pidada. „Ma olen ikkagi ainult sepp,” lisas ta kiiresti. „Tahan õppida relvasepaks.”
Meister noogutas mõtlikult. „Tee kõvasti tööd, Alfred,” lausus ta vaikselt. „Ja siis vaatame.”
Nädalate möödudes õpetas töö relvapajas noorele Alfredile ametioskuste kõrval veel midagi, millel oli anglosakside kuningriigis suur tähendus. Kui laevastik valmistus saart mere poolt kaitsma, oli maal ettevalmistustega sootuks teine lugu. „Me ootame juba talvest saadik kallaletungi, kuid keegi ei ole selleks valmis,” lausus poiss imestunult.
Inglise kuningriigil ei olnud alalist armeed ega ka palgasõduritest koosnevaid vägesid. Sealne armee oli fyrd – maaomanike ja talupoegade seast võetud sõdurid. Ei möödunud päevagi, kui töökotta ei ilmunud mõni erutatud saksi maaomanik sõjavarustusega, mis vajas hädasti tähelepanu – nüri mõõga või sõjakirvega, raske ümmarguse saksi kilbiga, mille rihmad tagaküljel tahtsid asendamist. Alfred ei suutnud kuidagi uskuda, et kõik on nii organiseerimata.
Kõige rohkem toodi soomusrüüsid.
Anglosaksi sõdalase soomusrüü oli seesama, mida kasutati kõikjal Euroopas – rõngassärk. Tõenäoliselt tuntud juba pronksiajast saadik, oli rõngassärgi põhimõte lihtne ja otstarbekohane. Väikesed metallrõngad, mille läbimõõt oli harilikult umbes pool tolli, olid omavahel ühendatud ja moodustasid pika särgi, mis ulatus üle põlvede. Kuna rõngassärk oli lahe ja painduv – mitte nagu hilisemad soomusrüüd –, sai seda sobitada erinevatele kandjatele. Paljud särgid, mida Alfred nägi, olid kuulunud nende omaniku isale. Nad olid väärtuslikud – harva juhtus, et tavaline jalaväesõdur võis endale rõngassärki lubada – ja neid hinnati sellele vastavalt.
Aga rõngassärgil oli kaks puudust. Nad venisid välja ning nende rõngad kippusid rooste minema. Kuna Alfred oli kõige noorem õpipoiss, anti need talle puhastada, nii et peagi, kui mõne sellise rõiva omanik nähtavale ilmus, hüüdsid teised õpipoisid rõõmsalt: „Alfred! Roostet toodi!”
Kuid ta oli ikkagi õnnelik. Teised poisid olid ta kiiresti omaks võtnud. Ka Barnikel ei unustanud teda. Iga nädal kutsuti Alfred taanlase kotta priskele lõunasöögile, ja kuigi ta oli ainult vaene õpipoiss rikka mehe majas, tundis ta end seal peaaegu nagu pereliikmena. Ta tutvus ka Leofricu tütrega, kes sageli seal viibis, ning imetles tolle leebet lihtsust sedavõrd, et kesksuveks oli juba pooleldi armunud.
Juuni lõpu poole hakkas tema elu relvakojas muutuma.
Neil kästi valmistada tosin uut rõngassärki. Alfredit see väljavaade erutas, kuid meister kirus lühikest tähtaega ja teised õpipoisid ägasid. Aga enne iga rõngassärgi alustamist tuli ära teha üks ebameeldiv töö, mis seisnes lülide jaoks traadi valmistamises.
Kuidas poiss seda vihkas! Pikk peenike raudvarras aeti ääsil kuumaks, et see pehmeks muutuks, ning siis torgati selle ots läbi terasest venitusplaadi keskel oleva augu. Kõige tugevam õpipoiss tõmbas esimesena varda läbi plaadi; seejärel korrati seda protsessi ikka ja jälle teiste plaatidega, millel olid väiksemad augud. Ja uuesti ja uuesti, nii et varb venis läbi plaadi tulles üha pikemaks. Kui see juba peenem oli, jäi edasine venitamine Alfredi teha. Hoides paksu traati kõvasti laia nahkvöö külge kinnitatud pihtide vahel, vedas ta seda selg ees üle töötoa põranda nagu mehed köieveol, kuni kogu keha valutas.
Ühe sellise tööpäeva lõpul hakkasid õpipoisid parajasti koos rüüpama minema, kui meister hõikas: „Mul on abi vaja. Alfred jääb siia.”
Teiste poolt kostis heatahtlikku naeru, kuid meister käsutas poisi lõõtsa tõmbama ning hoidis teda veel kaks tundi igasuguste alandavate ülesannetega kinni, enne kui koju saatis.
Mõne päeva pärast juhtus sama lugu, ainult et seekord käskis meister ka ühel teisel nooremal õpipoisil kohale jääda ning hoidis mõlemat kolm tundi tegevuses, enne kui minema lasi.
Rõngassärkide valmistamine võlus Alfredit. See oli nii lihtne, aga huvitav. Kõigepealt tehti traadist lahtiste otstega rõngad. Need valmistati nii, et traat keriti ümber metallvõlli ja lõigati siis piki võlli risti läbi. Vastselt valminud rõngad pressiti läbi terasplokis oleva koonuselise augu, nii et nende otsad ulatusid kenasti teineteisest üle. Siis pehmendati rõngaid söepannil ja pandi nad tulisena ühekaupa vajutusvormi ning löödi kahe haamrilöögiga nende vahelitiolevad otsad lamedaks. Nüüd tegi üks õpipoiss mulgutangidega rõngaste lamedatesse otstesse tillukesed augud. „Sinna tulevad needid,” seletas ta. Pärast seda kangutas teine otsad uuesti veidi lahti, et rõngaid saaks omavahel kokku liita, ning viskas nad siis õliämbrisse. „Kasutage alati õli,” manitses meister neid. „Kui panete tulise raua vette, jahtub see liiga kiiresti ja jääb rabedaks.”
Alfredit pani aga imestama, et see töö oli olnud nii täpne – ta ei suutnud rõngaste vahel mingeid erinevusi näha. Tegelikult erinesid lülid üksteisest kõige rohkem kaheteistkümne tuhandiku tolli võrra.
Kui meister kolmandal korral palus Alfredit kauemaks jääda, hakkasid teised õpipoisid nurisema ja kaks neist pakkusid end isegi tema asemele. Aga meister ainult ühmatas: „Musta töö teeb kõige noorem poiss,” ning saatis nad käeviipega minema.
Seekord aga kutsus meister Alfredi tunni aja pärast enda juurde. Rääkides ise vähe, lasi ta poisil sooritada kõiki töid – traadi mähkimist ja lõikamist, otste üksteisest ülepainutamist, augustamist ja lahtitõmbamist –, parandades, kui vajalik, ja noogutades vaikides, kui poiss kõik õigesti tegi. Seejärel, viinud poisi keset töökoda seisva suure pukkjalgadega laua juurde, käskis ta: „Nüüd vaata.”
Meisterrelvasepa töö oli samasugune kui meisterrätsepa oma. Kõigepealt ladus ta lahtised rõngad ridadesse, nii et igaüht sai ühendada nelja teisega – kaks diagonaalselt ülevalt ja kaks alt. Soomussärk oli nagu pikk särk ikka, küünarnukkideni ulatuvate varrukatega. Alumisel osal oli ees ja taga lõhik, et oleks parem ratsutada. Ülemine ots moodustas kapuutsi, mille sai seljale lükata. Kaelus oli nagu tavalisel särgil ja seda hoidsid koos nöörid ning üle kapuutsi ulatus harilikult lapp, mis kinnitati rihmaga ja kaitses suud.
Kui rätsep sai oma kangast lõigata ja voltida, siis relvasepp pidi rõngad ümber paigutama ning see meenutas rohkem mustri kudumist. Siin tuli üks lüli ühendada mitte nelja, vaid viie teisega; seal pidi ühe lahtiselt lipendama jätma. Kuid kui meistritöö lõpuks valmis sai, oli see nii keeruline tervik, et erinevaid liitekohti oli peaaegu võimatu leida.
Alfred oli juba mitu tundi kütkestatult jälginud meistrit, kes näitas talle, kuidas seda kõike tuleb teha, demonstreerides rõngaste sümmeetriat ja pingejooni, mis tagasid liigutuste kerguse selles metallist särgis, mis oli kaitsnud võitlevaid mehi juba üle tuhande aasta. Töötades lambivalgel, seletas meister: „Needi alati niimoodi, väljastpoolt. Sa tunned ise, miks.” Kui Alfred käega üle särgi libistas, tundis ta, et selle välimine pool on kare, sisemine aga, kus needid olid lamedaks löödud ja mis puutus vastu nahast alussärki, oli sile nagu riie.
Mõnele needile stantsis meister oma isikliku märgi. Ja siis oli rõngassärk valmis.
Või peaaegu valmis. Üks asi jäi veel teha. Keskaegsetes soomusrüüdes kasutatud raud oli suhteliselt pehme. Et seda lahingu tarbeks tugevdada, tuli see karastada. Sellepärast rullis meister valmis rõiva purustatud süte sees kokku, pani rauast kasti ja asetas ääsile. Peagi hõõgus see tulipunaselt.
„Raud ja puusüsi mõjutavad teineteist,” seletas meister, „ning raud muutub teraseks. Aga sa ei tohi liiga kaua kuumutada,” hoiatas ta, „muidu läheb see rabedaks. Sul on vaja, et ta oleks väljastpoolt kõva nagu teemant, seest aga jääks painduvaks.”
Kui meister oli neid oma kunsti
