siis oli veel normandialane.
Sellest oli möödas mitu sugupõlve, kui viikingi seiklejad koloniseerisid selle Prantsusmaa põhjapoolse rannikuala. Segunenud kohaliku elanikkonnaga, rääkisid nad nüüd prantsuse keelt, kuid nende viikingi rännulust oli säilinud. Normandia viimane hertsog, kellel ei olnud seaduslikku pärijat, oli jätnud endast maha sohipoja, kes pidi tema järglaseks saama.
Halastamatu, võimuahne ja võib-olla ka oma ebaseaduslikust päritolust taga kihutatud, oli Normandia William hirmuäratav vastane. Abiellunud Edward Usutunnistaja naise sugulasega, nägi ta võimalust saada lastetu monarhi järeltulijaks ja kuningaks. Ta kuulutas Inglise kanali tagant, et Edward oli trooni temale lubanud. „Ja tundes meie kuningat, võib uskuda, et ta ilmselt lubaski,” täheldas Barnikel süngelt.
Aga nüüd jäid mehed vait. Witani liikmed tulid välja.
„Vaata hea pilguga meie alandlike palvete peale ja õnnista oma teenrit, kelle me vagas andumuses oleme valinud anglosakside kuningaks.” Nii kõlas palve, mida lausuti, kui krooni kuninga pea kohal hoiti. Siis tuli kroonimisvanne, milles kuningas lubas rahu, korda ja armu. Pärast seda palus piiskop Jumalalt õnnistust, kutsudes tunnistajateks Abrahami, Moosest, Joosuat, Taavetit ja Saalomoni, ning salvis kuningat õliga. Alles seejärel pandi talle pähe kuningas Alfredi kroon ning anti kätte võimuskepter ja kohtunikukepp.
Sellisena leidis traditsiooniline inglise kroonimistalitus esimest korda aset Westminster Abbeys, ainult mõni tund pärast kuningas Edwardi matuseid. Kui Leofric ja Barnikel nägid troonil hea kehaehituse ja pruuni habemega kogu, kelle selged sinised silmad vaatasid julgelt, tundsid nad tärkamas uut lootust. Saksi kuningas Harold saab väga hästi hakkama.
Aga kui nad pärast teenistuse lõppu Abbeyst väljusid, tegi Billingsgate’i Barnikel suure vea.
Kapuutsiga mees, kes oli neid jälginud, seisis ukse juures. Tema pea oli nüüd paljas ja kapuuts taha õlgadele lükatud.
See oli veider tüüp. Seistes kiriku massiivse samba kõrval, nägi ta välja nagu raidkuju või tume kivireljeef. Mehe mantel oli must ja kattis teda nagu tiivad lindu. Katmata pea lasi paista, et tema nägu oli puhtaks aetud ja juuksed kärbitud tolleaegse Normandia moe kohaselt ringikujuliselt ülaltpoolt kõrvu. Kuid üks iseärasus oli veel eriti tähelepanuväärne. Mehe kahvatust ovaalsest näost ulatus välja tähelepandavate mõõtmetega nina. Mitte eriti lai, vaid pikk; mitte terava, vaid ümara otsaga; mitte punane, vaid pisut läikiv. See oli nii silmatorkav, et kui mees pea alla kallutas, tundus nina ulatuvat tema mantli voltidesse nagu mingi kurjakuulutava ronga nokk.
Kui kirikulised hakkasid välja tulema, jäi mees oma kohale ja nüüd nägid kaks sõpra teda. Ta kummardas.
Leofric kummardas kergelt vastu.
Anglosaks on ettevaatlik, ütles ta endale. Nii on parem. Kuid heameelest õhetav taanlane pöördus mehe poole põlgliku mõminaga.
„Meil on nüüd tänu Jumalale inglasest kuningas. Nii et ära oma suurt prantsuse nina enam meie ärisse topi.” Ta marssis edasi, kuid Leofricul paistis olevat piinlik.
Veider kogu ei öelnud midagi. Talle ei meeldinud, kui inimesed tema ninale vihjasid.
Leofric vahtis tüdrukut. Siis tegi ta grimassi. Pärast päev otsa väljas külma käes seismist valutas tema selg jäledalt. Aga see polnud valu, mis pani teda kulmu kortsutama.
Tüdruk paistis nii süütu. Leofric oli end alati korralikuks meheks pidanud. Meheks, kes peab sõna. Kes on hea isa. Kuidas ta võis siis nüüd tütre sedamoodi reeta?
Ta istus toekal tammepuust pingil. Tema ees pukkjalgadel seisval laual suitses vahetpidamata rasvalamp. Koda oli ruumikas. Palkidest seinad olid rohmakalt krohvitud ja ühel neist rippus seinavaip, mis kujutas hirvejahti. Ruumil oli kolm väikest vahariidega kaetud akent. Puust põrandat katsid kõrkjad. Keset tuba seisis suur söepann, täis hõõguvaid süsi, ning sellelt kerkiv suits imbus õlgkatuse sisse. Toa all asus suur kelder kaupade hoidmiseks; õue ümbritsesid kõrvalhooned ja väike viljapuuaed. Kõik see sarnanes esivanem Cerdicu vana taluga Aldwychis.
Leofric mõtles uuesti teate üle, mille oli saanud eelmisel päeval. Ta ei teadnud kindlalt, mida see tähendas, kuid aimas. Ja kui tal õigus on? Võib-olla leidub mõni väljapääs. Kuid ta ei näinud seda. Tal tuleb see kohutav asi teoks teha.
„Hilda,” lausus ta viibates. Kui sõnakuulelikult tüdruk tema juurde tuli!
Lumesadu väljas oli lõppenud. Ainult pilvkate oli jäänud ja London lebas selle all vaiksena.
Kuigi saksi kuningatroon asus ikka veel läänepoolses Winchesteris, oli
London, kus elas kaupmees Leofric, vilgas paik. Seal elas nüüd üle kümne tuhande inimese – kaupmehed, käsitöölised ja kirikumehed. Iidne linn, mis oli nagu tohutu suur müüriga ümbritsetud aed, asustati aegamööda uuesti. Kuningas Alfred oli Rooma-aegsed müürid taastanud. Kahele künkale oli tekkinud paar saksi küla, igaühel oma turuplats, sakside keeles cheap, ning algeline tänavavõrk. Tekkisid sadamakaid ja uus puust sild. Linnas vermiti münte. Kuid oma roogkatustega palkmajade, küünide, puukirikute ja poriste tänavatega meenutas sakside London ikka veel suurt kaubaalevit.
Mälestised Rooma ajast olid aga alles jäänud. Linna läbiva alumise suure peatänava kulgemisjoon oli ikka veel eristatav. See algas läänepoolses väravas, mida nüüd nimetati Ludgate’iks, ületas Saint Pauli kiriku juures läänepoolse künka ning lõppes idapoolse künka jõepoolsel nõlval sakside East Cheapi turul. Ülemise Rooma-aegse tänava piirjooned ei paistnud nii selgelt välja. Läbinud Newgate’i kaudu linna läänemüüri ning möödunud Saint Paulist ülaltpoolt, jäi ta seejärel pika West Cheapi turuplatsi alla ning, suundunud siis idapoolse künka poole, kadus häbiväärselt paari lehmakarja sisse ning vaid sakside teerada viis künkale, mida selle nõlvadel kasvava vilja tõttu nimetati Cornhilliks.
Suurejoonelisest foorumist ei olnud jälgegi järel. Amfiteatrist oli alles ainult vundament, millele olid kerkinud mõned sakside hooned ja kus kasvasid saarepuud. Kuid siin-seal võis veel mõne vitstest punutud tara tagant või töökoja roogkatuse alt leida murdunud võlvi või marmorsamba jäänuse.
Linna ainus silmapaistev hoone oli sakside pikk küünisarnane kõrge puust katusega Saint Pauli kirik. Kõige värvikam paik, pikk West Cheap, asus katedraali kõrval ja oli alati kaubalette täis.
West Cheapi lõunaservast viis tillukese Maarja kiriku kõrvalt kitsas tänav alla vana kaevu juurde, kus seisis kena talumaja, millel rippus mingil juba unustatud põhjusel raske härga kujutav peremärk. Ja sellest ajast peale, kui see oli tema koda, kutsusid inimesed seal elavat rikast saksi kaupmeest sageli Leofricuks, kes elab härja all.
Tütar seisis alandlikult isa ees, seljas lihtne villane pikksärk. Milline tubli tüdruk oli Hilda! Mees naeratas. Kui vana ta nüüd ongi? Kolmteist? Tema rinnad olid just äsja välja kujunenud. Nahkpaeltega kinniseotud säärekaitsmetest paistsid ilusa kujuga sääremarjad. Pahkluud olid isa arust veidi jämedad, kuid see oli väike viga. Tüdrukul oli lai sile laup, ja kuigi tema juuksed võisid olla veidi hõredad, oli helesiniste silmade tasane süütus võluv. Kas ta on ka sisemiselt tuline? Isa ei olnud selles kindel. Aga see ei olegi ehk tähtis.
Neid mõlemat puudutav probleem asus Leofricu ees laual. Seal lebas lühike üheksa tolli pikkune tahvlike, millesse olid lõigatud mitmes laiuses ja sügavuses sälgud. See oli pügalpulk. Sälgud tähistasid võlgasid ja näitasid, et Leofricut ootab laostumine.
Kuidas see juhtus, et ta nii plindrisse sattus? Nagu teistel Londoni suurkaupmeestel, oli temagi äril kaks haru. Ta vedas Normandia linna Caeni kaudu
