julgelt.
„Mellitus.”
Offa kortsutas selle kentsaka nime peale kulmu ja vaatas siis ringi.
„Sa vist imestad, mida ma siin teed?” päris veider mees.
„Jah, söör.”
Vastuseks näitas Mellitus talle mõne jardi kaugusel kividest laotud piirjooni. Need paistsid olevat mingisuguse väikese nelinurkse hoone vundamendi jaoks. „Ma kavatsen siia ehitama hakata,” kuulutas ta.
See oli kindlasti meeldiv paik, kust avanes kolme suunda hea vaade.
„Mida ehitama?”
Veider mees naeratas jälle.
„Cathedralis,” vastas ta, kasutades ladinakeelset sõna. Näinud Offa nõutut pilku, selgitas ta: „Templit tõelisele Jumalale.”
„Kas Wodenile?” küsis Offa, kuid mees raputas pead.
„Kristusele,” vastas ta lihtsalt.
Ja siis Offa mõistis, kes see võõras on.
Ta oli temast muidugi kuulnud, sest kõigile oli öeldud, et siia tuleb üks mees Canterburyst. Piiskop või kes ta pidi olema. Igal juhul oli see üks tähtis mees. Offa vahtis mustas rõivas munka üllatuse ja kahtlusega. Polegi pealtnäha midagi erilist, arvas ta. Sellegipoolest on parem ettevaatlik olla.
„Millest te ehitate, söör?” küsis poiss. Ta oletas, et teda võidakse sundida palke siia künka otsa vedama.
„Neist kividest,” ütles Mellitus ning osutas roomlaste ehitatud müüridele ning kõikjal vedelevatele murdunud tellistele.
Miks siia? imestas Offa, kuid kui talle meenus, et karjamehed olid rääkinud, et siin lähedal asuvas suures ümmarguses ruumis ohverdati härgi, oletas ta, et see siin on mingi püha piirkond, ja lihtsalt noogutas viisakalt.
„Ja mida sina siin teed?” küsis võõras äkki.
Offa muutus kohe valvsaks.
„Suurt ei midagi, söör. Lihtsalt vaatan.”
„Kas otsid midagi?” Mees naeratas. Offa pani tähele tema pruunide ja üsna leebete silmade uudishimulikku kõikemärkavat pilku. „Võib-olla saan ma aidata sul seda leida,” lausus Mellitus lahkelt.
Mida see võõras teab? Kas on nii, nagu ta ütles, et ta kavandas vaid oma hoonet, kui seal, pilk maas, ringi sammus? Või on tal mingid muud kavatsused? Kas on võimalik, et temagi on mahamaetud kullast kuidagi teada saanud? Kas ta tõepoolest pakub oma abi selle leidmisel või püüab välja selgitada, mida Offa teab? Ilmselt on see piiskop kaval mehike, kellega peab ettevaatlik olema.
„Ma pean nüüd oma isanda juurde minema, söör,” pomises Offa ja hakkas eemalduma, teades, et Mellitus jälgib teda ikka veel.
Miks pidi piiskop valima katedraali ehitamiseks selle mahajäetud kindluse kõrvalise kauplemiskoha lähedal?
Põhjus oli lihtne ja peitus Roomas.
Kui
