ta juba sama tubli nagu vend, kes oli kaks aastat vanem.
„Aga kahele sepale ei ole külas tööd,” väitis poiss. „Olen ringi vaadanud kõigis ümbruskonna külades – Windsoris, Etonis ja isegi Hamptonis. Seal ei ole midagi. Nii et ma kavatsen Londonisse minna,” kuulutas ta uhkelt.
Mida ta Londonist teadis? Tõtt-öelda mitte eriti palju. Igal juhul polnud ta seal kunagi käinud. Kuid juba lapsest saadik, kui ta kuulis perekondlikku pärimust, et Londonisse on kulda maetud, oli sel linnal tema jaoks nõiduslik tähendus. „Kas seal on tõepoolest kulda?” küsis ta alatasa vanematelt.
Sellepärast polnud mingi üllatus, kui isa halvakspanevalt märkis: „Sa vist arvad, et sina leiad selle mahamaetud kulla üles.”
Võib-olla leiangi, mõtles poiss ärritunult. Ja kui ema kohkunult küsis, millal ta kavatseb minna, vastas ta äkki õhinal: „Homme hommikul.”
Võib-olla see kummaline täht andiski talle märku.
1066. aasta lihavõtete lähenedes levis Inglise kuningriigis ärevus. Sakside laevastikku valmistati kiiruga ette merede kaitsmiseks. Kuningas isiklikult vaatas selle järele.
Teateid tuli iga päev. Normandia sohilapsest hertsog William valmistus maale tungima. Tema ümber olid koondunud rüütlid kogu Normandiast ja naaberaladelt. „Ja mis kõige hullem,” teatas Leofric Barnikelile, „räägitakse, et tal on paavsti õnnistus.” Ka teised seiklejad – norralased – ähvardasid. Küsimus oli ainult selles, millal ja kuidas antakse esimene löök.
Ühel varahommikul sel ohtlikul ajal, kui külm öö oli jätnud rööplikele tänavatele härmatise, läks taanlane Barnikel Leofricu majast oma idapoolsel künkal asuva kodu poole.
Ta oli just ületanud väikese oja, mis voolas kahe künka vahel ja mida nüüd kutsuti Walbrookiks, sest ta tuli läbi põhjapoolse linnamüüri, kui teda peatas haletsusväärne vaatepilt.
Tänav kulges piki Rooma-aegset alumist peatänavat. Paremal, Walbrooki idakaldal, oli kunagi seisnud konsuli palee, kuid mälestus selle elegantsest aiast oli juba ammu hääbunud ja sellel kohal seisis germaani kaupmeeste sadamasild. Tänava ääres, kus kunagi sammusid tunnimehed, olid nüüd reas müügiletid ja töökojad, mis kuulusid küünlategijatele. Seda tänavat kutsutigi Candlewick Streetiks. Keiserlikust suursugususest ei olnud seal enam midagi järel, välja arvatud üks veider objekt.
Kuidagimoodi oli vana miilipost, mis oli seisnud palee värava ees, säilinud nagu mingi iidse tammepuu kangekaelne tüvi, mille juured on juba üheksasada aastat seal tänava ääres mullas. Ja kuna linnakodanikud teadsid umbmääraselt, et see kõigile tuttav, kuid salapärane kivipost pärineb linna antiiksest minevikust, nimetasid nad seda lugupidavalt London Stone’iks.
Selle London Stone’i kõrval nägigi Barnikel väikest haletsusväärset kogu.
Sellest oli juba kolm päeva möödas, kui Alfred oli midagi söönud. Ta kössitas Stone’i kõrval, villane määrdunud ürp tihedalt ümber keha mähitud. Nägu oli väga kahvatu. Hetkel olid jalad külmast tuimad. Hiljem, kui ta neid kusagil mõne söepanni juures soojendada saab, hakkavad nad valutama.
Esimesel kuul Londonis oli Alfred tööd otsinud, aga ei olnud midagi leidnud ja tal polnud ka sõpru, kes teda oleksid toetanud. Teisel kuul kerjas ta tänaval toitu. Kolmandal oli ta juba hulkur. Londoni inimesed polnud küll eriti julmad, kuid hulkurid ohustasid nende kogukonda. Poiss mõistis, et peagi annab keegi temast teada. Ta teadis, et siis veetakse ta Hustingsi kohtu ette; ja mis edasi? Seda ta ei teadnud. Seepärast, kuuldes raskete sammude lähenemist, tõmbus ta veelgi rohkem külma kivi varju. Alles siis, kui teda kõnetati, tõstis poiss pilgu ja nägi enda kohal nii suurt meest, millist ta polnud elus veel kordagi kohanud.
„Mis su nimi on?”
Alfred ütles talle.
„Kust sa pärit oled?”
„Windsorist.”
„Mis su amet on?”
Alfred vastas jälle. Kas ta on vaba mees? Jah. Millal ta viimati sõi? Kas ta on juba midagi varastanud? Ei. Ainult ühe odrakaku, mis oli maha kukkunud. Küsimused jätkusid nagu katekismuses, kuni tohutu punase habemega mees lõpuks turtsatas, kuigi Alfred ei teadnud, mida see tähendada võiks.
„Aja end püsti.”
Poiss tõusis. Siis aga kukkus seletamatul kombel maha. Ta vangutas pead ja proovis uuesti, kuid jalad ei kuulanud sõna. Samal hetkel tundis ta rohkem jahmatuse kui hirmuga, et taanlase massiivsed käed tõstavad ta üles ja heidavad õlale, nagu oleks ta väike jahukott, ning suur mees hakkas endamisi ümisedes mööda tänavat East Cheapi poole sammuma.
Veidi aja pärast leidis Alfred end ühest idapoolsel künkal asuvast suurest järsuviilulise puukatusega talumajast. Ja mis veelgi parem, peretoas tema ees seisis suur söepann, millel vaikne hallipäine ümara näoga naine kuumutas suurt leemekaussi, mis lõhnas nagu kõik kunagi söödud head lõunad kokku.
Kuni naine leent soojendas, vaatas Alfred toas ringi. Kõik tundus siin tohutu suur, alates suurest tammepuust toolist ja lõpetades toekate tammiste ustega, ning seinal rippus vägev kahekäe sõjakirves. Taanlane seisis teisel pool söepanni, nii et Alfred ei näinud teda eriti hästi. Peagi lausus mees: „Me anname sulle süüa, mu noor sõber, siis aga pead minema tagasi koju, kust sa tulid. Kas saad aru?”
Poiss oleks tahtnud vastamata jätta, kuid kuna taanlane kordas oma küsimust ja valetamine tundus olevat väär, leidis ta endas jõudu ja raputas pead.
„Mis? Kas sa hakkad mulle vastu?”
Seda öeldi röögatades. Alfred hakkas kartma, et tohutu taanlane muudab äkki meelt ega annagi talle süüa. Sellest hoolimata leidis ta endas julgust, et vastata: „Ei hakka vastu, söör. Aga tagasi ka ei lähe.”
„Siis jääd sa nälga. Sured. Kas sa tead seda?”
„Ma saan hakkama.” Ta teadis, et see oli absurdne, aga midagi ei olnud parata. „Ma ei anna alla, söör.”
Sellele vastati nii valju röögatusega, et poiss kartis, et kerekas viiking kargab talle kohe kallale, kuid midagi ei juhtunud.
Nüüd tõstis naine leeme kulbiga väiksemasse kaussi ja andis poisile märku, et ta laua taha läheks. Seda tehes märkas poiss, et suur mees tuleb tema poole.
„Noh,” küsis jäme hääl naiselt, „mis sa temast arvad?”
„Ta on üks viletsa väljanägemisega olevus,” vastas naine leebelt.
„Jah. Aga siiski,” – Alfred kuulis, et mees kihistab naerda – „sellel poisil on kangelase süda. Kas kuuled? Vägeva sõdalase süda.” Valju naerulaginaga andis ta Alfredile seljale sellise laksu, mis oleks poisi peaaegu ninapidi leemekaussi paisanud. „Ja kas tead, miks? Sellepärast, et ta ei anna alla. Ta just ütles mulle. Ta mõtleb seda tõsiselt. See väike vennike ei alistu!”
Naine ohkas. „Kas see tähendab seda, et ma pean ta enda juurde jätma?”
„Aga muidugi,” karjus mees. „Sellepärast, noor Alfred, et mul on sulle tööd,” kuulutas ta.
Kogu tolle suve ristles sakside laevastik mööda Inglise kanalit. Toimus ainult üks rünnak – Sandwichi sadamale Kentis –, mis löödi kiiresti tagasi. Pärast seda ei olnud enam midagi. Normandia William ootas silmapiiri
