nende emale: „Nad jagavad minu pärandi võrdselt.”
Sellest hoolimata oli see Henri, kes pidi ühel päeval äri enda kätte võtma. Noormees tundis juba põhjalikult veini valmistamist, hoidmist ja transportimist. Ta tundis ka oma kliente. Ning sellistel vaiksetel tundidel jagas Silversleeves poisiga oma kõige salajasemaid mõtteid, et süvendada tema teadmisi. Tol õhtul, kui tema pea oli täis viimaste päevade arveldusi, otsustas ta kõne alla võtta ühe kõige tähtsama teema.
„Mul on üks huvitav asi mõttes,” alustas ta. „Üks võlgades mees.” Ta silmitses poega mõtlikult. „Kes on tavaliselt tugevam, Henri – kas mees, kellel on raha, või mees, kellel on võlad?”
„Mees, kellel on raha.”
„Aga oletame, et mees on sulle võlgu ega suuda ära maksta?”
„Siis ta laostub,” vastas Henri jahedalt.
„Aga siis kaotad sa selle, mis sa talle laenasid.”
„Kui ma ei saa kätte kogu tema raha. Kuid kui seda pole kuigi palju, siis ma kaotan.”
„Nii et niikaua, kui ta sulle võlgu on, kardad sa teda?” Nähes, et Henri noogutab, jätkas ta: „Aga mõtle nüüd sellele. Mis siis, kui mees saab sulle tegelikult ära maksta, mis ta võlgu on, kuid otsustab seda mitte teha? Nüüd kardad sa teda, sest sinu raha on tema käes, kuid seni, kuni ta maksta suudab, tema sind ei karda.”
„Nii see on.”
„Väga hea. Oletame siis, Henri, et sul on seda raha hädasti vaja. Ta pakub, et maksab ära vähem, kui võlgu on. Kas sa võtad selle vastu?”
„Võib-olla küll.”
„Kindlasti võtad. Aga kas sulle siis ei tundu, et ta on sinu arvelt raha teinud? Sellepärast, et ta sulle võlgu oli, oli ta sinust tugevam.”
„See oleneb sellest, kas ta tahab minuga veel äri teha,” ütles Henri.
Silversleeves raputas pead. „Ei. See oleneb paljudest asjadest,” vastas ta. „Ajast, sellest, kas te vajate teineteist, muudest võimalustest ja sellest, kellel on mõjukamad sõbrad. Siin on küsimus varjatud tasakaalus. Just nagu malemängus.” Ta vaikis viivu. „Pea seda alati meeles, Henri. Mehed kauplevad kasumi pärast. Neid tõukab tagant ahnus. Aga võla puhul on tegu hirmuga ja hirm on ahnusest tugevam. Tõeline võim ja relv, mis kõik alistab, on võlg. Lollid otsivad kulda. Tark mees uurib võimalusi võlgu võtta. See on kogu äri võti.” Ta naeratas ning sirutas siis käe. „Matt.”
Kuid Silversleevesi mõtted olid ühe suurema mängu juures, mängu, mille puhul võlg võis olla relvaks ja mida ta oli salaja Caeni kaupmehe Becketi vastu mänginud viimased kakskümmend viis aastat. Selles mängus pidi ta nüüd tegema hävitava käigu. Saksi kaupmees Leofric sobis tema eesmärgi saavutamiseks väga hästi. Tal jäi veel ainult veidi oodata. Siis oli seal veel see taanlane. Suur punase habemega molkus, kes oli teda täna solvanud. Barnikel oli selles mängus kõrvaline kuju, lihtsalt ettur, kuid selleks ta sobis. Plaani varjatud sümmeetria oli nii täiuslik, et tuli üsna ilusasti toime ka Barnikeliga.
Ta naeratas ikka veel, kui Henri püsti tõusis, akna juurde läks ja talle ärevalt hüüdis: „Isa, tule vaata! Seal taevas on midagi.”
Viimaste tundidega olid pilved hõrenenud ja lasid paista külmal tähisel talveööl, mis nüüd pakkus äärmiselt erakordset vaatamisväärsust.
See rippus vaikselt taevas, saba taga nagu pikk lehvik. Kõikjal üle Euroopa, Iirimaast kuni Venemaani, Šotimaa saartest kuni Kreeka kaljuse rannikuni vaatasid inimesed õudusega üles suure sabatähe poole ja mõtlesid, mida see tähendab.
Halley komeedi taevasseilmumine 1066. aasta jaanuaris on kõigis tolle aja kroonikates kirja pandud. Üldlevinud arvamuse põhjal pidi see olema halb enne ja kuulutama mõnda õnnetust, mis peagi inimkonna kaela langeb. Inglismaal, mida ohustati mitmest küljest, oli inimestel eriti põhjust hirmu tunda.
Poiss, kelle helepruunides juustes oli valge salk, silmitses suurt komeeti võlutult. Tema nimi oli Alfred; selle oli ta saanud suure kuninga järgi. Ta oli neliteist aastat vana ning just äsja võtnud vastu otsuse, mis ajas raevu tema isa ja täitis ema meele kurbusega. Nüüd tundis ta, et ema müksib teda.
„Sa ei peaks minema. See täht on märk, Alfred. Jää koju.”
Poiss turtsatas ning tema sinised silmad pilkusid. „Kas sa tõepoolest arvad, ema, et kõigeväeline Jumal saatis selle tähe mind hoiatama? Kas sa arvad, et ta tahab, et kogu maailm vaataks üles ja ütleks: „Ah, see on Jumala hoiatus noorele Alfredile, et ta Londonisse ei läheks.”?”
„Kunagi ei või teada.”
Poeg suudles ema. Too oli sooja südamega lihtne naine ja poiss armastas teda. Kuid oma otsuses oli ta kindel. „Te tulete isaga suurepäraselt toime. Tal on juba üks poeg, kes teda sepikojas aitab. Mul ei ole siin ümbruskonnas midagi teha.”
Halley komeedi kalk helk valgustas meeldivat vaatepilti. Siin, kakskümmend miili Londonist läänes, lookles Thames läbi lopsakate aasade ja põldude, mis nüüd kumasid härmatunult tähevalgel. Paar miili ülesjõge asus Windsori küla, mis oli kuninga maavaldus; läheduses kerkis jõe ääres vahitornina üksik küngas, ainus silmatorkav iseärasus sellel rahulikul maastikul. See meeldiv ümbrus oli olnud perekonna kodukoht kuningas Alfredi valitsemise ajast saadik, kui nad põgenesid siia põhja pool Londonit asuvatest metsadest, et pääseda röövivate viikingite käest. Nad polnud seda otsust kunagi kahetsenud, sest maa oli siin viljakas ja elu hea.
Veel üks asi tegi nende elu meeldivaks. Poisi isa tuletas talle pidevalt meelde: „Me võime kuninga enda juurde minna, kui tahame õigust saada. Ära unusta, Alfred, et me oleme vabad.”
See oli oluline. Nüüdseks oli anglosakside maaelu korraldatud laias laastus samamoodi, nagu see oli mujal Loode-Eurpopas. Maa oli jagatud krahvkondadeks, kõigil neil oli oma kohtunik, kes kogus kuningale makse ja mõistis kohut. Krahvkonnad olid jaotatud maakondadeks ja igas maakonnas oli mitu mõisat. Need olid taanide ehk väiksemate maaomanike käes, kes mõistsid oma talupoegade üle ise kohut nagu mandril asuvate rüütlimõisate isandad.
Aga talurahva osas oli anglosakside Inglismaal üks eripära. Kui mujal Euroopas olid talupojad kas pärisorjad või vabad, siis Inglismaal oli see palju keerulisem. Seal oli mitmesuguses ühiskondlikus seisundis talupoegi. Mõned olid orjad, lihtsalt nagu vallasvara. Teised olid maa külge kinnistatud ja isandale allutatud pärisorjad. Mõned olid vabad ja maksid ainult renti. Mõned olid pooleldi vabad ja maksid renti või vabad, aga kohustatud mingeid töid tegema, ning vahepeal oli veel palju muid kategooriaid. Need seisused polnud muidugi kinnistatud. Pärisori võis saada vabaks või vaba mees, kes oli liiga vaene, et maksta renti ja makse, võis langeda orjusesse. See kaleidoskoopiline muster tekitas sageli segadust, nagu õukonna ürikutest näha.
Mis puutub aga noore Alfredi perekonna ühiskondlikku seisundisse, siis see oli täiesti selge. Välja arvatud lühike ja ammu unustatud periood, kui nende esivanem Offa oli kaupmees Cerdicu ori, olid nad kogu aeg vabad olnud. Tõsi, nad olid ainult tagasihoidlikud vabadikud; nende maalapp oli pisike. „Aga me maksame raharenti hõbepennides,” võis Alfredi isa uhkusega väita. „Me ei tööta isanda heaks nagu pärisorjad.”
Nagu iga vaba mees sellel maal, kandis ka noor Alfred vööl oma hinnatud seisundi sümbolit – toredat uut pistoda.
Vanaisast saadik pidas nende perekond külas sepaametit. Juba seitsmeaastaselt oskas Alfred hobust rautada. Kaheteistkümneselt viibutas
