künismi. Tõsi, kirik oli ikka veel võimas institutsioon. Tema maid oli kõikjal ja tema kloostrid olid nagu väikesed kuningriigid. Ärajooksnud mees võis ikka veel kirikust varjupaika otsida ja isegi kuningas ei tohtinud teda seal puutuda. Aga moraal oli sootuks teine asi. Preestrid elasid sageli avalikult ametlikus abielus ning jätsid kirikust saadava sissetuleku lastele või andsid neile selle isegi kaasavaraks. Rikas kaupmees võis astuda vaimulikku seisusesse, nagu tegi Silversleeves, ja kui ta oli piisavalt väärikas, saada Saint Pauli kanoonikuks. Tegelikult loodeti vagameelselt, et Normandia William lõpetab need kuritarvitused, sest paavst oli andnud kavandatavale sissetungile oma õnnistuse.
Ükskõik, mida paavst võis mõelda, Leofric oli kindel, et Silversleevesi maja on muutunud tõepoolest mõjukaks.
Möödus mõni minut, kuni preestrid ja kaupmehed lahkusid, ja siis tuli Silversleeves Leofricu juurde.
„Nii, nüüd võime oma asjade juurde asuda,” lausus ta sõbralikult. „Ma loodan, et te sööte koos meiega õhtust.”
Sirmi tagant tulid välja kolm teenijatüdrukut ja laotasid lauale suure valge lina. Nad tõid kaks savist kannu, noad, lusikad, kausid ja jooginõud. Kui see sai kiirelt ja vaikselt tehtud, kutsus Silversleeves Leofricu käeviipega laua juurde.
Juhtumisi oli kirikukalendris paastupäev ja sel tunnil sõid vagad mehed ainult kerget juurviljatoitu leiva ja veega. Kuna Silversleeves oli nüüd preester, valmistus Leofric järgima karmi dieeti, kuid ta oli ka selles osas oma võõrustajat alahinnanud. Silversleeves pööras lõpuks ometi pilgu kolmele kurvale mungale, kes istusid nurgas oma pingil, ja kutsus nad lähemale. „Need tublid mehed paastuvad ja kahetsevad meie eest pattu,” seletas ta reipalt. Ning andnud igale väärikale mehele hõbepenni, saatis ta nad minema ning nad lahkusid kurvalt. Siis lausus ta söögipalve.
Eine algas kukepuljongiga – see oli rammus leem, milles ujusid vürtsid.
Neil aegadel oli meestel kombeks istuda ainult ühel pool lauda ning toit toodi ette teiselt poolt nagu üle leti. Leofric sattus istuma Silversleevesi paremale käele ja Ralph tema kõrvale. Henri istus isa vasakul käel. Puljongit serveeriti kahe käepidemega kaussidest, mis asetati iga lõunastajapaari vahele, ja viisakus nõudis, et nad pidid seda naabriga jagama. Seetõttu pidi Leofric pistma oma lusika samasse kaussi, kuhu Ralphki.
Kui too sell ometi veidi meeldivamalt oleks söönud. Leofric oli sadamas habemike normannide seltsis harjunud igasuguste lauakommetega, kuid peenike toidunõre, mis voolas Ralphi puhtaksraseeritud, kuid ikkagi rõvedast suunurgast, täitis teda erilise vastikustundega. Peentest kommetest ilmselt hoolimata pakkus vaikiv kaaslane talle ka oma peekrit, mille Leofric oli loomulikult sunnitud vastu võtma.
Kuid toit oli ikkagi muljetäratav. Silversleeves pidas kinni prantsuse aadlike menüüst. Pärast puljongit tuli porray – porrulaugust, sibulatest ja muudest aedviljadest keedetud piimasupp. Seejärel veinis hautatud jänesepraad. Laudlina oli kombe kohaselt pikk, nii et sööjad võisid kasutada seda salvrätikuna, ning Leofric märkas imestusega, et kas Ralphi tekitatud plekkide tõttu või siis võõrustaja suursugususe näitamiseks vahetati lina iga toidukorra järel, nagu einestaksid nad kuninga seltsis.
Silversleeves ise oli nõudlike kommetega sööja. Ta loputas sageli käsi roosiveekausis ning sõi aeglaselt väikeste suutäitega. Aga ikkagi oli Leofricu arust erakordne, kui palju toitu ta selle sündsuse juures hävitas. Vein kahes savikannus oli samuti suurepärane – kõige hinnatum sort Pariisi piirkonnast. Leofric jõi niivõrd palju, et kui nad küünlavalgel oma toidu üle kummardusid, paistsid kolm nina tema kõrval olevat veelgi pikemaks kasvanud.
Lõpuks tuli nisukruubipuder, magustoit viigimarjadest, pähklid ja pipravein. Alles siis võttis Silversleeves kõne alla äriasjad.
Ta alustas ääri-veeri. Nad olid rääkinud üldjoontes sissetungist ja sellest, milliseid uudiseid sealt võis oodata. „Olles normandialane, tunnen ma loomulikult mõningaid Williami mehi,” lausus ta omaette mõtiskledes. Ning nimetas Montforti, Mandeville’i ja veel mõnda Normandia hertsogi lähimat usaldusalust. „Meie ärile on tõenäoliselt ükspuha, kes võidab,” mainis ta.
Aga minu omale mitte, mõtles Leofric.
Silversleeves oli mõne hetke vait ja lasi saksi kaupmehel oma kurbi mõtteid mõlgutada. Siis tuli ta naeratades tasapisi asja juurde.
„Üks minu poegadest,” lausus ta sundimatult, „soovib abielluda teie tütrega.” Enne kui Leofric jõudis midagi sobivat vastata, jätkas ta leebelt: „Me ei nõua mingit kaasavara, ainult liitu teie hea nimega.”
Leofric ahmis õhku. See oli hämmastav ja ka vastutulelik. Aga see polnud veel midagi, võrreldes sellega, mis nüüd järgnes. „Ma võin peale selle pakkuda lepet, mis oleks teie huvides. Kui see abielu teoks saab, võtaksin ma hea meelega üle teie võlad Barnikelile ja Becketile. Teil poleks siis vaja enam nende pärast muretseda.” Seejärel torkas ta oma nina veinipeekrisse ja silmitses viisakalt laudlina.
Mõne hetke jooksul oli Leofric täiesti keeletu. Juba siis, kui Silversleeves oli oma teates väitnud, et võib teda aidata, mõistis saksi kaupmees, et normann on mõjukas mees, kuid see siin ületas kõigi tema unistuste piirid.
„Aga miks?” küsis ta lihtsalt.
Silversleeves manas näole nukravõitu naeratuse.
„Lihtsalt armastusest,” vastas ta leebelt.
Vabaneda oma võlgadest. Võib-olla päästab liit normannidega isegi mõisa, kui William peaks võidukas olema.
„Kumb poeg minu tütart endale tahab?” küsis ta otsekoheselt.
Silversleeves tegi üllatunud näo. „Ma arvasin, et te teate. See on Henri.”
Leofric tundis suurt kergendust, et see pole Ralph, ega märganudki, et noore Henri pilk on külm.
Kuid isegi selliste väljavaadete korral teadis mees, et ta ei saa seda endale lubada. Kas ta polnud andnud Barnikelile sõna? Ja nüüd, esimest korda elus, tuli ausale saksile hetkeks üks tõeliselt alatu mõte. Kui taanlane ja tema poeg juhuslikult lahingus tapetakse, siis on ta oma lubadusest prii ja perekonna pärand on päästetud.
„Ma kaalun seda asja,” ütles ta tasa, „kuid kardan, et …”
„Me ootame teie otsust,” ütles Silversleeves leebelt vahele ning tõstis peekri. „On muide veel üks väike tingimus,” lisas ta.
Kuid mis see on, seda Leofric teada ei saanud. Sel hetkel tormas üks munkadest uksest sisse, ja kui Silversleeves pahaselt pilgu tõstis, karjatas metsikult:
„Isandad! Kuningas on surnud. Ta sai Normandia hertsogilt lüüa.”
„Kus?”
„Rannikul. Hastingsi lähedal.”
Hastingsi lahing, mis muutis põhjalikult Inglismaa ajaloo käiku, leidis aset laupäeval, 14. oktoobril.
Normandia Williamil oli mitu eelist. Ta ründas koiduvalgel ja üllatas kuningas Haroldit. Tal oli tohutul arvul vibukütte ja väljaõppinud ratsavägi, mida Inglise kuningal ei olnud. Inglaste asupaik mäetipus oli liiga kitsas, mis võimaldas vibuküttidel lasta surmava täpsusega.
Kuid sellest hoolimata kestis lahing kogu päeva. Vibuküttidel ei õnnestunud inglaste kaitset murda. Ratsaväe rünnak rauges tohutu suurte sõjakirveste löökide all, mida andsid sellised mehed nagu Barnikel ja mis läbistasid ratsanike rõngassärgid. Nad põgenesid ja ainult Williamil endal õnnestus
